Roos on elu ja tervise juures. Brysselist.
Pühapäev. Rong.
Udusest-unisest kodust vastu õhtut Linna. Haruldase peavaluga, mis ühestki rakendatud võttest hoolimata lõplikult ei taandunud. Pelgasin lennujaamades äraeksimist, mittejõudmist õigel ajal õigesse kohta ehk siis mõtlesin liiga palju ette, ilmselt sellest ka somaatilised reaktsioonid. Saaks ainult uinuda-uinuda-uinuda...
Esmaspäev. Takso. Lennuk. Buss. Omad jalad.
Kümme minutit enne õiget aega, kell 4.00 see oli, üleval. Poolomases kohas, väänikust kassiga. Poole tunniga up-and-running (haruldus), kuue minutiga Jaamas. Väike ja elementaarselt asjalik ruum, kiire registreerumine, huilgav hokimeeskond lendamas Minskisse... Varahommikune igaühe oma viis olla ergas ja minna vastu päevakohtumistele, kõigil näis see õnnestuvat. Tuttavaid samas klassis rohkem kui üks. EA,11 km kõrgust, -48C akna taga, ajalehed, soe söök, mõned lennutunnid, sujuv maandumine ja kolleegi juhtimisel nr 12ga edasi Sihtpunkti, nii u 30 minutit sõitu. Esimene emotsioon- tihedalt kõrvutiasetsevad väikeste madalhaljastusega aedadega kesklassilaadsed kahekordsed kivielamud-ridamajad, „poodud” jõuluvanad rõdudelt-aknalaudadelt alla rippumas, rahvuslipud silmatorkavalt samamoodi aknalaudade külge kinnitatuna majaseinal ilma igassuguse vardata (huvitav, kui eestlased nii teeksid, kas siis saaksime uusi karme süüdistusi fashismis-rassismis?). Berlaymont- ulme- tohutu tähekujuline klaas-metallkoloss. Justus Lipsius- blokeeritud Greenpeace’i aktivistide poolt, kellest mõned justkui lavastuse eesmärgil suhteliselt rahumeelselt kõnniteele näoli suruti ning käerauastati. Möödusime.
Kui kõik läheb esmakordselt liiga sujuvalt, siis varem-hiljem lihtsalt PEAB miski vimpka sisse tulema..Teinud tablool kindlaks oletatava ruumi, kus mind oodatakse, läbinud lennujaamaga sarnase range turvakontrolli, sättinud end sisse...selgus mõne aja pärast, et see pole ikkagi õige koht. Mitu korda veel turvakontrolli, kuna uuestivaadatud number ununes...Siiski õigeaegselt kohal, päev täis mõningast arutelu...
Lõuna av. D’Auderghermi nurgal, vaatega Viiekümnenda Juubeliaastapäeva parki, tükikeses päris-Itaalias (menüü ainult itaalia keeles, hiiglaslikud portsjonid, karahviniga vein, ettekandjamehed, ülitihedalt paigutet’ lauad, kuhu eestlane Eestis ilmselt kindlasti ei läheks, privaatsuse puudumise tõttu).
Varaõhtusel ajal põige hotelli, pakid maha, väike värskendus ja uuesti teele- patt oleks kulutada aega unele, kui on maailmalinna juba jõutudJ Ehkki imelikul kombel und ei olnudki- pidev valmisolek, kokkuvõtmine, „võitluspositsioon”, mis ei lase lõtvust ligi? Kui on olemas korralik kaart, siis pole üksi seiklemine pelutav, võtsin suvalise pisikese tänava abil suuna kesklinna poole. Jala, et võimalikult palju näha. Njah, millal saab Tallinnast koht, kus eri astmes tumeda nahavärviga inimesed ning kaetud peadega pikkades lehvivates rüüdes naised saavad igapäevaseks nähtuseks...Kas üldse saab? Ilmselt kippusin ma neid ülemäära tähele panema, erinevused on ju ikka huvipakkuvad;) Imposantne taastatud gooti arhitektuuriga St. Micheli katedraal- vitraashaknad, hulganisti kabeleid, meekärjena altari kohal vasakul ülal sammaste küljes rippuv orel. Ostutänav rue Neuve- mõnda kohta sai sisse hüpatud ning elementaarseid oste sooritatud (põhimõttel „hirmsasti vajalik, tuntavalt puudu”, „soodsam kui Eestis”, „Eestis sellist pole”, „ideaalselt sobiv”), kaudu täiesti töössepuutuvad. Tuli ka kolleeg lõpuks tööpiirkonnast üle vabaajapiirkonda ning koos nautisime ooperiviisidega harmoneeruvat tuledemängu raekoja torni sees ja fassaadil. Kui Tallinna raeplatsis on jõululambad kõigile käega katsuda, siis siinmaa villakerad olid topeltaia taga nagu loomaaias, rahvast mitu meetrit kaugemal omaette rahulikult põhku nosimas. Loomakaitse?:P Manneken Pis tekitas joogijanu oma soristamisega ja meile meenus kolleegide soovitus külastada tänavat, kus hulganisti kreeka söögi-joogikohti- tarbitav saadaval odavalt ja maitsvalt. Pea-aegu kõik raeplatsi ümbritsevad vanalinnatänavakesed läbi käinud, kroonis meie pingutusi edu- rue du Marché aux Fromages- kümneid kauneid Hellase poegi sisseviskaja ametis. Valisime koha, kuhu keegi meid ei sundinud. Kui fassaadiakna-kogu ruumi laius on kõige rohkem kolm-neli meetrit, siis imekombel on omanik suutnud välja võluda sellest tihedalt laudu täistipitud kolmetasandilise söögikoha, teeninduskorrus veel neljandaks. Pitatasku on esinduslik, kirsiõlu maitseb kui lahjendatud vein (see on positiivne hinnang) Arvemaksmise eest pistetakse mõlemale pihku pulgakomm:)
Et aeg on hiline, tallad üpris ümmargused ja ilm selgelt ning talviselt külm, siis asume tagasiteele. Kui enne olid vanaaegsed kivimajad, kitsaste esikülgede, ohtrate dekoorkaunistuste ja rõdudega, siis nüüd on erinevad klaasi-betooni kompositsioonid ning tänav sirge ja lai nagu joonlauaga tõmmatud- rue de la Loi. Parlamendihoone, kuningalossi esine park, loss ise (lipp vardas-kuningas kodus),majad, majad, majad, sekka inimesi- esimeseks tutvumiseks enam kui küll. Järgmisel korral tahaks muuseumitesse- autod, kunst etc Ehkki elu poodides-muuseumites lõpeb enamsti hiljemalt kl 18.30ks, mis on ikka väga vara..
Vann ja uni.
Rahul.
Teisipäev. Buss. Lennuk. Veel üks lennuk. Takso. Rong.
Orienteerusin täiesti iseseisvalt lennujaama. Märkide keel on endiselt arusaadav, SASi värav klaasitud avaravaatelises ootesaalis pea-aegu inimtühi. Vara veel, ligi tund aega lennuni. Seejärel pisut üle tunni päikesesäras pilvemaastikku ja maandumine hämaras Kopenhaagenis. Njah, lennujaamapoed ja –söögikohad(kolm põhiliini- meretoit, sushi ja võileivad) annavad silmad ette nii mõnelegi kaubanduskeskusele- valikut, värve ja sära on külluses. Ole aga mees ja pane ahvatlustele vastu. Ümberistumine EA peale, rahva hulgast on kosta teisi eestlasi, süda soojeneb, pea-aegu kodus juba. Taaskord terve vaba rida, ei pea muretsema, et küünarnukiga kellegi taldrikusse põrkaks või jalad ära ei mahu. Graafikud klapivad ning õhtu 19ks tervitab mind juba Leio.
Esimest korda suhteliselt iseseisvalt nii kaugele. Esimest korda reisilennukil ja võõrastes lennujaamades. Esimene töölähetus (olgu see viimane kord siin blogis tööst rääkida). Esimest korda Seal.
Rahul.
Udusest-unisest kodust vastu õhtut Linna. Haruldase peavaluga, mis ühestki rakendatud võttest hoolimata lõplikult ei taandunud. Pelgasin lennujaamades äraeksimist, mittejõudmist õigel ajal õigesse kohta ehk siis mõtlesin liiga palju ette, ilmselt sellest ka somaatilised reaktsioonid. Saaks ainult uinuda-uinuda-uinuda...
Esmaspäev. Takso. Lennuk. Buss. Omad jalad.
Kümme minutit enne õiget aega, kell 4.00 see oli, üleval. Poolomases kohas, väänikust kassiga. Poole tunniga up-and-running (haruldus), kuue minutiga Jaamas. Väike ja elementaarselt asjalik ruum, kiire registreerumine, huilgav hokimeeskond lendamas Minskisse... Varahommikune igaühe oma viis olla ergas ja minna vastu päevakohtumistele, kõigil näis see õnnestuvat. Tuttavaid samas klassis rohkem kui üks. EA,11 km kõrgust, -48C akna taga, ajalehed, soe söök, mõned lennutunnid, sujuv maandumine ja kolleegi juhtimisel nr 12ga edasi Sihtpunkti, nii u 30 minutit sõitu. Esimene emotsioon- tihedalt kõrvutiasetsevad väikeste madalhaljastusega aedadega kesklassilaadsed kahekordsed kivielamud-ridamajad, „poodud” jõuluvanad rõdudelt-aknalaudadelt alla rippumas, rahvuslipud silmatorkavalt samamoodi aknalaudade külge kinnitatuna majaseinal ilma igassuguse vardata (huvitav, kui eestlased nii teeksid, kas siis saaksime uusi karme süüdistusi fashismis-rassismis?). Berlaymont- ulme- tohutu tähekujuline klaas-metallkoloss. Justus Lipsius- blokeeritud Greenpeace’i aktivistide poolt, kellest mõned justkui lavastuse eesmärgil suhteliselt rahumeelselt kõnniteele näoli suruti ning käerauastati. Möödusime.
Kui kõik läheb esmakordselt liiga sujuvalt, siis varem-hiljem lihtsalt PEAB miski vimpka sisse tulema..Teinud tablool kindlaks oletatava ruumi, kus mind oodatakse, läbinud lennujaamaga sarnase range turvakontrolli, sättinud end sisse...selgus mõne aja pärast, et see pole ikkagi õige koht. Mitu korda veel turvakontrolli, kuna uuestivaadatud number ununes...Siiski õigeaegselt kohal, päev täis mõningast arutelu...
Lõuna av. D’Auderghermi nurgal, vaatega Viiekümnenda Juubeliaastapäeva parki, tükikeses päris-Itaalias (menüü ainult itaalia keeles, hiiglaslikud portsjonid, karahviniga vein, ettekandjamehed, ülitihedalt paigutet’ lauad, kuhu eestlane Eestis ilmselt kindlasti ei läheks, privaatsuse puudumise tõttu).
Varaõhtusel ajal põige hotelli, pakid maha, väike värskendus ja uuesti teele- patt oleks kulutada aega unele, kui on maailmalinna juba jõutudJ Ehkki imelikul kombel und ei olnudki- pidev valmisolek, kokkuvõtmine, „võitluspositsioon”, mis ei lase lõtvust ligi? Kui on olemas korralik kaart, siis pole üksi seiklemine pelutav, võtsin suvalise pisikese tänava abil suuna kesklinna poole. Jala, et võimalikult palju näha. Njah, millal saab Tallinnast koht, kus eri astmes tumeda nahavärviga inimesed ning kaetud peadega pikkades lehvivates rüüdes naised saavad igapäevaseks nähtuseks...Kas üldse saab? Ilmselt kippusin ma neid ülemäära tähele panema, erinevused on ju ikka huvipakkuvad;) Imposantne taastatud gooti arhitektuuriga St. Micheli katedraal- vitraashaknad, hulganisti kabeleid, meekärjena altari kohal vasakul ülal sammaste küljes rippuv orel. Ostutänav rue Neuve- mõnda kohta sai sisse hüpatud ning elementaarseid oste sooritatud (põhimõttel „hirmsasti vajalik, tuntavalt puudu”, „soodsam kui Eestis”, „Eestis sellist pole”, „ideaalselt sobiv”), kaudu täiesti töössepuutuvad. Tuli ka kolleeg lõpuks tööpiirkonnast üle vabaajapiirkonda ning koos nautisime ooperiviisidega harmoneeruvat tuledemängu raekoja torni sees ja fassaadil. Kui Tallinna raeplatsis on jõululambad kõigile käega katsuda, siis siinmaa villakerad olid topeltaia taga nagu loomaaias, rahvast mitu meetrit kaugemal omaette rahulikult põhku nosimas. Loomakaitse?:P Manneken Pis tekitas joogijanu oma soristamisega ja meile meenus kolleegide soovitus külastada tänavat, kus hulganisti kreeka söögi-joogikohti- tarbitav saadaval odavalt ja maitsvalt. Pea-aegu kõik raeplatsi ümbritsevad vanalinnatänavakesed läbi käinud, kroonis meie pingutusi edu- rue du Marché aux Fromages- kümneid kauneid Hellase poegi sisseviskaja ametis. Valisime koha, kuhu keegi meid ei sundinud. Kui fassaadiakna-kogu ruumi laius on kõige rohkem kolm-neli meetrit, siis imekombel on omanik suutnud välja võluda sellest tihedalt laudu täistipitud kolmetasandilise söögikoha, teeninduskorrus veel neljandaks. Pitatasku on esinduslik, kirsiõlu maitseb kui lahjendatud vein (see on positiivne hinnang) Arvemaksmise eest pistetakse mõlemale pihku pulgakomm:)
Et aeg on hiline, tallad üpris ümmargused ja ilm selgelt ning talviselt külm, siis asume tagasiteele. Kui enne olid vanaaegsed kivimajad, kitsaste esikülgede, ohtrate dekoorkaunistuste ja rõdudega, siis nüüd on erinevad klaasi-betooni kompositsioonid ning tänav sirge ja lai nagu joonlauaga tõmmatud- rue de la Loi. Parlamendihoone, kuningalossi esine park, loss ise (lipp vardas-kuningas kodus),majad, majad, majad, sekka inimesi- esimeseks tutvumiseks enam kui küll. Järgmisel korral tahaks muuseumitesse- autod, kunst etc Ehkki elu poodides-muuseumites lõpeb enamsti hiljemalt kl 18.30ks, mis on ikka väga vara..
Vann ja uni.
Rahul.
Teisipäev. Buss. Lennuk. Veel üks lennuk. Takso. Rong.
Orienteerusin täiesti iseseisvalt lennujaama. Märkide keel on endiselt arusaadav, SASi värav klaasitud avaravaatelises ootesaalis pea-aegu inimtühi. Vara veel, ligi tund aega lennuni. Seejärel pisut üle tunni päikesesäras pilvemaastikku ja maandumine hämaras Kopenhaagenis. Njah, lennujaamapoed ja –söögikohad(kolm põhiliini- meretoit, sushi ja võileivad) annavad silmad ette nii mõnelegi kaubanduskeskusele- valikut, värve ja sära on külluses. Ole aga mees ja pane ahvatlustele vastu. Ümberistumine EA peale, rahva hulgast on kosta teisi eestlasi, süda soojeneb, pea-aegu kodus juba. Taaskord terve vaba rida, ei pea muretsema, et küünarnukiga kellegi taldrikusse põrkaks või jalad ära ei mahu. Graafikud klapivad ning õhtu 19ks tervitab mind juba Leio.
Esimest korda suhteliselt iseseisvalt nii kaugele. Esimest korda reisilennukil ja võõrastes lennujaamades. Esimene töölähetus (olgu see viimane kord siin blogis tööst rääkida). Esimest korda Seal.
Rahul.
Efnisorð: koge (mitte laev), mandel riisipudingis, sinna ja tagasi
1 Comments:
õnnitlen uut ilmarändurit :) Aga jah, kuskil kaugel eemal eesti keele kuulmine teeb enestunde võpatades rõõmsaks, ning justkui oma pereliikmed võõra massi keskel. Ja ei teki ka mingit kohmetust heameelest lihtsalt teretada..
Skrifa ummæli
<< Home