Positiivne mõttemaru
See kirglik armastus...
Kirg ja armastus on psühholoogiliselt raskesti kirjeldatavad mõisted. Armastuse definitsioon sisaldab palju erinevaid nüansse, mis sõltuvad nii sellest, kellele armastust väljendada (laps, kallim, inimene ise) kui ka sellest, milline on selle väljendamise vorm (kirglik, sõbralik, vennalik, emalik armastus, platooniline). Tegelikult koosneb armastus paljudest erinevatest nüanssidest, millest kirg on ainult üks osa. Armastus sisaldab hoolitsust - inimesel on pidev vajadus hoolitseda oma partneri vajaduste rahuldamise eest. Armastus sisaldab psühholoogilist lähedust - isikud täiendavad üksteist vastastikku, nad avavad end partnerile väga intiimsetel teemadel, samuti aktsepteerivad üksteist tingimusteta. Armastus sisaldab ka füüsilist atraktiivsust, mis väljendub seksuaalsuhetena ja kire kogemisena partneri suhtes. Samuti sisaldab armastus ka kiindumust, mis väljendub kõige selgemini vajaduses olla pidevalt koos. Iga konkreetne armastus sisaldab eelpoolmainituid erineval määral. Vastavalt sellele, milline mainitud omadus on suhtes ülekaalus, võib armastuse jagada kolmeks põhitüübiks: mänguliseks (palju partnereid, vaba seotus, vaheldus), sõbralikuks (südamlik, sõbralik, ilma kireta, kaasaelav), erootiliseks või kirglikuks (füüsiline meeldivus, sensuaalsus, intiimsus, erootilisus). Samuti kolmeks segatüübiks: sunnitud (ärev, vaevav ja armukade armastus, suure kirega), realistlik (praktiline, ühtekuuluvusele pürgiv) ja altruistlik (hoolitsev, kohustav) armastus.
Kuigi kõiki inimesi iseloomustab teatud variatiivsus armastuse väljendamises ja kogemises, kalduvad nad siiski eelistama ühte armastuse tüüpi teisele. Uurimused on näidanud, et naised on armastuses pragmaatilisemad ja sõbralikumad, mehed mängulisemad ja erootilisemad. Kõige rahulolevamad on oma suhetega nii mehed kui naised siis, kui nad kogevad erootilist või altruistlikku ja hoolitsevat armastust.
Armastuse tüüp ei pruugi kogu suhte arenemise käigus püsida samana. Vanuse kasvades muutuvad inimesed enam pragmaatilisteks armastajateks.
Kuigi kirglik armastus on üks kindel armastuse tüüp, võib kirjeldada eraldi ka kirge kui emotsiooni. Kirg kui emotsioon on armastusest mitmes mõttes erinev. Füüsiline meeldimine ja kirg on alati suuremad suhte alguses ja kahanevad suhte arenedes. Samuti on kirglikkus peaaegu alati seotud partneri idealiseerimisega, mis tähendab, et partnerile omistatakse teatud omadusi, mida reaalselt ei pruugigi olemas olla.
Et kirglikkus sõltub ennekõike inimese enda kujutlustest ja et inimese kujutlusvõime on võimas mehhanism, siis võib kirglikkus tekkida ka siis, kui reaalne partner täpselt ideaalsele partnerile ei vasta. Me võime mõelda talle juurde omadusi või luua olukordi, mis just meis kirge tekitavad. Iga inimese jaoks on olemas erinevad märgid, mis kirge esile kutsuvad. Kuna kire kogemine on individuaalne, siis võivad ka kirge tekitavad märgid mõjuda mõnele väga intensiivselt, kuid teisi jätavad täiesti külmaks. Vaevalt, et kõigi jaoks mõjub kirge tekitavalt golfi mängiv naine või salatsemine. Tavaliselt on need kirglikkuse märgid õpitud teatud tingimuse kaudu. Näiteks võib isik süüa juustu või mängida golfi kellegi füüsiliselt atraktiivse inimesega, kes temas kirge tekitab. Hiljem ei pruugi kire tekkimiseks partnerit kohal olla, piisab vaid golfi mängimisest või juustu söömisest ja fantaseerimisest, ja kire tekkimiseks soodus olukord on loodud. Loomulikult pole kire tekkimine igal konkreetsel juhul nii ühene. Tasuks otsida iseenda jaoks kirge tekitavaid märke ning hinnata nende päritolu.
Kirglikku armastust kui armastuse liiki on võimalik küll psühholoogiliste testidega hinnata, kuid kire enda kirjeldamiseks ei ole võimalik luua ühte ja kõigile kirekogejatele sobilikku mõõtvahendit. Nii jäävad ka need vähesed sellealased testid väga pinnapealseks ja kajastavad vaid vähestele inimestele sobilikke kirekogemise nüansse.
Kui inimene soovib hinnata iseenda kirge, siis on kõige otstarbekam järjestada olukordi kogetud kire intensiivsuse alusel. Nii tekkinud kirekogemise hierarhia aitab meil mõista, mille poolest ühes olukorras tekkinud kirg on intensiivsem ja miks teises olukorras kirge kunagi ei teki. Oma emotsioonidest tasub alati teadlik olla ja miks mitte ka osata meeldivaid emotsioone endale ise tekitada.
Katri-Evelin Esop, psühholoog (väljavõte 1999.a. Postimees Extrast)
*******************************
..kui kusagilt ilmuksid need sümpaatsed laulusõnad, kus stiil hip-hop-ilik ja refräänis "...armastus on armastus, rebeat'id ja flow..."
Väike temaatikanurk;)
Kirg ja armastus on psühholoogiliselt raskesti kirjeldatavad mõisted. Armastuse definitsioon sisaldab palju erinevaid nüansse, mis sõltuvad nii sellest, kellele armastust väljendada (laps, kallim, inimene ise) kui ka sellest, milline on selle väljendamise vorm (kirglik, sõbralik, vennalik, emalik armastus, platooniline). Tegelikult koosneb armastus paljudest erinevatest nüanssidest, millest kirg on ainult üks osa. Armastus sisaldab hoolitsust - inimesel on pidev vajadus hoolitseda oma partneri vajaduste rahuldamise eest. Armastus sisaldab psühholoogilist lähedust - isikud täiendavad üksteist vastastikku, nad avavad end partnerile väga intiimsetel teemadel, samuti aktsepteerivad üksteist tingimusteta. Armastus sisaldab ka füüsilist atraktiivsust, mis väljendub seksuaalsuhetena ja kire kogemisena partneri suhtes. Samuti sisaldab armastus ka kiindumust, mis väljendub kõige selgemini vajaduses olla pidevalt koos. Iga konkreetne armastus sisaldab eelpoolmainituid erineval määral. Vastavalt sellele, milline mainitud omadus on suhtes ülekaalus, võib armastuse jagada kolmeks põhitüübiks: mänguliseks (palju partnereid, vaba seotus, vaheldus), sõbralikuks (südamlik, sõbralik, ilma kireta, kaasaelav), erootiliseks või kirglikuks (füüsiline meeldivus, sensuaalsus, intiimsus, erootilisus). Samuti kolmeks segatüübiks: sunnitud (ärev, vaevav ja armukade armastus, suure kirega), realistlik (praktiline, ühtekuuluvusele pürgiv) ja altruistlik (hoolitsev, kohustav) armastus.
Kuigi kõiki inimesi iseloomustab teatud variatiivsus armastuse väljendamises ja kogemises, kalduvad nad siiski eelistama ühte armastuse tüüpi teisele. Uurimused on näidanud, et naised on armastuses pragmaatilisemad ja sõbralikumad, mehed mängulisemad ja erootilisemad. Kõige rahulolevamad on oma suhetega nii mehed kui naised siis, kui nad kogevad erootilist või altruistlikku ja hoolitsevat armastust.
Armastuse tüüp ei pruugi kogu suhte arenemise käigus püsida samana. Vanuse kasvades muutuvad inimesed enam pragmaatilisteks armastajateks.
Kuigi kirglik armastus on üks kindel armastuse tüüp, võib kirjeldada eraldi ka kirge kui emotsiooni. Kirg kui emotsioon on armastusest mitmes mõttes erinev. Füüsiline meeldimine ja kirg on alati suuremad suhte alguses ja kahanevad suhte arenedes. Samuti on kirglikkus peaaegu alati seotud partneri idealiseerimisega, mis tähendab, et partnerile omistatakse teatud omadusi, mida reaalselt ei pruugigi olemas olla.
Et kirglikkus sõltub ennekõike inimese enda kujutlustest ja et inimese kujutlusvõime on võimas mehhanism, siis võib kirglikkus tekkida ka siis, kui reaalne partner täpselt ideaalsele partnerile ei vasta. Me võime mõelda talle juurde omadusi või luua olukordi, mis just meis kirge tekitavad. Iga inimese jaoks on olemas erinevad märgid, mis kirge esile kutsuvad. Kuna kire kogemine on individuaalne, siis võivad ka kirge tekitavad märgid mõjuda mõnele väga intensiivselt, kuid teisi jätavad täiesti külmaks. Vaevalt, et kõigi jaoks mõjub kirge tekitavalt golfi mängiv naine või salatsemine. Tavaliselt on need kirglikkuse märgid õpitud teatud tingimuse kaudu. Näiteks võib isik süüa juustu või mängida golfi kellegi füüsiliselt atraktiivse inimesega, kes temas kirge tekitab. Hiljem ei pruugi kire tekkimiseks partnerit kohal olla, piisab vaid golfi mängimisest või juustu söömisest ja fantaseerimisest, ja kire tekkimiseks soodus olukord on loodud. Loomulikult pole kire tekkimine igal konkreetsel juhul nii ühene. Tasuks otsida iseenda jaoks kirge tekitavaid märke ning hinnata nende päritolu.
Kirglikku armastust kui armastuse liiki on võimalik küll psühholoogiliste testidega hinnata, kuid kire enda kirjeldamiseks ei ole võimalik luua ühte ja kõigile kirekogejatele sobilikku mõõtvahendit. Nii jäävad ka need vähesed sellealased testid väga pinnapealseks ja kajastavad vaid vähestele inimestele sobilikke kirekogemise nüansse.
Kui inimene soovib hinnata iseenda kirge, siis on kõige otstarbekam järjestada olukordi kogetud kire intensiivsuse alusel. Nii tekkinud kirekogemise hierarhia aitab meil mõista, mille poolest ühes olukorras tekkinud kirg on intensiivsem ja miks teises olukorras kirge kunagi ei teki. Oma emotsioonidest tasub alati teadlik olla ja miks mitte ka osata meeldivaid emotsioone endale ise tekitada.
Katri-Evelin Esop, psühholoog (väljavõte 1999.a. Postimees Extrast)
*******************************
..kui kusagilt ilmuksid need sümpaatsed laulusõnad, kus stiil hip-hop-ilik ja refräänis "...armastus on armastus, rebeat'id ja flow..."
Väike temaatikanurk;)
Efnisorð: teised on öelnud, temadest

1 Comments:
huvitav, aga kas neil, kellel kirg aastatepikkuse suhte jooksul pigem süveneb-tugevneb, on midagi katusega totaalselt korrast ära? :)
Skrifa ummæli
<< Home