Nullpunkt

Niipalju on traditsioonidejärgimist veel alles, et kokkuvõtete tegemine on justkui sisse kodeeritud selle tänase konkreetse päeva puhul. Ilmselt on Tänane Õhtu kahtlemata enim ettevalmistatud ja läbimõeldum päevalõpp kõige 365 päeva lõppude hulgas aastas. Mina olen tööl. Ent see ei masenda mind. Ootan hoopis põnevusega hommikut. Kuidas näeb välja Tartu 1. jaanuari varahommikul. Ehkki ma tean, kus ja kellega ma tahaksin aastalõppu veeta. Originaalne saab öelda mõlema, nii eksisteeriva kui ka ulmalise variandi peale. Originaalne minu väikeses maailmas. Kus on torme teeklaasis, põletavat päikesesära, Siddharta mõtisklusi ja süüvimisi, palju kohusetunnet ja mõtelusi.

Tuleb täide viia ammune plaan lasta endale koostada isiklik tulevikuvaade astroloogilises võtmes.
Tuleb edukalt lõpetada kool etc muud ühiskonna poolt ette nähtud rajad/raamid, mis hoiavad unikaalset isikut reaalsuses ega lase liialt ära hõljuda.
Tuleb....
Tuleb....
Tuleb....
Panen nad kirja, tegelen sellega.

Kokkuvõttes oli tore. Kaotasin ja võitsin. Kokku tuli null. Midagi ei jäänud üle. Ei laastavat halba ega meeltnüristavat õnne. Rahulik on. Lõpuks ometi see kuldne hetk. Aitäh Sulle.

Päike loojus.Kuu ent kumab.

"Dance like nobody's watching; love like you've never been hurt. Sing like

nobody's listening; live like it's heaven on earth."/mark twain/ Ehk siis...kõik on mõtlemises.



Tühjus siinpool. Ent ometi rahu. Kumisen kellana viimasest löögist peale tila eemaldamist.

Teada saanud enese kohta nii mõndagi. Kinnitust juba olemasolevale sisevaatlusele. Mis teha.

Valküür

Kusagil õpikus on see kindlasti kirjas. Lahti seletatud, diagnoositud, lahustatud. Arvame ikka, et filmisündmused on enamjaolt välja mõeldud. Aga mis siis, kui sinu enda tegemised ja läbielamised hakkavad omandama üha enam filmilikku sarrnasust. Tegelikult on see õudne. Kontrollija kaotab kontrolli. Naerab enese haigeks, kui tegelikult on meeletult valus ja sealsamas tahab end vihaga lüüa, kui sellest vaid leevendust tuleks.

Katus on juba kaugel. Tal oli aega minna. Terve aasta pea-aegu. Vaid mõni üksik punane katusekivi veel pudeneb.

Loomine

"Kuidas karastub teras?"
"Tänan, hästi"
Valmib Terasnaine. Kuhu jäävad haldjad ja muinasjutud. Õnnelikke lõppe pole. Lisaks sellele valmib must velvetseelik, peatselt ka must kootud vest. Endiselt blond. Tõeline jääb.

Miks on olulised pühade laupäevad?

Et nunc et semper et secula seculorum

Kuidas minna edasi kui süda vaatab tagasi

Kuidas saan teada asju, mis on eluliselt vajalikud, et minna edasi...ei, mitte karjääritegemiseks vajalikke näpunäiteid, ei huvita see mind põrmugi. Olulised on inimesed. Inimene. Mõistus, sa tubli teejuht, oled juba ammu loobunud ja läinud oma teed. Süda aga vaatab tagasi. Süda jääb paigale. Sinna, kuhu ta on antud. Koos mõtete ja vaimuga. Ehkki teda on püütud purustada lõigates. See nuga oli nüri ega täitnud oma eesmärkki. On vaid keha ilma hingeta, südameta, vaimuta. On ainult üks ravitseja. On ainult üks ravim. Selgus ja põhjendus. Mõistmine. Mulle võib rääkida. Siis saan minna edasi. Lootus ?

Hetk

Ilusad hetked tuleb koguda ja meelde jätta just nii nagu nad on...mitte hakata neid tapma tühjade lootuste vesivõrsete ja analüüsi ussikeerdkäikkudega...lihtsalt hetk haarata ja meelde tuletada, kui enamus ajast on raske...kui nad veel ise teaksid, kui suur koguja ma olen...