Mitmest peeglist vaadatakse

Hommikuses pargis nägin u 14 aastast mantliga tütarlast ennastunustavalt hoogsalt mänguväljaku lastekiigel end taevapoole lennutamas. Ikka ja jälle, ettepoole üles ja tagurpidi üles. Meeleheitlikult (mu enese tõlgenduses). See linkis ühe vaikse ja karge juuliööga Soome järvestiku ühel kaldal, kus öö ja ilm olid pimedad-vaiksed, kaste rohul tegi tennised märjaks ja pani ihu värisema. Seal oli üks rahulik "vanainimeste kiik"- kaks pinki teineteisega laudpõrandaga ühendatud, vaikselt kriiksumas edasi-tagasi. Üks laste mänguväljak, kus kiiged, milledega sai samamoodi hoogu antud ja end üles tähistaeva poole vibutatud...Seljataga sadam, tukkuvad laevad, tulemised-minemised...

Korraks läks meelest, et tahaks südame lõigata väikesteks kuubikuteks, igaühele tema tükk kätte anda ja mitte millestki hoolida sealtmaalt, enam.