Klikkimise tunne on võrratult tiivustav

Asjad liiguvad paremuse poole:) Sõna on antud ja protsessiga alustatud. Hakkan tegema erialalist karjääri ja õppima palju uut ning huvitavat.
Meeldib, oi kuidas meeldib:)))

Satsid-saapad-kohtumised

Tuleb kindlasti ära mainida- välja on tulnud, lõpuks ometi, filmi "2046" VHS.
Kahju, et see kunagi Tartu kinoekraanile ei jõudnud.
Seeest sai seda vaadatud kunagi aasta alguses CCs ja tuldud tagasi kustumatu igatsusega seda uuesti näha. Kui tuleks ka veel Litvinova "Jumalanna", siis oleks maailm minule jälle sammukese võrra ideaalile lähemal;)
Respect!

Minevikutüdruk pöördemomendiga

Olin taas esimest päeva tööl peale väikest pausi & äraolekut. Nalja ei saanud. Rahulik oli. Jälle saab jälgida, kuidas üha varem hakatakse lampe Väljakul süütama, kes mida ja kus joob etc

Eile taheti mind Inglismaale. Erialaliselt. Just siis, kui kõige vaiksemas rmtgu riiulirea juures seisin, pidin seetõttu röökiva sidevahendiga tempokalt väljuma. Noormees vestles minuga pool tundi(sic!).
PS Ei tegele veel kooliga.Üldse mitte. Pole tunniplaanistki aimu.
PPS Jah- sõnaga ei kiirustanud.

Vähem juttu- rohkem tegusid
Vähem hala- rohkem nägusid

Unt- nüüd oled Sa Legend.
Au.

Minimum maksimaalselt, Maximum nii vähe kui võimalik

Võtsin kuulda kahe inimese soovitusi ja lugesin läbi kolm Hyperioni sarja raamatut. Ühtejärge. Koos Kraftwerkiga taustaks. Soovitan omakorda julgelt ja kindlal meelel. Mõlemat. Kui võimalik, siis koos- raamatud ja muusika. Elamus on omaette. Olen neljanda osa otsinguil. Mis sest, et eestindatud varianti veel pole. Muudan siinkohal oma senist kardinaalset vastumeelsust ulme suhtes. Ilmselt oli siiamaani minu kokkupuude selle valla kräppiga põhjus, miks arvasin ennist nii nagu arvasin. On ka head:) Tõlkija on teinud meisterlikke tegusid- keelekasutus on uskumatu. Kirjanik muidugi oma liinidega ja maailmaga kõige aluseks. Tublid mõlemad:)

Vennaskonna vanad lood on ka viimasel ajal üha enam ja enam leidnud tee minu plaadimasinasse. Tegin inventuuri- tervelt 40 kogumikku kõige eripalgelisemat heliloomingut. Bretooni ja keldi rahvamuusika, punk, erinevat elektroonikat, lihtsalt ilusad vanad lood, klassika, pisut rock-popi 80nendatest, eesti folk, soundtracke, muu maailma folki, vene esitajad, d'n'b...ilus. Mina Olen Rahul.
Ideaalsi ei tulekski kodust välja- kui veel netki oleks----> loeks raamatuid, kuulaks plaate, oleks kadunud kõigile. Lihtsalt ei jõua ega taha enam Asjatada ja Siluda ja Korraldada ja Võidelda. Sest see tundub igas plaanis nii tühine ja mittekuhugi viiv. Tahad küll head ja teed head, ent
a) seda ei hinnata, sest seda ei märgata
b) kõigest saadakse valesti/teisiti aru, kui tegelikult oli mõeldud
c) lihtsalt ei oma ilmselt piisavalt autoriteeti

Kas mitte pole sellise seisu lahenduseks eemaldumine uuele orbiidile? Jätta kõik vana- nii ruum, aeg kui ka inimesed? Kehtestada ennast hoopis uues süsteemis? Mõelda põhjalikult ja end parandada? Aga esitleda uut ja täiendatud versiooni ikkagi uuel orbiidil? Kus miski vana ja väär ei sega?

Siin ma nüüd mõtisklen. Mina, kes ma olin peale lõpetamist nii kindel, et pole valmis veel Tartust, armsast, lahkuma. Sest kõik klapib- olemus, suurus... Ent nukrus. Olles ülikoolilinn on sellesse ruumi sisse kirjutatud lahkumine. Mis reeglina vähemalt mingis aspektis ja kellelegi on kurb. Tähistab lõppemist. Millegi ilusa päästmatut kadumist. Olulised inimesed lähevad ära. Näiteks. Sest Elu nõuab oma( oi kuidas ma vihkan slogan'eid, ja teada on, et vihkan ma väga väheseid asju ja väga harva). Ja mida peavad peale hakkama jääjad? Südame kõvaks tegema ja edasi minema. Ikka minnakse, alati minnakse, alati saadakse ikkagi hakkama. Kõigest hoolimata. Ent milline tohutu energiahulk sellesse maetakse?
Kokkuvõtteks- olen väsinud võitlemast. Päriselt.
Isegi puhkus ei aita. Kümme päeva vähemalt mitte. Ja isegi kui veeta see 95%liselt Tartust ära. Ikkagi mõtlesin vähemalt hetke oma siinsetele Seisudele.

Puud olid kodus kõvasti kasvanud. Kirsid laiutasid võimsalt. Sai teist korda veel heinagi tehtud ja meres ujutud. Ja inimestel oli minu üle hea meel. Siiralt. Ilma tagamõteteta. Tean vähemalt viit inimest, kes mind kindlasti armastavad. Kelle Signaalidest Ma Seda Kindlalt Ja Ilmeksimatult Välja Loen Ilma Keerutamata ja Varjamata. Ja see on oluline. Et vähemalt kellelgi oled sa tihti mõtetes ja sulle tehakse mentaalselt pai ja emmatakse. Füüsiliselt on muidugi ka hea:) Ehkki vahemaad on aastased ja sadades kilomeetrites.
Ja ikkagi tuli vesi silmanurkka, kui kõik olid ära tööle läinud ja mina, seljakott seljas, bussile kõmpisin. Ilus oli. Kurb oli. Liigutav oli. Aeg möödus kiiresti, justkui dimensiooninihkega- oli pühapäev ja seejärel kohe reede, vahepealne aeg kulges kiirendusega. Pooled kohad jäid käimata ja jutud rääkimata. Natuke siiski jõudis.

Aga endiselt ei tunne ma, et mul kuhugi kiire oleks. Kui surengi enne, kui olen Kõikke proovinud, mis siis sellest. See oli siis niiviisi ette nähtud. Jõuan ja teen, palju jõuan ja teen. Null-ambitsioonikas ja null-karjerist nagu täna paikka sai pandud meeldival shokolaadi-tee-kissellipärastlõunal.

Enam positiivseid emotsioone!!!

Lubatud haiku ja tanka esimesed pähekaranud variandid.

Meetrine kuu ja
udu jõel, mis toob meelde
Äärel Istuja

*****************************

Selle poosi sees
on Enesekindluse
segu Naiivses
kastmes koos Jõu Iluga
raugemas Tormis just Nüüd

Morbus

Uinunud Kass
Uinunud Üks
Vaatepilt lõputuks imetluseks
Ei lahku
Ei liiguta
Vaatan
Vaatan
Vaatan

Kollane kollane, Must/valge, Punane

Küll oli hea. Suvepäevad siis. Mitte kohustuslik kiitmisevoor, ent praegusegini ei meenu hetke, millele oleks võinud miskit ette heita. Kui, siis kõrvaldaks ehk need internaadikaagid, kes läbi meie ala marssisid ja tubadesse vahtisid sellega meid kiivamalt Eriti Olulisi Isiklikke Asju valvama pannes. Aga see oli väline ja meist sõltumatu tegur nagu ka laupäevaõhtune-öine paduvihm, mis siiski ei seganud kahte vil!! puu all telgis keset lainetavat muru kõrgemal kuival kohal ööd veetmast. Ning on juba legend, et miniatuurselt- sümboolselt tillukese repardi eest sööb rahvas ennast alati selili ning jääb veel ülegi. Legend ei murdunud ka seekord;)))))
Toimkonnad tegid oma tööd INNUKALT, samal viisil osaleti ka füüsilist või vaimset aktiivsust nõudvatel ettevõtmistel. Meie jalajälgi jäi nii mõnelegi Soomaa rippsillale ja matkarajale. Konnad siiski printsideks ei osutunud, sisalikel jäid sabad alles ning julge hiir vabas looduses sai pildile püütud nii paremalt kui vasakult.
Paljud omandasid uusi oskusi- minul on nüüd aim, kuidas hobusega ratsutada (ikka nii nagu päris, mitte oheliku otsas vaid sammu kõmpida) ning kanuujuhtimisega saab ka edukalt hakkama. Kumbagi polnud varem proovinud. Ei kukkunud maha ega läinud ümber:) Väga põnev oli hoopis:))
Tagasiteel tegi meie autokond tiiru Linnutaja tallu, kus tundsin jälle paariks sekundiks, kui linnastunud ma ikkagi juba olen selle viie aastaga. Suur must kohevate sulgede ja ripsivate tiibadega isakalkun, kanad, eesti maatõugu kari, lambad eemal karjamaal- vaatasin neid vaimustunult nagu "daame", mitte kui igapäevaseid nähtusi. Ehkki õnneks pole ma veel päris lootusetu ja minetanud vana mina- ravimtaimi ja muidu taimi ikka veel tunnen, loodus ei hirmuta. Aga elementaarseid mugavusi tahaks ikkagi oma kunagi valmivasse elamisse, mis saab olema mere või äärmisel juhul jõe kaldal. Nagu veevärk näiteks.

On järjekordne hommik. Seekord arbuusilõhnaline, pisut jääkuubikulise maitsega õhus. Kihutada Hõbedasega vihmas mööda Tartu armsaid tänavaid ilma erilise kaitseta märgumise eest- on võluvalt õnnelik, hea ja kerge:) Lihtsalt sõna kõige otsesemas ja esmasemas tähenduses. Suvekuu küll, ent juba on aimata aega, mil kuldkollasesse Toome parki satub jalutama mees mantli, kaabu ja piibuga, millest tulvab healõhnalist viirukisuitsu.

Sõidan jälle Eestit avastama. Seekord Soomaa, mis ongi tundmatuks jäänud. Need mõned päevad täidavad selle valge laigu minu isiklikul kaardil.

O tempora...

Muusa
kui luulelikult
Allikas
Alus
kui suureliselt
inspireeritud
inspiratsioon
Mõtted
edasimõtlemiseks
täiendamiseks
ehk kasutuselevõtmisekski
Kommentaarid
edastatud meediumis
miks
ei saa kohtumisel elus
muutvad
Muutused
muutumatud
ei taha

On kahetine ajatunnetus. Märgatavalt kiiresti realiseerub see, kui võtta aluseks kalender ja kellaaeg- juba on august, mis siin imestada. Aasta 2005. Eilne päevgi sai otsa üliruttu- enamik aega siiski magades. Jah, ka mina vahel siiski magan, erinevalt laialtlevinud eksiarvamusest. Ilmselt teen ma seda salaja ja keegi ei oska arvataga?!?:) Sellise ajakäsitluse sees on aga teine dimensioon, mis esimesest palju suurem. Kaob ära argielu "peab"-tempo ja rutt, kasutan piiramatut aega. Dimensioon, kus on lähedased inimesed. Kellega ei taha tavapäraselt tormata, vaid Kulgeda. Sügavuti. Aeglaselt. Mõnuga.
See on täiesti võimalik.
Keegi peab mõistma.
Mis selles siis halba on?/süütute sinisilmade pilk-pilk/

Sellised mõtted siis varahommikul enne magamaminekut:)
Nägin, mis ma nägin:))

Kus on mudija-mees heade kätega?
Kas tõesti peab minema ja selle eest peale maksma;)

Poogen oli

Mind on tabanud post-folk-sündroom. Justkui oleks ajakapslist välja astunud. Viis päeva viibinud dimensioonidevahelises meeleoluaugus (ülipositiivses mõttes:), mis mu täna hommikuks reaalsusesse tagasi sülitas. Ehkki rekkaga jõudsin pea-aegu koduukseni/ Aardla-Võru risti juba eile kella kuueks. Igal oma tempo, omad sõiduvahendid:)
Parim puhkus üle pika aja- ei ühtegi keerulist ja murelikku teemakäikku peas, ei mõtteid olevikust, minevikust, tulevikust, minevikust, minevikust, minevikust ega Tartust üldse, ega ka millestki muust probleemsest. Ainult Olemine ja Endorfiin. Sain näha ja kuulda ja teha, mida tahtsin. Sõltumata suurest karjakambast ja paljudest teistest arvamustest.

Päev on kuidagi veider- hommik on vana juba nüüd.