Mis oli, mis on... kas on?!

Sõidan kurvilis-käänulist teed mööda soode ja rabade vahele mõisa, kus kunagi olla kinni peetud vangi mõistetud liiklusavariide põhjustajad, kes ajapikku vabanedes ümberkaudu ka elama olid asunud. See selleks:) Nüüd on vaid paar maja ja eluvaim näikse lahtunud olevat sealkandis. Siiski tuli vastu suisa kaks autot. Tee nagu ikka kevaditi X-kategooria oma- auk augus kinni, metsavahel kumer nagu vaalaselg ja üsna sama libeläikiv. Kiirust alla 50-e. Objekt üle vaadatud, tagasiteele. Tundsin end julgemalt, tõstsin kiiruse 70 peale, lükkasin sisse neljanda käigugi. Nõks enne järjekordset kurvi tuli mõte, et vbla on suts liiga kiire... ja aidaa. Selsamal hetkel olid suunad sassis, auto tegi mitu tiiru ümber oma telje ja jäi siivsalt pidama teeäärsesse madalasse sulalumevallikesse. Ja meil lusti kui palju, kaks kindlameelset, rahuliku südamega naisterahvast:) Isegi adrenaliini ei visanud ülesse, minul kui suht väikese staaziga autojuhil ja temal kui 20 a sõidukogemusi omaval kõrvalistujal. Kraavipervelt saime välja ja tagasitee oli ikka lühem kui alguses minnes. Kevaditi pidid seal sinilillemered ja paiseleheookeanid lainetama...

XXX

" Nooh, sa täna ei hakkagi juba Tartu poole minema?"
"Ei veel. Mõtlesin, et on viisakas tööpäeva lõpuni ära olla. Homme niikuinii laekun alles poolest päevast"
Haudvaikus lõunalauas. Kõik nohistavad süüa, isegi juhataja, kes alati miskit vastu ütleb-kommenteerib, on vait. Hiljem tuldi mind tänama enneolematu julguse eest, et NIIVIISI öelnud olin. Ülemus ise on kohal harvem kui kuuvarjutus, siiberdab kogu aeg ära:D
See on see Skorpioni astel..vist...:P Üha enam kipub välja lööma, iseenese teadamtagi.
Ma ju ei mõelnud seda nii, aga vat...

XXX

Kui vana olen, jõuan kodus magada küll ja veel. Vaid nooruse uljusest nõustusin selgi kevadel hullu tükiga igal kolmabal Tartus käia. Tantsimas. Suhtlemas. Kogemusi omandamas:P
Uue konvendi nägin ära. Õdusarmasnaiselikum kui enne. Punane telliskiviseina fragment, puitpostid, võrratu parkett, juugendlikud metallikeerutused kardinapuu otstes ja valgustid... NIII särav on kõik:) Detailide ja kolmanda etapiga tuleb veel nikerdamist, aga imeline tulemus!
Palju mitmekesist tegevust, kaks tundi und ja ma olin hommikul 5.30 tõsiselt pahane äratuskella peale esimese hooga, kui lau lahti pidi viskama. Edasi läks juba asjalikult ja kiiresti, ehkki lahkuda oli oi kui raske... sellise vaatepildi juurest:P

Taevas oli kõrgvalge, varesed kraaksusid oma pesades Ajalooarhiivi ees, Toomel voolasid ojad ja hommikune rong oli juba ees. Vedurijuht soovis sulaselges eesti keeles ilma vene aktsendita kõigile rongisviibijatele "Head naistepäeva!" Soe tunne tekkis:) Lumeväljad õhkasid valget udu ja päike tõusis... Tallinn oli hommikusi kiirustavaid inimesi täis. Käik kohvikusse ja Nunne tänava saksa pagaripoodi leiva järele. See viimane on ületamatu, maitseb võrratult!
Vaksali pingil loetud leheküljed G.Aarma "Müstika ja Maagia. Mida paljud ei tea" (peatükid taoismist, zen-ist, ühtsusest).

Päikest ümbritses lai halotaoline ringjoon, sooja oli 8 kraadi, hõlmad lehvisid ja mul oli niiii harukordselt õnnelik tunne. Kohe väga, väga, väga, väga... lihtsalt ja väga.

Pargis lamas nooremapoolne mees mõned meetrid tees kuklaga künkal, jalgadega sulalume-veelombis, telefon vasakus käes, parem käsi taskus, silmad kinni. Näost lumivalge, aga hingas. Kõnele ja hõigetele ei reageerinud. 112 ja mõne hetke pärast oli kohalik kiirabibrigaad koos politseiga kohal. Kätt hoidma ei jäänud. Lubati minna. Lahkusin ikka veel salamisi omaette naeratades.
Ainukesed kaks meeskolleegi söötsid meil kõhud head-paremat täis ja jootsid purju.
Sekka ka hullunud kassiarmastajaid.

Päev missugune!

PS. Huvitav, kui kaua see kaunis roosa-punasekirju priimula mul laual elus püsib? Viimane säntpoolia lahkus õiteilust ja enamustest lehtedest juba paari päevaga...

...algab kommersiaeg...