Aitähh, Anni!

Menüü:
*krõbedaks praetud räimed ürdikartulitega, maitseks külm koorekaste
*ülirohke tailihaga herne-nõgese supp (paks; oma käega veel juurdelisamiseks hakitud muna, tilli, rohelist sibulat, hapukoort)
*koduse seemneleiva, lambahakklihakotleti, marineeritud peedi, rukola ja marineeritud kurgitükikestega hapukoorega topeltvõileib (a la hamburger)
*kiluleib traditsioonilise munaga, kuid maitseks veel rukolat ja parmesanilaaste
*võine ja muredalt sulav tuhksuhkruga ülepuistatud rosinarull-saiake

Seltskond:
mina venelannast kolleegiga, kes üha enam hakkab armastama eesti toitu, palju ilusaid inimesi nii lipsude, kleitide kui kõrge eaga, Hektar S. telekaamerale kiitmas, kuiväga tallinnlane vajab turge (siinkohal õige iva- korralikest, puhastest, head emotsiooni pakkuvatest turukestest on tõesti puudus), kokk Anni Arro isiklikult rahvale lihtsaid, kuid suurepäraseid maitseid laiali jagamas, sirav päike ja sinitaevas...Keegi ei trügi, keegi ei kraba, kõigile jagub:)

Koht:
Rotermanni turg, avamistseremoonia täna lõuna ajal. Kohe Coca-cola kino taga, hea tulla kas Ahtri poolt, hoides silmas laudsepatöökoja kolme musta torni või põigata sisse Narva mnt-lt postimaja ja Nordic Hotel Forumi vahelt.

Hind:
Hindamatu maitse- ja tundeelamus, parim lõunapaus ever! Värvilisi rahapabereid võis pakkuda vaid müüjatele vahetuskaubaks maitsekate toodete eest, kui soov miskit koju viia...Koka poolt jagatavad road- söö, palju vaid jõuad, hinnatult;)

Idee:
Omamaine, hooajaline, puhas ja värske. Tervitan!

Pildirida

Daami siidisallis, sukkadest rääkimata

Body Machine Body biidib endiselt meeltes.ORE sugestiivne ja erootiline viimane plaat, mis sai soetatud, aitab ilmselgelt mõnusat mälestust alal hoida...

Kontrastsus ja mitmekülgsus.
Oleme kuldmedalistid. Järgmisel nädalavahetusel juba järgmine klass.
Kui vaid viini valsi elegantsusenõksule pihta saaks...
Mõtled endale teemandi naba taha ja abaluud klambriga kokku ja ongi olemas. Komplimendid ja tarkuseterad vanemalt tegijalt.

Kaks lumivalget vahukoor-sõbralikku samojeediplikat. Terass Tuulemurrus. Meie ja meist terve eluea vanemad prouad, kes oma elegantsis kõige rohkem nelikümmend... Hakitud krabi ja eestimaine Farmi toorjuust- saab olema minu selle-suve-lemmiksalat.
Viis tundi juttu ja sööki ja valgete pilvekeste kaisutamist...

Kuidas on nii, et kõik nädalavahetused lendavad ja on nii hea, nii hea, nii hea...

loomad elutoast väljapool

Juba mitu päeva mõtisklesin. Ilmad on kevadised, päike paitab soojemalt- kus ta on? Kas ta veel tuleb?
Tänahommikuse vitamiiniklaasi kõrval oli ta olemas. Majaesisel muruplatsil aeglaselt hüpeldes, õhku ja muru nuhutades, valgete kõrvataguste välkudes ärkava linna helisid peilides. Ehmatus ja kiirete hüpetega vaateväljast ära. Jänes, kes põikles meie autotulede valgel juba sügisel. Kevad on alanud:)

Teateid ringihiilivast kevadest edastati telefoniteel juba nädala eest- sinililled olla metsaservaaluse värviliseks muutnud. Väike näljane orav siblis puudel ja kappas tennisemänguplatsi ümbritseval raudaial järgmise puudesiiluni. Need lummavad päikeseloojangud... igal õhtul isemoodi. Algkoduski ei näinud neid nii palju...
Loomad ja loodus- positiivne elamus garanteeritud 24/7/365.

Aasta lisandumine teeb rõõmu. Hea on meenutada seda aega, mis kahe punkti vahepeal on möödunud...paljudest pungadest on saanud õied:)

Samm ja Sära

...suveplaanid;
kuhu panna pikemal äraolekul kass;
folgipass osta;
erialased praktiseerimisplaanid;
minna vähemalt teiselepoole vett;
kiri kaugelt, ent säravalt sõbralt, mis tekitab rännulusti, kui vaid seda finantsreaalsust ees ei oleks;
üks sinilill hakkab Saaremaal õide;
rand ja lained säravas kevadpäikeses;
kas mustast saaks ideaalse kevade- ja suvegarderoobi;
vähemalt üks inimene, kes mind vbla ei mäleta, kuid kes on minu südamesse miskipärast pesa leidnud, kas meil on võimalust teineteist tundma õppida, kas meil oleks midagi teineteisele pakkuda (seostub unistusega)?;
üks unistus kunstivaldkonnast;
üks unistus ühest pool-looduslikus kohas asuvast avara päikeselise väljavaatega ateljeetoast;
unistus maakera kuklapoolest;
veel õpinguid (kuid kust leida selleks püsivahendeid);
minna ja teha kõike koos-koos-koos:)...

Kui nad hakkasid Pariisi sõitma, tuli Nuustaku siiski vahele

Blogides lainetab "Detsembrikuumus"... Multikulturistid versus eestlased...

Silmanurgast eesti kinokunstil pilku peal hoides võib tõesti tõdeda, et osa varasemaid taasiseseisvumisaegseid filme on põhjamaiselt staatilised, pikad maastiku- ja näoilmekaadrid, napp dialoog. On rõõm, et liigutakse aktiivse tegevuse suunas, mida ülalmainitud film hoolega ka teeb. Tehnilisest raamistikust sisu ümber- tekkis kahtlus, kas kinosaalipidajad helinupu igaks juhuks meelega maksimumi peale unustasid stiilis "teada küll neid napi helitaustaga eesti filme". Ent see ei ole kriitika filmitegijatele, vastupidi, komm hoopiski:) Oldi kvaliteetsed ja professionaalsed. Ohtrate lahingstseenide kohatine amatöörlik kaskadöörlus väga ei häirinud- ei saagi oodata tohutut duublite arvu ja parima väljalihvimist piiratud eelarve juures.

Sisu on see, mille üle kõige rohkem lokku lüüakse... Propagandafilm? Jah, ilmselt on sellekohaseid jooni. Tugevad paralleelid tekkisid filmiga "Nimed marmortahvlil" (nagu vist igal inimesel, kes nüüd mõlemat linateost näinud on). Selle taustal mõte, et kas tõesti oli sõjale ja mässule vastuhakk niivõrd juhuslik? Õnnekombel saadi jälile? Õnnekombel suudeti vastane maha suruda? Abiks koolipoisid, juhuslikult õigel ajal õiges kohas olevad isikud? Olukorras, kus vastane on suurem ja organiseeritum, ei ole meil endil pea-aegu mitte midagi vastu panna ning kriitilisel hetkel päästame end pea-aegu et vaid heast tahtest ja ad hoc formeerunud vastupanust? Ei mingit eeltööd, ettevalmistust, kavandamisi, planeerimisi, organiseerimisi, koostööd?

Hea muidugi, et seda kõike kunagi suudetud on. Selle tulemusel on tänastel multikultuursusest vaimustunutel platsdarm, kust lennata. Sügavast idapoolsest soost oleks see ilmselt tunduvalt raskem. Praegused eestlusele ja rahvuslusele käegalööjad ning maailmale orienteerujad tunduvad unustavat, et meie riigipiiri taga on teised riigid ja nende taga omakorda järgmised. On rahvad ja rahvused. Omade juurte, juttude, legendide, kultuuriruumi ja sotsiaalsete võrgustikega. Seda mitmekesisust ei ole võimalik nivelleerida. Leian selle iseolemise võluva olevat, unistus ülemaailmsest ühtsest juurteta maalasest on utoopia. Pigem säilitada iseolemine ja püüelda koostööle, kui et kaotada kõik ja olla üks loksuv mass!

Film ärgitas tasa tegema lünki Eesti lähiajaloost. Kui on isiklik side, on teema palju elulisem. Mõelda vaid, filmis käsitletud ajahetkel olid ühes teises linnas grupp noori neide loomas midagi, mis on täna juba 85. aastapäeva lävel...

muzi/iik

Virtuaalsele seinale virtuaalse naelaga tasub lüüa ka Hocico etteaste meenutus, mis leidis aset 16ndamal augustiööl Krahli kambris. Õigupoolest kogu öö ja järgnev päev läheb ajalukku:)
Esmalt poolteist tundi "soojendust" ukseluku kallal võimlemisega, mis päädis peale kohatisi meeleheitehooge tõrksa tegelase elegantses eemaldamises kruvikeerajaga. Kiirmarss vanalinna ja jõudmine õigesse hetkesse- Forgotten Sunrise'i pooltund, pisuke hingetõmme ja staarid ise. Polnud kunagi varem kuulanud ja ilmselt ka kodus väga ei kuulakski, võim ei tuleks esile, live oli aga enam kui tasemel. Tervitamised, tutvumised, kuum kaasaelamine. Õhtu oli kuld. Kuratino käest BFTV kaart- teemapeod jätkuvad nüüd hulka soodsama hinnaga;)
"Piimasupp", millest silm Niguliste kiriku torni vaevu seletas, mõned unetunnid ja varakult rongiga Viljandi. Poolteist tundi tempokaid valsitiire ja nädalavahetus läinud nagu lennates...

Neil öil me pea-aegu ei magagi.

Märka

Öösel kaare all laulmine koos sadade, tuhandetega hingedega- emotsioon oli ülev, võimas!
"Mis sest" paljudele asjaoludele, mida oma vaba arvamust väljendavad isikud püüavad meedia vahendusel esiplaanile tõsta, nii enne kui pärast Pidu.
Kui kella nelja ajal proovidega alustasime, oli välja peal vaid mõni üksik liikuja-istuja, raske oli ette kujutada, et kõik see plats tõesti nii tihedalt rahvast täis tuleb. Lipud ja kaasaelamine laulude järgselt..läks südamesse:) Ma ei tea, kui pikalt seda pidu oli ette valmistatud, mulle mõjus see suhteliselt spontaanse üritusena ja selle nimel olen ma nõus mööda vaatama ka kõikidest korralduslikest detailidest, mis vbla ei tulnud päris nii välja, kui mõeldud. Peamine oli sel väljal siiski Tunne ja Ühistunne.
Emotsioon küll kiirelt mööda läeb, kuid positiivsel on kalduvus pikemalt püsima jääda;)

Kaleidoskoopiline päike

Juuni on olnud...väga emotsioonidetihe.
Pariisi-reis, mille muljed ilmselt on oma aktuaalsuse küll juba kaotanud, kuid mis oli uudseks kogemuseks, pakkudes palju silmale ja mõttemaailmale.
Elu esimene osalemine tantsuvõistlustel, hobiklass I E :) Kavas aeglane valss, viini valss, quick-step, samba, jive ja cha-cha-cha. Auhinnaks teise koha medal, diplom ja mõned joogid:P Oi, see oli ilus. Harjutuse mõtes eelnevalt aeglane valss Pärnu rannas veepiiril... on hetki, mis jäävad meelde:)
Protseduur, mille tulemusel ei pea ma (loodetavasti enam kunagi) kandma prille! Näen ujudes kaldalseisjaid, märkan läbi vihma sammujaid ja talvel poodi minnes seiran juba ukselt, palju maksab see-või-teine poeriiulil ilma, et peaks esmalt udu kõrvaldama.
Jaanipuhkus päevi kestvas paduvihmas koos perega. Kosutav.
Hard Rock Laager 2008 Vana-Vigalas koos kollektiivide ja telklameluga, öise kojusõidu ekstreemsused veel kõige otsa. Väike ingel oli kohal, mustas maani seelikus ja tillukeses rebase(?)boas. Avatud oli imehea kohvi, põneva sisekujunduse, kuid veidi lühikesevõitu menüüga patriootliku noodiga kohvik "Madissoni kutsikad"(Tiidu?)Ülimalt tervitatav ettevõtlus sellises väikeses kohas, ehkki palju neil peale laagrikülastajate kliente oleks/on? Sai ennast näidatud ja teisi vaadatud ning vaikselt muheletud (minu töökoht ja selline üritus ja väljanägemine- nii vastandlik kui veel olla saab:D)Uskumatult väsitav kogemus, aga hea, et osa sain!
Pühapäeva hommik kell viis- mäletan seda kellavaatamise hetke selgesti. Jalutasime õrnas uduvihmas, sest palju oli rääkida ja uni oli tänu teel juhtunud väikesele vahejuhtumile kadunud. Siit ilmast on lahkunud veel üks hea inimene. Ta oli justkui vanaisa kuju minu jaoks, soome sõber, peretuttav ja mõttekaaslane paljudele meie hulgast. Viimane pilt temast kommersi pudruhommikul, eelmise aasta järvederetk. Õppetund sellest, kuidas sümpaatse inimese kutseid ei tasu jätta tuleviku peale, vaid haarata neist esimesel võimalusel- tema maakodu jäi minust nägemata, aeg seal koos tema imelise võõrustamisoskusega kogemata. Mu süda on rahulik, kuna on teada, et hoolimata raskest haigusest läks ta vaikselt, vaevadeta. Ootan infot, et minna viimast austust avaldama.

See on olnud üks kõige murrangulisemaid kuid viimase aja jooksul. Palju on läbi elatud, palju uut on silmaga nähtud, kõrvaga kuuldud, mõttega läbi mõeldud. Palju olen iseenda kohta teada saanud. Vana maailm on suhteliselt varemetes, käib hoolas Uue ülesehitamine. Koos.

Läändeminek 03.-04.05.2008

Esimene punkt, kus erinevad seltskonnad ühise ettevõtmise nimel kohtusid, oli Lihulas. Särtsu baaris ootas tummine seljanka pikkadel laudadel. Vahvaks nädalavahetuseks oli kokku kogunud seltskond organisatsiooniliikmetest, nende lastest ja kaaslastest ning teiste rahvuste esindajaidki. Eine võetud, saabus meie sekka vil! X kahe vapra pisipojaga, olles meie esimese päeva giidiks.

Vaatamisväärsused algasid kohe sealtsamast- külastasime Lihula linnusemäge ja osaliselt konserveeritud varemeid. „Mäelt” vaadates sinetas silmapiiril juba Matsalu laht ning tuletas meelde, et eelmise aastatuhande algul olid siin kingujalamil kohisenud merelained. Ajalooliste varemete värava lävepakus oli näha pehmesse lubjakivvi kulutatud vankriroopa kumerkausjad rennid…Lastel oli hea meel ohtrate ronimisvõimaluste üle.

Seejärel viiski tee meid lahele- Keemu linnuvaaltlustorni juurde Matsalu lahe kaldal. Käänuline tee kadakate ja rannaniitude vahel, kus nii mõnedki vanad mõisamajad veel püsti ja üllatavalt paljude tänapäevaste inimeste eluasemed ja suvituskohad. Matsalu kandis olla Euroopa suurim ühes tükis rannaniidu ala oma erilise taimekooslusega, mida hooldavad kohati suisa pealemakstult lambad ja lihaveised. Pesitsushooaja tõttu ei lubanud viidad meid rannaniitudel kulgevale matkarajale, vaatasime hane- ja lagleparvi muulilt. Vesi ei tundunudki nii raudkülm…

Salevere astangul sai võetud kerge linnupete, märkimaks ära kaasasolnud tütarlapse viiendat juubelit. Jalgrada kulges loogeldes õrnrohetavate puude ja põõsaste vahel, tärganud rohi oli täis nurmenukke, kannikesi, oma järge ootavaid maikellukesi, linnud olid kui arust ära sidistamisega, õhk lõhnas ja päike paistis päris suviselt- milline idüll! Astangu servalt alla vaadates võis kõrgust üsna korralikuks hinnata, kuna kohati olid varvaste juures suurte puude ladvad. Peale väikest astumist jõudsime „silmavee” allikani, mis kiviseinast allapoole lookles. Pea kõik karastasid karge veega oma silmanägemist, ehk salamisi lootes ka imettegevale jõule? Väike puhkus ja teist ringi pidi tagasi. Astangul oli märke, justkui oleks ka siin asunud kunagi muistne linnus, asukoht oleks olnud väga soodne, kuid arvamised on seni jäänud arvamisteks, väljakaevamisi pole veel tehtud.

Peale väikest arupidamist otsustasime sõita Puhtu neemele, kus asub tuntud laialehelise metsa kaitseala ning bioloogide uurimisjaam. Ma ise olin sellest mõttest väga vaimustunud, ehkki see algselt meie plaanidesse ei kuulunud, sest olin kuulnud ja lugenud sealse looduse ilu kohta palju. Otse loomulikult ei tulnud pettuda! Jätnud sõiduvahendid kaitseaia taha, jalutasime mööda metsarada, millel pikkust nii mõnigi kilomeeter, varjuliste puude vahel kuni kivise rannani välja. Teel olid infotahvlid Puhtu mõisaomanike kunagistest kujundustöödest ilu nimel- loodi stiilne looduslik park, mis ongi praeguse metsa aluseks, puhkemajad, mis nüüdseks hävinud. Siin asub ka vanim (Euroopas?) luuletaja Schillerile pühendatud ausammas. Imeline kooslus- kevadine õitsev ja lõhnav noortes lehtedes mets ning meri sillerdamas kohe sealsamas. Tavaliselt vast tuleb kujutlusse eelkõige kombinatsioon liiv- männid- meri, mis siin aga ei kehtinud. Soojadel kividel lebades juttu vestes möödus puhkepaus kiirelt. Kas minna nüüd ööbimispaikka Penijõele või veel rappa? Kuna õhtu oli jõudmas, siis otsustati siiski esmalt majutumise ja õhtusöögi kasuks, ent võimalus jäi entusiastlikematele avatuks…

Penijõe mõisamajas asub Matsalu looduskaitse keskus ning selle taga meile pesapaik broneeritud oligi. Juhuse tõttu ei saanud kokkulepitud inimene meie majutumist sissejuhatama tulla, mistõttu tegi seda samas majakeses elav naine, kes osutus… meie kunagiseks taasasutajaks! Ehk õnnestub teda veel sealt metsade ja niitude vahelt tagasi võita, tasapisi küll. Et aga meie giid oli vaja poegadega vastu pimedat koju toimetada ning meie väike seltskond eraldi suurest grupist kippus ikka rappa, siis moodustasime kaheautolise ekipaaži ja suundusime retkele.

Tee Tuhu rappa viis läbi Kunila küla- valus näide ääremaade hääbumisest. Buss enam ei käi, pered on järgepidi kadunud- nüüd moodustabki terve küla vaid üks majapidamine ja pere, ehkki jõe ääres olla kauneid kohti, kuhu kodu rajada… Natuke müstikat ka- sealsamas külas olla üks männitukk, mis on nõiutud sedaviisi, et sealt ei tohi mitte oksaraagugi koju viia, juhtuvat õnnetus. Uskuda või mitte- ka tänapäeval on needus nö „toiminud”, kui üks mees olla sealt ligidalt puid teinud…

Laudtee rabas oli vaid 900 m, kuid näitas kujukalt ära kõik kolm soo arenguetappi- madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo e. raba. Eelkõige oli see kogemuseks meie saksa professorile, kuna tema kodumaal sellist „looduseimet” enam näha ei ole. Tagasi jõudsime alles õhtupimedas pärast loojangut, kõik magasid.

Teine päev viis meid Haapsallu, kus meiega jalutas sealtsamast pärit õde kohaliku giidina. Päev oli endiselt päikeseline ja palav, ehkki pealelõunal hakkas end koguma äikesepilv, mille valingutest me edaspidi õnnekombel alati pääsesime. Perroonil jalutades saime aimu kunagisest raudtee tähtsusest Haapsalu ajaloos, samuti kunagisest vene aadelkonna ja keisripere armastusest selle suurepärase sooja suvekuurorti vastu. Osa seltskonda („poisid”) käis Läänemaa muuseumis, osa („tüdrukud”) huvitus Ilon Wiklandi joonistustest temale pühendatud näituseruumides. Päikese eest pagesime piiskopilinnuse jahedate müüride vahele, käisime keldrites, kiikasime tornist kaunist vaadet holmidele ja väikestele kirevatele vanalinna puumajadele roheliste aedade keskel. Rikkalik lõunasöök Centrali restoranis ning jalutuskäik mööda Suurt Promenaadi Tšaikovski pingini. Kaunilt renoveeritud vanad majad ning luik sealsamas, poegi haudumas…

Viimane ametlik peatuspaik oli Ants Laikmaa majamuuseum Taebla vallas. Mulle isiklikult meenutas see mõningate joonte tõttu maja välimuses, sisekujunduses, -dekooris, tohutul pargialal justkui vähendatud koopiat Saarioinenite imelisest kodust Hvitträskis, mitte kaugel Helsingist. Soome kontakte oli ka Laikmaal, võib- olla tõesti sealt mõjud…

Improviseeritud piknik Märjamaa pastoraadi kõrval muruplatsil enne saju algust oli ilus punkt meie suurepäraselt möödunud nädalavahetusele...

W

Uus aastaring, uus ood noorusele ja elurõõmule...
Kolmapäev tundus nagu reede. Perroonil võis terane silm märgata nii mõndagi tuttavat, küll veel peakatteta. Tööinimeste asi ja mis ikka rahalinnas vaimuvärvidega kekata, inimesed pigem veidralt, kui mõistva pilguga seiravad. Seevastu Taaralinna vaksal kihas sinisest, valgest, violetsest, sekka punane täpike :)
Ruttamine-ruttamine, kuis siis muidu- sumadan konventi ja tuldud teed pidi tagasi, rongkäiku. Kus meid oli pikk rivi, kallistused, teretused. Lauluvalik oli seekord hoopis uus ning noorliikmed agarad seda nimekirja läbi võtma. Mis aga teistelt kuulda ei olnud...nagu oleks üksi kõndinud ja lõõritanud. Mäletan, et ennevanasti püüti suisa teineteist üle laulda...hmmm, ajad...

Et omnia vanitas...me endi tehtud hetked jäävad meelde:
varjuteatri aed,
pooltunnike noort hõbekõri C.-i Tähe alguses, kes silmnähtavalt pingutas, et püüda tähelepanu äratada ka nois 2/3 inimesis, kes mõõdutundetult saalis sumisesid,
viimane sett Untsakaid Veski tänavas,
jututamised ilmast ja asjadest Kuperjanovi tänava maja terrassil,
Tõnissoni tänava maja sürrealistlik saal ning seltskonnatantsude kavade seadmine kohati absurdsesse muusikasse- tore, kui ruumi on laialt ja kedagi ei nügi :P
vanade sõprade ja uute tuttavatega improviseeritud kohvik konvendi köögis sisustamaks aega, mida ei raatsinud ega saanud puhtfüüsiliselt magamiskoha puudumise tõttu unele pühendada,
kõõlumine botaanikaaia kiviktaimla-amfiteatri serval päikesesoojal palgiotsal,
lodjalael kesk Emajõe tuuliseid vesi- hoitult ja kaitstult, ent mõtlikuna,
tartlastele vaatepilti pakkumas- kips-kõpsadi kontsadel mantli lehvides tormamas, kollane tulp vartpidi peos, mööda alleed, et jõuda konventi, et võtta asjad, et jõuda bussile, et jõuda järgmisesse linna- minutipealt sai soovitu teoks,
tunnine bussisõit, kus olemine unepuudusest-unevõimalusest juba üpris hõredaks kiskus,
pooleteisetunnine meeldiv tango ja cha-cha-cha pingutus- pilt pea-aegu et tasku minemas hetketi, aga rõõm tantsust kui suur-suur-suur,
vaksal ja teine vaksal, söök ja uni hommikuni...

Noormees hõbekannu ja rapiiriga- pilk vaid ja "tere"...
Üks uus kontakt- kergelt kõutsilik ja salapärane, kuid pälvis miskipärast mu usalduse. Eksnäis. Vbla läheb see üle- kui volbri ekstaas ja ekstreemsed tingimused on lahtunud ja ma olen taas minaise st. vaikne ja tagasihoidlik ja võõrastega ei räägi, jajahh;)
Sõber, keda söandan nimetada vanaks võitluskaaslaseks- kunagi pole volbri ajal nii pikalt trehvanud:)
Sian- njah, seletasin öö olemust kui ajaloolist kommet tähistada noorust, vabadust, elu algust, kevadet. Kuis sõidetakse kokku kaugelt ja lähedalt, kohatakse ja suheldakse inimestega, keda vbla aastas kunagi muidu ei näe, tantsitakse ja ollakse rõõmsad. Mõni leiab mehe, mõni otsib naist, kas pikemaks või lühemaks ajaks, mõni joob üleliia hoogsalt, igal päikesekiirel on vari. Mis siis. Eriline lummus on öös. Veel on... ja seletada seda...pean ilmselt alla andma...tabamata ime:)

Silmad lahti 30nenda hommikul kl 5.30, silmad kinni 1sel u kl 20.45.
Seni maiöö rekord:)

Õnnelik panda

...natuke võib endale ju lubada ;)

/inspiratsioon lõhnavatest nartsissidest, tulbisülemitest, Hiina ploomiveinist (ilmselt peab hankima jäänõu, kuna 5- 7 kraadi juures on tegu tõelise suvejoogiga:P), päikeselisest ilmast, meelespidajatest inimestest, meeldivatest üllatustest.../

Adorable

Võitlusvälja laiendamine mingil määral, sest kõik peale FS-i on uus ja enne kuulmata. Patriootilisus teatud annuses vbla ka, mis alateadlikutl paneb viimasel ajal enam armastama eestlaste tegemisi ja oelma veidi ettevaatlik Suurte Ja Kuulsate Nimede tulemise suhtes. Massive Attack ja Björk...njaa...kujundlik väike ilaloiguke on tekkinud minemisetahtmisest lähtuvalt, ent konkreetsete sammude astumiseni pole v e e l jõudnud.
Läheks- ei läheks-läheks- ei läheks...pärast raudselt mõnda aega piinab kui ei lähe. Samas vbla on hoopis pettumus...mõtlema peab :)

...peab koju helistama ja uurima, kas lumikellukesed juba õitsevad

Kui 24 h jooksul solgutab ilm end mitu korda talvest kevadesse ja niiviisi korduvalt, edasi-tagasi ja vastupidi, siis pigem aimub juba kevadet...

Jätkub ekstensiivne ühistranspordi kasutamine. Plaanis on üle aegade pisut kaugemale reisida, kui omaenda ussaed. Tuleb uus väljanägemine, millest mõned elemendid on koheselt muudetavad, teiste jaoks tuleb pisut finantsplaane pidada. Kevademärguandeks võib lugeda ka suurenenud soovi näha taldrikul võimalikult palju värsket ja värvilist, koos erineva proteiiniallikaga. Samuti tahaks panustada pisutki kodu mugavdamisele, mis sest, et vabu nädalavahetusi seal veetmiseks eriti ei ole ning ainus tugev kontakt on voodi, külmiku, dušši, tualeti ja riidekapi pealmise, kõige kättesaadavama kihiga. Kohver seisab stabiilselt nurgas, pooleldi pakituna, valmis minekuks...

Märk maas house'i-peol käimise kohta. Stiililiselt on linnuke puudu veel d'n'b lipulaeva tagant...pikalt juba edasi lükatud...Kui oluline ikka on seltskond, kulunud tõdemust korrates:)...et oleks, kellega...
Üle aegade teatris. Krimitükk, mis kruvis põnevust, pildus ilutulestikupatareina lõpus kõik lahendused ja pani publiku naerma nii mõneski koomilises situatsioonis-lauses. "Jäine mõrv". Tavapäraste tõsiste ja filosoofiliste draamade kõrvale, mis reeglina on minu piletiostu saanud, mõjus tükk värske meelelahutajana. Kahetseda pole miskit. Alati ei peagi padutõsine olema:)

Kogemuskirjeldused kõigest sellest, mis aasta esimene kuu on paletina pakkunud, kes neist jõuaks kirjuta'... Awake-mode töötab täistuuridel. Hea on.

Emban.

Üks takt ja tuur

Puuduvad aastakokkuvõte ja uueaastalubadused. Suure hilinemisega saab panna kirja ainult märksõnu. Aeg, kiirus, muusika (kõige erinevamat laadi) oleksid ehk peamised. Kallid inimesed ja palju ilusaid hetki. Ebaeestlaslikult ei muretse pea-aegu üldse...Ehkki never ei saabu ilmselt hetke, kus kõik liinid jookseksid paralleelselt ja sujuvsirgelt nagu kahe kõrgepingeposti vahel..

Oli Mansoni destruktiivesinemine, kust kõrvu jäid ainult kaks tuttavat lugu, sest spetsiaalselt kuulanud ei ole kunagi ja tahtsin lihtsalt ära näha. Sümpaatselt jäi silma dress-code'is osa publikumist. Oli jalgsimarss läbi öise linna tagasi tema südamesse. Oli tasakaalustavat positiivset laengut andev Bashment, shokeeriv taustavideo ja palju higiseid kehasid. Aga ka rõõm-rõõm-puhas-rõõm. Oli öine-varahommikune ekstreemsõit koju ära.

Minek kodukanti. Forellisaiad ja lihapirukad. Mõned piparkoogid ja kingitused. Koosolemise hõrk ja lühike hetk. Ei mingit ülesöömist ja loiult veeremist. Tuletasin meelde kunagi kunstiajaloo referaati põhjalikult kirjeldatud Kudjape kalmistu juugendaedu, sarkofaage ja kabeleid; Kuressaaret ennast, kus polnudki enne niisama uidanud. Veeprotseduurid, millest kunagi küll ei saa, kui just väsimus peale ei tule...
Palkseinad ja kadakalõhn..

Eesti parimad pärimusmuusikud heategeval kontserdil "Aita aita". Aitasime.

Aastavahetuse-eelne Tartu. Kui aknad oleksid olnud Raeplatsi poole, siis oleks olemine ilmselt veelgi tiivustatum olnud. Ent ei kurda, ei kurda üldse..Meelestub "ühispilt" kontoris, spontaanne kogunemine, in corpore laialiminek, kes kuhu...soojus hetkes...

Saluut, lumevaikus, küünaldes kalmistud, rumbad ja foksid ja valsid ning oligi keeratud uus lehekülg.

Laulu ja lustiga uuele ringile. Silmadeavamised.
Kontserttuur kohe mürinal käima- proovid, esinemised. Hirmkülm (14 kraadi vist siiski oli, alla selle oleks orkestril olnud võimatu puupuhkpille puhuda) Eliisabeti kirik Pärnus. Minestamise äärel tunne olles esmakordselt Estonia lavalaudadel, väljamüüdud saaliga silmitsi, kuuldes ainult iseoma häält.
Kollased tulbid lava taga.

Head sõbrad ja hea kontakt iseendaga- see aasta ei saa halvasti minna, õnnetustemanajast Mangist hoolimata.
Kõik algab uuesti.

Absolutely final call

Kes saab, tuleb kuhu.
Ehkki Tartu ja ilmselt ka Viljandi kontsert pole kusagil mujal, kui meie kodukal maha hõigatud, meie teame, et meie laulame. Teie aga tulge ja vaadake-kuulake.
Kontserdihooaeg ei saanud otsa jõuludega, mõnel jätkub jaksu ka uuel aastal;)

Kunagi varem sai ka kirjutet...

EDIT: Tartu kontsert tuleb Vanemuise Kontserdimaja/Eesti Kontserdi alt, piletidki sealt eelmüügina, Viljandi kontsert aga läbi Muusika Viljandi Büroo. Ja R2-st ka kuulsin.

Lubatagu ometi amatöörlauljal rõõmutseda ja elevil olla, esimene kontserttuur ikkagi:P

Roos on elu ja tervise juures. Brysselist.

Pühapäev. Rong.
Udusest-unisest kodust vastu õhtut Linna. Haruldase peavaluga, mis ühestki rakendatud võttest hoolimata lõplikult ei taandunud. Pelgasin lennujaamades äraeksimist, mittejõudmist õigel ajal õigesse kohta ehk siis mõtlesin liiga palju ette, ilmselt sellest ka somaatilised reaktsioonid. Saaks ainult uinuda-uinuda-uinuda...

Esmaspäev. Takso. Lennuk. Buss. Omad jalad.
Kümme minutit enne õiget aega, kell 4.00 see oli, üleval. Poolomases kohas, väänikust kassiga. Poole tunniga up-and-running (haruldus), kuue minutiga Jaamas. Väike ja elementaarselt asjalik ruum, kiire registreerumine, huilgav hokimeeskond lendamas Minskisse... Varahommikune igaühe oma viis olla ergas ja minna vastu päevakohtumistele, kõigil näis see õnnestuvat. Tuttavaid samas klassis rohkem kui üks. EA,11 km kõrgust, -48C akna taga, ajalehed, soe söök, mõned lennutunnid, sujuv maandumine ja kolleegi juhtimisel nr 12ga edasi Sihtpunkti, nii u 30 minutit sõitu. Esimene emotsioon- tihedalt kõrvutiasetsevad väikeste madalhaljastusega aedadega kesklassilaadsed kahekordsed kivielamud-ridamajad, „poodud” jõuluvanad rõdudelt-aknalaudadelt alla rippumas, rahvuslipud silmatorkavalt samamoodi aknalaudade külge kinnitatuna majaseinal ilma igassuguse vardata (huvitav, kui eestlased nii teeksid, kas siis saaksime uusi karme süüdistusi fashismis-rassismis?). Berlaymont- ulme- tohutu tähekujuline klaas-metallkoloss. Justus Lipsius- blokeeritud Greenpeace’i aktivistide poolt, kellest mõned justkui lavastuse eesmärgil suhteliselt rahumeelselt kõnniteele näoli suruti ning käerauastati. Möödusime.
Kui kõik läheb esmakordselt liiga sujuvalt, siis varem-hiljem lihtsalt PEAB miski vimpka sisse tulema..Teinud tablool kindlaks oletatava ruumi, kus mind oodatakse, läbinud lennujaamaga sarnase range turvakontrolli, sättinud end sisse...selgus mõne aja pärast, et see pole ikkagi õige koht. Mitu korda veel turvakontrolli, kuna uuestivaadatud number ununes...Siiski õigeaegselt kohal, päev täis mõningast arutelu...
Lõuna av. D’Auderghermi nurgal, vaatega Viiekümnenda Juubeliaastapäeva parki, tükikeses päris-Itaalias (menüü ainult itaalia keeles, hiiglaslikud portsjonid, karahviniga vein, ettekandjamehed, ülitihedalt paigutet’ lauad, kuhu eestlane Eestis ilmselt kindlasti ei läheks, privaatsuse puudumise tõttu).
Varaõhtusel ajal põige hotelli, pakid maha, väike värskendus ja uuesti teele- patt oleks kulutada aega unele, kui on maailmalinna juba jõutudJ Ehkki imelikul kombel und ei olnudki- pidev valmisolek, kokkuvõtmine, „võitluspositsioon”, mis ei lase lõtvust ligi? Kui on olemas korralik kaart, siis pole üksi seiklemine pelutav, võtsin suvalise pisikese tänava abil suuna kesklinna poole. Jala, et võimalikult palju näha. Njah, millal saab Tallinnast koht, kus eri astmes tumeda nahavärviga inimesed ning kaetud peadega pikkades lehvivates rüüdes naised saavad igapäevaseks nähtuseks...Kas üldse saab? Ilmselt kippusin ma neid ülemäära tähele panema, erinevused on ju ikka huvipakkuvad;) Imposantne taastatud gooti arhitektuuriga St. Micheli katedraal- vitraashaknad, hulganisti kabeleid, meekärjena altari kohal vasakul ülal sammaste küljes rippuv orel. Ostutänav rue Neuve- mõnda kohta sai sisse hüpatud ning elementaarseid oste sooritatud (põhimõttel „hirmsasti vajalik, tuntavalt puudu”, „soodsam kui Eestis”, „Eestis sellist pole”, „ideaalselt sobiv”), kaudu täiesti töössepuutuvad. Tuli ka kolleeg lõpuks tööpiirkonnast üle vabaajapiirkonda ning koos nautisime ooperiviisidega harmoneeruvat tuledemängu raekoja torni sees ja fassaadil. Kui Tallinna raeplatsis on jõululambad kõigile käega katsuda, siis siinmaa villakerad olid topeltaia taga nagu loomaaias, rahvast mitu meetrit kaugemal omaette rahulikult põhku nosimas. Loomakaitse?:P Manneken Pis tekitas joogijanu oma soristamisega ja meile meenus kolleegide soovitus külastada tänavat, kus hulganisti kreeka söögi-joogikohti- tarbitav saadaval odavalt ja maitsvalt. Pea-aegu kõik raeplatsi ümbritsevad vanalinnatänavakesed läbi käinud, kroonis meie pingutusi edu- rue du Marché aux Fromages- kümneid kauneid Hellase poegi sisseviskaja ametis. Valisime koha, kuhu keegi meid ei sundinud. Kui fassaadiakna-kogu ruumi laius on kõige rohkem kolm-neli meetrit, siis imekombel on omanik suutnud välja võluda sellest tihedalt laudu täistipitud kolmetasandilise söögikoha, teeninduskorrus veel neljandaks. Pitatasku on esinduslik, kirsiõlu maitseb kui lahjendatud vein (see on positiivne hinnang) Arvemaksmise eest pistetakse mõlemale pihku pulgakomm:)
Et aeg on hiline, tallad üpris ümmargused ja ilm selgelt ning talviselt külm, siis asume tagasiteele. Kui enne olid vanaaegsed kivimajad, kitsaste esikülgede, ohtrate dekoorkaunistuste ja rõdudega, siis nüüd on erinevad klaasi-betooni kompositsioonid ning tänav sirge ja lai nagu joonlauaga tõmmatud- rue de la Loi. Parlamendihoone, kuningalossi esine park, loss ise (lipp vardas-kuningas kodus),majad, majad, majad, sekka inimesi- esimeseks tutvumiseks enam kui küll. Järgmisel korral tahaks muuseumitesse- autod, kunst etc Ehkki elu poodides-muuseumites lõpeb enamsti hiljemalt kl 18.30ks, mis on ikka väga vara..
Vann ja uni.
Rahul.

Teisipäev. Buss. Lennuk. Veel üks lennuk. Takso. Rong.
Orienteerusin täiesti iseseisvalt lennujaama. Märkide keel on endiselt arusaadav, SASi värav klaasitud avaravaatelises ootesaalis pea-aegu inimtühi. Vara veel, ligi tund aega lennuni. Seejärel pisut üle tunni päikesesäras pilvemaastikku ja maandumine hämaras Kopenhaagenis. Njah, lennujaamapoed ja –söögikohad(kolm põhiliini- meretoit, sushi ja võileivad) annavad silmad ette nii mõnelegi kaubanduskeskusele- valikut, värve ja sära on külluses. Ole aga mees ja pane ahvatlustele vastu. Ümberistumine EA peale, rahva hulgast on kosta teisi eestlasi, süda soojeneb, pea-aegu kodus juba. Taaskord terve vaba rida, ei pea muretsema, et küünarnukiga kellegi taldrikusse põrkaks või jalad ära ei mahu. Graafikud klapivad ning õhtu 19ks tervitab mind juba Leio.

Esimest korda suhteliselt iseseisvalt nii kaugele. Esimest korda reisilennukil ja võõrastes lennujaamades. Esimene töölähetus (olgu see viimane kord siin blogis tööst rääkida). Esimest korda Seal.

Rahul.

Ühel sooja vihmaga udusel detsembriõhtul

Minu jaoks on hea filmi kriteerium, kuivõrd samastun tegelastega/ karakteritega. Jah, ma tean, et see on kõigest Lugu, ühe režissööri/lavastaja/ stsenaristi nägemus, kuidas ajaloolised asjad võib-olla olid või oleks võinud olla. Fiktsioon mõnedel faktidel. Ent kui see lingib väga tugevalt minu kui vaataja hetkemõtete ja arusaamadega iseendas, siis on aeg kulunud asja ette. Egopai, kui soovite.
Naine, kes pidi olema tugev. Kelle ümber olid inimesed, kuid justkui klaasi taga- ennekõike seisuse pärast. Naine, kes oli uskumatult tugev, kindlameelne ja enesekontrolli tipp. Karakteri ja huumorimeelega. Ilma sõltuvuste, mehe ja lasteta. For the Anglia!
Lõpusõna: "Ma olen mina ise"

Ajalooline kostüümieepos "Elisabeth.The Golden Age" Cate Blanchett peaosas nagu eelmiseski "Elisabeth"-is. Karge ja puhas ilu...

Nagu unenägu

Ahhaa-elamuse pakkus Catwalk. Reede õhtul, kui oli ette teada, et kõik Tartu "istumiskohad" on pilgeni hõivatud, oli see nurgake tänu täiesti ilmetute uste taha peitumisele praktiliselt inimtühi. Meeldivalt napi seltskonnaga, mis jaotus ühtlaselt ruumisoppide/tubade vahel ära ja keegi ei pidanud teise võõrast klatshi kuulama. Ja suurest presskannust saab vabalt 16 tassi mahedat kohvi juua;) Koos suhkru ja piima/koorega. Üüratu kogus sellise hinna eest!
***
Veel inimesi järgmiselgi päeval...emotsioone ja pidulikkust konvendis (see klaverimäng- tibutagi ja külmavärinad näitasid, et mõjus:), laulmine tõrvikutevalgel (millal jõuan ma näha kõike seda voogu mäest alla tulemas...kuidagi loomulikum on ise seal sees olla, kui kõrval passida), särav ja silmnähtavalt õitsev ak.lapselaps...pereringis toimetamist...ballikingad jäid kulutamata, nii õigel ajal kui after-il, sest... õnnelikke inimesi vaadates tekkis tahtmine minna koju ja olla omaette rahulik ja tüüne...mitte tormata, pea ees, juhuslike võimaluste keerisse.
Tundus, et justkui ei ole enam minu aeg...nagu mingi oluline murdepunkt oleks möödas. Siis kui ma veel kunagi tahtsin niiväga minna...nüüd...võib ju ka, aga kui mitte, siis mitte- ei kõiguta üldse.
Meeldiv, et siiski puudust tunti:) Ehk teinekord rohkem eelnevat suhtlemist ja koostööd;)
***
Ma võitsin kosutava pea 12 h-se lebamise-vahelduva une, millest olen nädalaid puudust tundnud, et siis taas laias lumesajus pealinnakaudu pealelõunasesse ühisproovi jõuda...
***
Ma ei tunne enam gümnaasiumiaegseid ära... tänaval ütles neiu "Tere" ja terve paariminutise vestluse ja viis pealeselle üritasin kokku viia, kellega ma räägin. Kusjuures mind ja minu kuuluvust ja kõike teati...hoolimata totaalsest muutumisest võrreldes gümnaasiumiajaga...piindlik...väga...

Vivat, crescat, floreat

Milla ma jõuan sinnamaani, et tähendan üles oma esimese välisreisi-esinemise segakooriga kui sellise...
...muljetaks transporditeemadel, kuidas on ühe nädalavahetuse jooksul siia-sinna-ja-tagasi kablutada (ei oelgi nii halb:)
...eelviimasest Tartu-tretist ja viimasest...njaa, ma armastan "oma inimesi".

Aga tänase päeva helge tera kirikutornitippe matva paksu udu sees- mul oli elu kõrgeim hemoglobiinitase, kui töökohta kohale tulnud Verekeskusele endast vabatahtlikult pisut loovutasin. Whee! Korrapärased hommikused ja lõunased söögikorrad ilmselt annavad verele värvi juurde...või siis aktiivne eluviis, treening ja head sõbrad...ma ei kurda, ma üldse ei kurda!:)

Silent Rage

Ekstaole, see läheb üle.
Lihtsalt kahju inimesest, kes ei oska kasutada oma võimalusi. Ent eks ta ise tea, suur poiss, käed-jalad terved, ehk jõuab kunagi ka mõistmine ja silmanägemine.
*********
Mimicry , Suicidal Romance ja Forgotten Sunrise koos sama lainepikkusega isikuga vürtsitet- tegelikult oli suisa sulav. Laagri FS live tuli meelde...kunagine kirsitort, millest täna anti vaid väike lõiguke, kuid mis maitses nii hea, nii hea...
Viis tundi und ja tagasi pealinna. Sukelduma teatrimaailma telgitagustesse. Jajahh, ma tulin ainult korraks Emajõe kallastele, et näha mõnda inimest ja "tumedat diskot". Põhjus piisav.
****
Kurat, raisk ja põrgubitch!

Edit: väikesed korrektuurid. Tallinna ei jõudnud, ent läbi ahvatluste otse koju küll, nädalavahetuse ringreis jälle selleks korraks ühel pool. Järgmisel tuleb ring veidi pikem- koorireis Lätti, Madonasse.
Palju positiivseid emotsioone, mille valgel end soojendada kuni järgmise korrani...
Palve, et kallis inimene oma silmad avaks, jääb endiselt jõusse!

Edit2: Mõningast pildimaterjali möödunud kontertpeost. Kannatlik vaatleja võib mindki märgata, suhteliselt esiridades;)