Drop dead gorgeous

Kui reisid kodust/harjunud ringist väljapoole, võid saada avastada asju.
Võid avastada, kuivõrd oled end "kinni pannud" mõtetega/arvamustega, mille vastupidisust on raske uskuda. Sest isegi kui usud, ei paista teised seda jagavat ja nii mõtledki, et vbla siis ise eksid. Mõningane ebakindlus, I might say. Mul on meenutused, pildid, sõnad ja teod, mis tõestavad, et mul on siiski õigus (ja kidaril ka).
Kohapealsetest on nii mõnigi potensiaalne "nägija" paraku pimedusega löödud, kasutamata puhtast...rumalusest?...suurepärast materjali. Kusjuures omades teist hulka sest heast, püüdlikult enda jaoks eirates. Miks on hea olla lihtne loom?
You never gona get the real lady with these manners...

Jah, arvan endast hästi!

Tappajahauki, hauki, hauki...

She's not the girl she was before... Seda Reisi.
KINDLASTI kirjutan üles, ehkki on paljut, mida sõnadesse ei anna valada, ei peakski vbla.
Tagasiminekutahe on.

Parim reis ever! Kusjuures kõik minu eelarvamused langesid kui doominokividest ahel ning asemele sündis palju head ja positiivset;)

Tallinnas tagasi kl 2.00 öösel, kusjuures ärgatud sai 6.30 ja läbitud aktiivne päev. Tööpäevahommik koitis taas 6.30. Arvutagem kokku unetunnid. Väikese vahemärkusena, et ka öö enne oli max paaritunnine. On olla nii üllatavalt kerge, eimitte selles maailmas siin;)
Kodu ja voodi toovad maapeale tagasi, kui see kontoripäev kord lõpeb.

Niiiiiiiiiiiiiiiii hea!

Siseimpeerium

Proloog.
Nagu ikka, pidin sättima end pooleviiesele rongile. Ent viimasel minutil tehti ettepanek kohtumiseks ja et sellest oli ka möödunud...aegu...olin nõus. Järgneb vastuoluline seletuslause- mulle m e e l d i b olla kodus, viimasel ajal eriti, ent kui on alternatiivseid pakkumisi, ei ütle ma pea-aegu, et kunagi ära;)

Lugu.
Tunnike õudsa teenindusega õdusal Bakuu terrassil Harju tn varemetel, kus kohv ja supp pidid jõudma viie minutiga, läks aga pool tundi ning ära minek arvet maksmata oli samuti tõsine plaan, kuna teenindaja ei ilmunud sooviga meilt raha küsida. Kui olime armulikult andnud kaks minutit v e e l lisaaega paberitükikesega nähtavale ilmuda, selgus viimastel sekunditel enne "külmalt" ärajalutamist, et oleksime pidanud taipama arvet otsida teenindajalauakeselt tühjade nõude vahelt. PFF.
Just mainisi, et tahaks näha David Lynch'i viimast üliteost, elutööauhinna pälvinud "Inland Empire", kui kohe võeti tuld ja oldi plaaniga nõus. Nojahsiis, õnnelik mina, kes ma oleks seda ka üksi niiehknii vaatama läinud:) Seansini oli aega pea kaks tundi, mille veetsime mööda Toompead kolades, Harjumäel ja vaateplatvormidel. Kumbki polnud väga tuttav filmi sisuga, kumbki ei teadnud, kui pikka seanssi on oodata...
Hoi, ja elamust saime me täie raha eest!
K o l m tundi õhtust viimast seanssi peale päevast arvutiekraanipassimist, pime saal, sähvivad ootamatud eredad valgused, painav helitaust. Lisa lynchilik mitmekihilisus astmes kümme, hunnikute kaupa detaile ja märke, mis on olulise tähendusega ja ühendavad niidikesed, samasuur hunnik märke, mis on võetud täiesti tühja koha pealt ja panevad vaataja pingsalt mõtlema nende tähenduse üle, ehkki tegelikult ei tähenda nad midagi, ülikonnas küülikud kahel jalal, palju suures plaanis peategelase ja teiste võtmeisikute nägusid, erineva teravusastmega kaadreid, hüppamisi ajas edasi-tagasi-kolmandasse-viiendasse järku, reaalsuse, taju, mõtte ja muinasjutu segunemine- huh! Pikad monoloogid, üksikud lausekatked, mis jäävad meelde. Film ise, mis jääb meelde nagu gurmeeõhtusöök olulisel aastapäeval mõne olulise inimesega. Arvutiekraanilt vaadata ei ole ikka päris see... see on nagu kodutoit, mis täidab (vaimset)kõhtu,on elementaarne, ei midagi väga erilist. Seda konkreetset filmi kodus ekraanilt vaadates- noooh, tunnistan ausalt, poleks nii kaua vastu pidanud:)
Mitte, et igav oleks olnud- EI. Meeltele pingutav, seda küll.

Epiloog.
Südaöösel võtsime sõidusuuna maanteele, sest ma tahtsin ilmtingimata (ebapraktiliselt) k o d u s magada. Kell kaks see ka õnnestus. Tagasiteel kontrolliti tal dokumente ja joobeastet, kusjuures sellesama politseiauto poolt, kes meil lõpukolmandikust saati sabas sõitis. Njah, ei ole vist tõesti eriti normaalne, kui sõidetakse öösel lubatust 10 km aeglasemalt maanteel ja linna sisse, lubatakse ühel väljuda ja siis tõmmatakse sama teed tagasi. Ja tegemist ei ole taksoga:)

Epiloogi epiloog.
Mäletan, et öösel panin äratuse 5.15 nagu tavaliselt. Ärgates (ise, helinata) oli mul ilma igasuguse äratuseta mobiil peos ja kell 6.34. Vahepealne ei meenu.

*******
she's on heavy drugs= tal on raskusi riietumisega /tõlkepärl mainit' filmist, temaatiline st. seos on hoomamatu:D/
*******
Homme on äratus juba kl 4.30. Helsinkiin ja edasi Savomaale, järvedele sajaaastase aurulaevaga...

Lugemislaual "Belle de Jour. Londoni lõbutüdruku intiimseiklused". Et sellest ametist annab nii sümpaatselt kirjutada...

3+2+2

Libarott, arvas, et võiks fakte pilduda...nojah, olen natuke meelitatud, mis siin salata:)

1. Olen puhtalt põhjamaa/parasvöötme/nelja aastaaja-tüüp. Mitte miski väega ei meelita mind keset Eesti sulnist ja mitmekesist (ka ilmastiku mõttes:) suve kuhugi Lõunamaa lämbniiskesse saunakuumusesse, kus pole muud teha, kui maju vahtida, liival peesitada, end tundmata putukatel süüa lasta, toidu järele valvata- profülaktikaks peoga antibiootikume süüa-ikkagi kõhuhaigeks jääda. Isegi siis mitte, kui peale makstaks. Mööndused vbla mõne talutavama kliimaga koha suhtes kevad-suvel või suvepikendusena. Kesettalvisel troopikashokil oma keha suhtes pole ka mingit sügavamat mõtet minu jaoks.
2. Ma ei joo õlut. Üliharva, kui just peab ja sedagi schoppenist vaid. Sest avalikus kohas ja pudelist õlle joomine tundub üldiselt labane (enamus inimesi lihtsalt ei oska seda stiilselt teha, ent on erandeid) ja seostub valusate lapsepõlvekodu mälestustega...
3. Mulle t e g e l i k u l t meeldib (sümpaatsete) inimestega suhelda. Hoolimata sellest, et tihtipeale lausun valjult vaid 10-20%, jättes ülejäänu enda mõtetesse, mis avaldub edaspidi...kunagi...kusagil...võib-olla. Aga kui küsida ilusti, siis olen nõus palju rohkem lahti rääkima. Kuid teemaarendus peab siiras olema. Muidugi, avanemise aste sõltub vestluspartneri(te)st. Ja kordi-ja kordi on vihjatud, et liialt konsentreeritud-kokkupakitud tekst, nii siin kirjas, kui päriselus sõnas. Võtan omaks:) Ja mis selles halba on? Otsaga on see "suletus" seotud omadusega mitte osata manipuleerida-kombineerida( rakendada analüüsivõimet?!?), mistõttu otsekoheselt kõike enda mõttemaailmast poolvõõrastele/kõigile ette anda ei ole mõistlik, võimalik, et ka mitte turvaline.
4. Te ei veena mind iial piimaga keedetud aedviljasupi tervislikkuses ja kasulikkuses. Liialt tugev lapsepõlvetrauma (jälle?!?) selle toiduga seotult on jälgi maitse minu jaoks igaveseks lukustanud.
5. Elan täiesti rahulikult ilma teleka-arvuti-läpakata juba seitsmendat aastat. Vahel harva päriskodus-külas-sõprade pool viskan pilgu. Internet on kontoris. Aga vbla aasta lõpuks ka kodus... Ei tunne üldse puudust:)
6. Olen "hiline õitseja". Tõeline elu algas siis, kui saabusin Tartusse;) Progress on olnud märkimisväärne, vahetulemused igati meeldivad ning loodetavasti areng ei peatu.
7. Deep down on igatsus mootorrattalubade ja ratta/varustuse järgi.

Järgmised seitse inimest...nooh, näiteks need seitse esimest, kes siia satuvad ja kes pole veel võtnud seda hetke mõtiskluseks, et mis need vabalt valitud järjekorras fakti iseenese kohta on. Ilmselt on ägedam, kui need on shokeerivad, aga eks igaüks ise tea, palju enesest avaldab;)

Njah, aga te ju ei tea, kes te täpselt olete...

Kirju nagu sebrakook

See Saaremaa, mille nimel ollakse nõus pikki praamijärjekordi seisma.
See Saaremaa, mis paljude jaoks on hull eksootika.
Njah, käisin kodus. Arvatavasti sel aastal enam ei lähe. Ehkki tulemas on klassikokkutulek- 10 aastat lõpetamisest. Seekord ilma minuta. Muidugi oleks huvitav näha, mis nägu keegi on läinud, millega tegelevad, aga...ehh, ei olnud meil omavahel eriti tihedat sidet ja niisama klatshi/lastearvu/ võimalike pangaarvete teadasaamiseks uuesti ilmareisi ette võtta...ei ole motiveeriv. Aga mitte sellest...
Oli hoopis hästi palju kala- lesta suitsutatult, praetult, keedetult, forelli fooliumis ja soolas, siiga soolatuna. Imeline, taevalik, hõrk ja lihtsalt-puhtalt hea! Oli metsmaasikavälu, mis tuli tühjaks süüa, sest topsi ei olnud ja kährikuloomus ei luba ju ometi midagi nii head maha ja teistele jätta;) Olid meega pannkoogid suveköögis küpsetatud, päris piimaga. Oli jalutuskäik mereääres mööda rannajoont, lained varbaid limpsimas, ratas käekõrval. Oli ilusa tulemusega kasulik ja meditatiivne töö- puuriida ladumine (Ma võiks seda vist igal nädalavahetusel teha. Paneks lehte kuulutuse "Laon puid. Tasu kokkuleppel"), pikalt ja palju ja kohe terve päeva. Puhkus nagu päris! Ent tagasi Ilsekoju saabumine oli...noh, oli tegemist...

Esmalt hüppas alt ära endise kolleegi ekipaaz, kellega kolmapäeval lausvihmalisele Muhumaale sain, et sealt naeratusega (endiselt lausvihmas) Kuressaarde hääletada. Nende saarel viibimise aeg oli sama, mis minul ning ka tagasituleku kohta jäi jutt, et kui on võimalik nii sättida, siis vähemalt Virtsust edasi koju saab taas nendega. Ei usu, et neil nüüd miski hirmpõlev asi kenal laupäevasel õhtul ette tuli, et äkitselt just täpselt sel kellaajal ja justtäpselt nii kiiresti lahkuma pidi (kui oleks olnud, oleks öeldud, ma usun), ent jah... Pidime kohtuma viiesel praamil, kus ma ka bussiga olin, kuid nemad olla juba neljasega üle saanud ja kihutavad kodu poole. Teretore! Et see tund aega, mis täiesti vabagraafikulisi inimesi lahutas, neile kurku kinni jääks! Ma arvan, et mul ei ole latt sugugi mitte väga kõrgel, kui ma ootan, et inimesed (KÕIK inimesed loomuldasa)peaksid kinni kokkulepetest, austaksid oma pereliikmeid-kolleege-sõpru-endisi kolleege, oleksid heatahtlikud ja väljendaksid seda tegudega. Heategu võib olulisel määral säästa teise aega, närve ja meeleolu, ehkki ei pruugi tegijale endale mingit otsest kasu tuua, kuid samas ei pea selle tegemiseks ka eriti pingutama, see ei võta tükki küljest. Nomaitea! Kuri olin! Väga! Kuidagi alatu tundus...Shit und schaisse susisen terve tee. Mis viis mind edasi teise "seiklusse".

Sõitnud bussiga Koluverre ja asunud edasi kodupoole hääletama (50 lahutavat kilomeetrit), kulus mul selle maa läbimiseks peaaegu 3 tundi! Mina, kes ma veternhääletajana teiselepoole, Tartusse (164 km) olen jõudnud max 1.45-ga! Njah. See oli ebatavaline. Ebatavaline juba küüdipakkujategi poolest. Iial pole ma sõitnud autos, kus on rohkem kui 1 inimene (varuplaanina, et kui peakski mingiks seisuks minema- p-p-p, siis ühega ma vast saan hakkama), kuid nüüd võtsin rahulikult istet kolmeses. Viimane jupp läks sõbraliku hallipäise vanaprouga, ent vahepealne...ma arvan, et kasutasin ära ühe oma mitmetest eludest...

Päiksekatega just pole silmavaade eriti terav, ent kojutahtmise soov oli tugev, seetõttu läksin auto peale, mis mul peatudes pea-aegu, et üle varvaste sõitis (oleks pidanud ohumärki taipama!). Sees kaks lõbusat noort noormeest (kaks! ülielavat!). Mõlemad küljeaknad täielikult maha keeratud. Üks neist suitsetas. Mõned meetrid sõitnud, oli selge, et asi pole päris õige, auto kulges kahtlaselt paremal pool tee äärepeal, rappudes asfaldi murenenud servadel ja aukudes. "Krt, raisk, p***, mai viitsi kiiremini sõita...peale eelmist laksu...peapõrutus..." "??!?!" Mulle pakuti Minttut Fantaga, millest viisakalt keeldusin. Sõit kulges endiselt võimalikult paremal, ebaühtlase madala (70?) kiiruse juures, ent ühel lõigul hakati tuure koguma ja kraavipervest pääsesime vaid viimase hetke roolipöördega järsult vasakule. "No-noh, noormees, katsuge korralikumalt sõita", mille peale tõmmati tasasemaks ja kõik jõudsid Märjamaale. Mind veel tänati, et julgesin nendega sõita, mille peale soovisin neilegi kõike head ja sulgesin autoukse endale omase stiilse jõulise randmeliigutusega. Pealtnäha rahulik, seesmiselt...huh, tänasin Kõiki Jõude, et tervena pääsesin.

Jäätis, murelid ja mullivein

Puhkusenädal- alga!
Kõrvekülla, Saaremaale ja võib-olla, just võib-olla isegi Savomaale.
Kõik läks hoopis teisiti, kui plaanitud. Natuke nukker, ent... hakkan vist ka ikkagi mugavaks muutuma. Või et ei ole enam üliõpilane, et niiviisi ringi hüpata sinna ja siia, kui aga tuju tuleb. Mitte, et midagi seikluste vastu oleks. Eimitte. Aga kodu tahaks rohkem. Kodus olla. OMA kodus. Aga see on unistus...

Et siis... mis mõttes siis ikkagi?

Lubivalged daamid sametkleitides või vastupidi minides ja see vahva väike blond kolmeaastane(?) näppuviskav neiuke ehk HRL 2007

Kõik puhkavad.
Uuest nädalast puhkan mina ka. Kui hästi läheb, siis kaheks nädalaks Soome. Kui mitte nii hästi, siis lebon Eestis ja Soome vbla mõneks päevaks ja seda kõike nädala jooksul. Sest tegelikult peab ikkagi tööd ka üritama teha, isemajandav üksus nagu ma olen.

Njah, ma ilmselt siis saan siinkohal olla esimene (ja ainus?), kes pisut kommenteerib möödunud nädalavahetust ja Laagrit. Pole meelega foorumites ringi kolanud, et teiste muljed minu omi segama ei kipuks, enne kui ma nad tabatud saan. Et siis...
Tegelikult möödus kogu ettevõtmine K. koolilõpetamise tähe all. 29.06 oli aktus, mille puhuks sai päev töölt vabaks võetud, hommikul vara läbimärjana tilkudes bussi vaarutud, pea kolmetunnise sõidu jooksul tahenetud, Tartusse jõudes uuesti vettitud (schaisse und shit koos naeratusega meelen' mõlkumas), konvendis ennast korrastatud-kuivatatud-klanitud, Paabelis ekraanilt lõpetajaid vaadatud (lõpetasid veel noormees maaliosakonnast; noormees, kes aitas meil kunagi dushiust ümber vahetada; eks-bitch-töökaaslane:), nõjatutud ja seistud spaleeris, heidetud pilk ja emmatud nelja inimest, organiseeritud-kooskõlastatud-kokku lepitud minemiseasju, söödud lõunat ja vesteldud (millegipärast enamasti minust...sellised lõunad on...eluliselt vajalikud, aga paraku üliharvad)ja siis, siis ometi tuli "takso" sinna ja sinna ja me olime teel! Jah, just niiviisi katkematu jadana kõik kulges:) Pit stop-line EMÜ campuses, pakkus väikest valikut, kellest osutasime armulikkust viimasele, karamellikarva pintsakus viisakale noormehele, kel sooviks sõita Mäkku(:). Küll tegelikult Türile nagu selgus, kui osavalt juhitud vestluse käigus hakkasin detailselt kirjeldama meie marsruuti läbi Põltsamaa-Võhma risti-Arkma risti-Särevere-Türi-Kehtna-Raikküla-Valgu-Vana-Vigala. Eufooriline vestlus sigadest, seemendamisest, draakonipallikestest, ainetest, LSDst ja millest kõigest veel olla noormehe alatihti muigama pannud. Njah, kolm hullu tsikki, aga viisakusest vast ei sekkunud ta vestlusse. Ilmselt proovides ära arvata, millega-kelledega on tegemist:D
Türi poodi ähvardas tühjaksostmine, õnneks suutsin selle ära hoida ja lahkusime vaid põgusa vedelikusületäiega.
Ja kell oli juba üsna mitu kui nii poole kaheksa paiku platsile jõudsime. Ausalt, kollektiividest ei jäänud silma-kõrva peaaegu kedagi. Loits oma uue plaadi lugudega, millest mõne ma isegi ära tundsin ("Suudelda neidu" oma rõhuvalt venivate käikudega oli kõrvu jäänud juba ammu), ainsa erandina. Ehkki...oli rohkem meeltmööda kui Moonspelli soojendajana pisikeses klubis, jah, aga...tahaks natuke rohkem sõnadest aru saada ja meloodiat-rütmi tunnetada...natuke liiga müra mu jaoks. Just.
Tuues sisse võrdlusmomenti eelmise aasta Laagriga, oli uni täitsa ok (patt vbl sellisel ajal magada, aga inimvõimetel on piirid ja homme ka päev). Hea soe ja mugav ja kilutunne tillukeses telgis, kus isegi põlvili olles sai peaga harja tabada.
Teine päev algas meie jaoks Spitblood'iga. Peab võimalusel üle kuulama. Siis kadusid kuidagi uskumatult ära tunnid paari poeskäigu, parklaskäigu ja telglaagriskäigu peale. Mil oli juba õhtu ja Tharapitha, millele silma,kõrva ja näppu viskasime. Seejärel veel seltskondlikku tegevust aj käes oli minu sihtmärk, mille nimel üldse tuldud. Unustatud Koit aka Forgotten Sunrise. Nautisin seda ainsana (meie pundist) ja puhtalt päris publikupiirde ääres kõlarite all (troppideta), mistõttu veel mitu tundi hiljem kõrvus vilistas ja kohises. See oli minu tipphetk ja väärt kõike seda raha, mille ma maksnud olin. (Uuel nädalal tsivilisatsioonis tagasi olles esimene käik plaadipoodi ja arvake kolm korda, mis plaat mul sest ajast saati non-stop kodus keerelnud on?) Meenus kunagine Beats From The Vault (polegi uurinud, kas neid veel ikka tehakse), kus elu eest end liigutatud sai ning mõte, et kunagi võiks ju veel... Lo-Fi PPL jäi kummitama sellest õhtust alates ja teeb seda nüüdki. Mul on juba sõnad peas:)
Õhtu peaesineja Soilwork...njah...mäletan teemaarendust, kus oli jutuks, kuivõrd häirib, kui muusika iseenesest võib täitsa ok olla, ent laulja ütleb "f***" after every f***ing word! "F***ing Estonia"--> nomaitea, puudutab kergelt ikkagi, ehkki kindlasti ei mõtle ta midagi otseselt Eesti vastu, ma usun. Njah.
Niiumbes pool kaks öösel alustasime kojusõitu. Kodus voodis, puhas ja pestud kella neljaks. Ja sealt viis tee veel Tartusse...ohjah, me oleme ikka kangelased:) Plaan oli näha ära ka laulupidu, aga...uni võitis.
Kokkuvõttes--> enam sotsialiseerumist, uute asjade proovimist, sest oli ju ikkagi Lõpetamine, mille äramärkimine korduvalt ja korduvalt suutis varjutada kogu Laagri. Järgmisel aastal...ilmselt jälle:)

Sa oled nii otsata vapper ja vahva!

Ma ilmselt hakkan end lähitulevikus augustama.

FS "Willand" on and on again:D

PS. Ja üks pikk rida pildilisel kujul ka--> Madu pildid