Vutimuna siiamarjakreemi ja murulauguga tartaletis

J says:
ma oleks seaprae endale laupäeval kurku tõmmanud, kas tead
J says:
kui ma nägin sind liuglemas juskui oskari valimistel punasel vaibal

Ja oligi nii. Miskit ei tasu tuleviku hooleks jätta- tuleb haarata hetkest, haarata võimalusest, haarata kutsest. Mis siis, et in cognito. Mis siis, et praktiliselt isetehtud õhtukleidis. Mis siis, et omatehtud soengu ja meigiga. Kõik on sisuliselt omad ju, nii President kui Presidendiproua;)

Ja katsuge sapiselt hambaid kiristama hakata nagu keegi Urmo Soonvald SLÕst, kus ta mitte ei saanud mainimata jätta, et President, hirmus inimene, kutsus vaid inimesi, kes talle olulised on (peaaegu et tsiteering) pluss protokollijärgsed külalised. See on madal, see on maitsetu, see on niiiiii tüüpiline eestlaslik kadedus- mitte rõõmustada teiste üle, vaid leida vigu, "ebaõiglust" ja kõike muud.

Ma ei ole kunagi elus presidendi vastuvõttu televiisorist jälginud. Ammugi siis kohal olnud. Et kuidas siis oli...

Jaah, mõtlesin, et valmistan ette päev otsa, ent tegemisi- toimetamisi kogunes laupäevasele päevale omajagu- traditsiooniline lipuheiskamine kahekümne kanti pakases Toomel Tähetorni juures, kallitega kohvitamine Werneris, siiberdamine sinna-ja-tagasi etc.

Saabusime taksoga Vanemuise Teatrimaja treppi, mööda punast vaipa paraaduksest sisse. Külmas esifuajees toimus väike sabistamine-sebimine, kuna läbida tuli turvaväravad, ära anda eelnevalt kott (kui oli), näidata kutset. Kusjuures väravaid läbisid eranditult KÕIK, vipid ja vähem vipid. Garderoob. Trepid. Valge linaga kaetud lau(a)d kümnekaupa toolidega teatri ülafuajees, otse suure klaasakna ligi. Kõikidesse külgedesse paigutatud ekraanidelt sai jälgida Kõnet (need hooletu elegantsiga lühendet' lauselõpud;), kuulata kontserti (pisikesed vahvad lapsed ja rokkimine, yeah!), vaadata kätlemist, mis algas peale inimestega saali põrandarahva hulgast, haaras endasse rõdulistujad, järk-järgult lauad, kuni oligi järg meie käes... Et istudes igav ei oleks, lõbustati teleka kõrvale meid juba aegsasti veini ja suupistetega:)

Põgus värskendav puhurituul telgiukseava vahelt, roheliste puude taga, hetk rambivalgust, paar sooja käepigistust ja rindejoon oli ületatud.

Kontserdimajapool võttis vastu veel rohkema alkoholiga ning imetillukeste, aga paljude erinevate hõrgutistega, millest oleks kõhu täis saanud ilmselt ka kõige näljasem meesterahvas. Minul jäid proovimata enamus neist, sest lihtsalt... ei jõudnud:) See, mis hamba alla sattus- no ega esimese hooga ei osanud arvata, millega tegu. Söödavad, huvitavad- nii väljanägemiselt kui maitsekoosluselt, aga küll.

Oodati- vaadati, millal presidendipaar avavalsile jõuab, et siis peale sobivat viivitust isegi sama tiir teha. Meie jätsime selle trügimise heaga vahele, lootes vabamat ruumi edaspidiseks. Lootus täitus:) Järgnenud viini valsid, foksid ja mõne üksiku rumba tantsisime mõnusas avaruses, võttes keerutuspoognaid kartmata kellelegi otsa põrutada. Tants ju oligi eesmärgiks!

Üle peademere killuke ilutulestikku ja läbi ta oligi.
Lõbus rahvas jutles ja sumises ning asutas end tasa-tasakesi grupiti-paariti minema.
Viimaseks ei jäänud, aga päris esimene lahkuja ka ei olnud:)

Väsitav, aga väga meeleolukas:)
Vabariigi sünnipäev...

Ülejäänu on juba ajakirjanduses. Ammu. Nii pildis (mina kaa, mina kaa, ja päris kena;) kui sõnas. Vastab otsingule presidendi vastuvõtt 2007.
:D