See oli neljakümne esimesel...

...kui igasugu rahvast öisel ajal metsavahel iga ilmaga ratta seljas võis näha. Või siis pigem mitte, sest nad kõik üritasid oma sõite salajas pidada. Mõned pahatahtlikke sammude ilmsikstulemise pärast, teised, et ei satuks ohtu üllas mahhinatasioon mõnele võõrväelasele "ära teha". Otse või kaudu.

Öösel kell 23, paduvihmas ja kottpimeduses (sest olgugi, et on täiskuuaeg, on ka täispilvine periood), 10 km jalgrattal valdavalt asustamata metsavahel, õnneks küll asfaldil... Silme ees kõikevõitev siht- koju (sest 7-ks vaja rongile jõuda)!

Eile. Mina. Veel üks punkt "Sellist asja pole enne olnud".
**************

Ahjaa, ja Kuratino teeb saadet:) Igal teisbal tund enne südaööd. Röntgen. R2. Jaam, mida andunud kuulajana kõrva all hoian...eriti just õhtuti, kvaliteeti tuleb ühtejutti...hiljani välja (riimist välja). RP!
Ehkki varasest ärkamistavast väga kaua ülal olla enam ei jõuagi, puhtfüüsiliselt kukun ära sellek kellaks enamasti... Jäävad kordustunnid kontoris, kui omale palgapäeval kuularid lubada saan:P

Lummusest lummatud

Mis tükk'a sa teed, tüdrik?

Tartu oli igatsema panev, as usual (with a touch;).
Ehkki to-do listist jäi pool tegemata- vaarikale turu peal ei jõudnud magusa une tõttu ja mu doonoriverd ka keegi ei tahtnud, sest suveperiood ja laupäeval oli terve Maarjamõisa üllatuslikult pime, tühi ja vaikne, keskustelu sai arendada vaid valvurineiuga..nojah siis, eks tuleb seigelda Ädala tänavale.
Tundsin teravamat torget kui muidu, et nii tahaks tagasi...ehkki vbla manduks siis kogu praegune ahvatluslikkus igapäevasusse? Vbla oleks hoopis reaalne läbielatav muinasjutt ja paradiis?...Ehh...soovunelmad...ei saa ju hüpata kogu aeg siia-sinna...vaja teha Tööd, koguda Raha, sättida elu järje peale...

...unelmlikult hea...
*************************
Pühapäeval võtab tüdrik kätte ja kimab 20 km kanti tulipalavas päikeses vastutuulega jalgrattal Lelle, et näha neljanda liiga jalgpallimängu FC Lelle vs. Muhumaa JK. Sest Venna mängib! Paraku, hoolimata pingutustest ja esimese poolaaja võidust, tuleb saarlastel lahkuda häbistatult...
Magus maasikas ja lõppematut huumorit pakkuv oli fakt, et kaugeltnurgamehed olid kohale sõitnud stripiklubi kirjades väikebussiga...oh seda nalja praamisabas, juhi kõrval kaks särkideta noormeest...;P

Siseimpeerium

Proloog.
Nagu ikka, pidin sättima end pooleviiesele rongile. Ent viimasel minutil tehti ettepanek kohtumiseks ja et sellest oli ka möödunud...aegu...olin nõus. Järgneb vastuoluline seletuslause- mulle m e e l d i b olla kodus, viimasel ajal eriti, ent kui on alternatiivseid pakkumisi, ei ütle ma pea-aegu, et kunagi ära;)

Lugu.
Tunnike õudsa teenindusega õdusal Bakuu terrassil Harju tn varemetel, kus kohv ja supp pidid jõudma viie minutiga, läks aga pool tundi ning ära minek arvet maksmata oli samuti tõsine plaan, kuna teenindaja ei ilmunud sooviga meilt raha küsida. Kui olime armulikult andnud kaks minutit v e e l lisaaega paberitükikesega nähtavale ilmuda, selgus viimastel sekunditel enne "külmalt" ärajalutamist, et oleksime pidanud taipama arvet otsida teenindajalauakeselt tühjade nõude vahelt. PFF.
Just mainisi, et tahaks näha David Lynch'i viimast üliteost, elutööauhinna pälvinud "Inland Empire", kui kohe võeti tuld ja oldi plaaniga nõus. Nojahsiis, õnnelik mina, kes ma oleks seda ka üksi niiehknii vaatama läinud:) Seansini oli aega pea kaks tundi, mille veetsime mööda Toompead kolades, Harjumäel ja vaateplatvormidel. Kumbki polnud väga tuttav filmi sisuga, kumbki ei teadnud, kui pikka seanssi on oodata...
Hoi, ja elamust saime me täie raha eest!
K o l m tundi õhtust viimast seanssi peale päevast arvutiekraanipassimist, pime saal, sähvivad ootamatud eredad valgused, painav helitaust. Lisa lynchilik mitmekihilisus astmes kümme, hunnikute kaupa detaile ja märke, mis on olulise tähendusega ja ühendavad niidikesed, samasuur hunnik märke, mis on võetud täiesti tühja koha pealt ja panevad vaataja pingsalt mõtlema nende tähenduse üle, ehkki tegelikult ei tähenda nad midagi, ülikonnas küülikud kahel jalal, palju suures plaanis peategelase ja teiste võtmeisikute nägusid, erineva teravusastmega kaadreid, hüppamisi ajas edasi-tagasi-kolmandasse-viiendasse järku, reaalsuse, taju, mõtte ja muinasjutu segunemine- huh! Pikad monoloogid, üksikud lausekatked, mis jäävad meelde. Film ise, mis jääb meelde nagu gurmeeõhtusöök olulisel aastapäeval mõne olulise inimesega. Arvutiekraanilt vaadata ei ole ikka päris see... see on nagu kodutoit, mis täidab (vaimset)kõhtu,on elementaarne, ei midagi väga erilist. Seda konkreetset filmi kodus ekraanilt vaadates- noooh, tunnistan ausalt, poleks nii kaua vastu pidanud:)
Mitte, et igav oleks olnud- EI. Meeltele pingutav, seda küll.

Epiloog.
Südaöösel võtsime sõidusuuna maanteele, sest ma tahtsin ilmtingimata (ebapraktiliselt) k o d u s magada. Kell kaks see ka õnnestus. Tagasiteel kontrolliti tal dokumente ja joobeastet, kusjuures sellesama politseiauto poolt, kes meil lõpukolmandikust saati sabas sõitis. Njah, ei ole vist tõesti eriti normaalne, kui sõidetakse öösel lubatust 10 km aeglasemalt maanteel ja linna sisse, lubatakse ühel väljuda ja siis tõmmatakse sama teed tagasi. Ja tegemist ei ole taksoga:)

Epiloogi epiloog.
Mäletan, et öösel panin äratuse 5.15 nagu tavaliselt. Ärgates (ise, helinata) oli mul ilma igasuguse äratuseta mobiil peos ja kell 6.34. Vahepealne ei meenu.

*******
she's on heavy drugs= tal on raskusi riietumisega /tõlkepärl mainit' filmist, temaatiline st. seos on hoomamatu:D/
*******
Homme on äratus juba kl 4.30. Helsinkiin ja edasi Savomaale, järvedele sajaaastase aurulaevaga...

Lugemislaual "Belle de Jour. Londoni lõbutüdruku intiimseiklused". Et sellest ametist annab nii sümpaatselt kirjutada...

Üks tee, roheline, palun

Kas sina oled läinud oma (kodu-töö-elupaiga-misiganes-laiendiga)linnas mööda tänavat maailma äärele? Ehk siis kõndinud tänaval, mis lõpeb eikusagil- karjamaal, võsas, poriplatsil st. linna serval?
Eilsel nädalavahel, kus laupäeva hommikul päikesesäras korraks mõttevälgatas, et pakiks asjad ja hääletaks end Päriskoju, koduranda, ent võitis siiski tunne, et tahaks ju Ilsekodus ka olla rohkem kui vaid tööpäevadel öösel-unedes, ehkki sealsamas Päriskodus viibisin...mmm...ei meenu, sai pühapäeva õhtuks kontstantsest raamatulugemisest küll ja stabiilne udupeen vihm võlus mind välja. Kõndima.
Jõe tänav on nagu armulugu. Vaikne, romantiline, klanitud, kaunistatud, hoolitsetud, hillitsetud. Mõned üksikud (kolm kogu tänavas) unustusehõlma vajuvad seigad-majad, mis pole just kõige kenamad, meenutust väärivad, kuid siiski olemas. Algul on võimalik promeneerida mööda jõeäärset pargirada, sööta parte saiaga, püüda avada metallkorgiga pudelikest ilma selleks ettenähtud vahenditeta (lõpptulemus- pudel jääb kinni, parema käe keskmise sõrme teise liigese kohalt kaob mõningane kogus nahka; nojah, eks Maasika-Hapsiga võib ka janu kustutada:)). Peatuda vaateplatvormil, võtta aeg maha, süveneda. Peatuda sillal, võtta aeg maha, süveneda, ületades niiviisi takistus(i), näiteks jõgi. Mööda tänvat edasi, mis on erineva kattega, lipitud-lapitud, ent uuelt ja korralikult, niiet justkui midagi pole lahti ja kõik sujub-sujub-sujub peeeehmelt. Vihmasadu lompe ei jäta, sest kõik on nii sile, millegi taha pole koguneda. Ja kui tekibki, siis lühikeseks ajaks, sest tegelikult on kõik hästi ja vesi imbub servadesse ära. Mõnedkümned meetrid enne lõppu on tupikumärk, Märk. Peale seda on Kõige Suurem ja Uhkeima Aiaga Maja, see miski niiväga hea. Siis krobeline kruus, kus vanker ei püsi ja siis on Lõpp. Siis ei ole enam mitte midagi. Noh, pajuvõsa, porimülkad, lõuani hein.
Heal juhul, kuiva ilmaga ehk, võib leida kitsukese rajakese tarnade vahel, et pääseda Uuele Teele, tagasi inimeste sekka, kellest eelmine valitud rada kaugele viis.

Võib olla kaks lugu, võib olla ka ainult üks. Lihtsalt üks tänav, lihtsalt ühes väikeses linnas.
Eile ma ainult jalutasin ja vaatasin:)

Varahommikud

Hommikul on äratus kl 5.10- 5.15. Mõned harjutused, hommikused veeprotseduurid, söömine, riietumine, sättimine ja minek. 30 min reipat kõndi vaksalini. Tund rongis, millest poole täidab (hetkel) U. Ecco "Roosi nimi" ja teise kerge uinak. Siis on Balta ja siis hakka(me) peatselt tööle jõudma...
Nagu kiirustab ka üks halli peaga diplomaadikohvri omanik dressipluusis. Nagu ikka, minnakse kas üksiti või kambakesi üle tee punase tulega, kui on veendutud, et liiklusvoogu hetkel pole, see on silmapiiri taga. Siis ja ainult siis võib usaldada punast.
Mees diplomaadiga... tegi seda täna hommikul jälle. Et ennast varahommikul käima saada? Sööstis ülekäigule bussi ja autorea eest napilt teiselepoole teeservale jõudes.
Adrenaliinivanake.

Nõutäis mate't selle peale.

Ist'sõ maailmõ veerõkõsõ pääl...

...kõlgutasin jalgu üle müüriserva imetledes jõevoolu ning kaedes hoopis teist maailma seal teisel pool. Venemaad. Esimest korda Narvas:) Koos vilistlastega (suuremalt jaolt).
Moodsad kaubanduskeskused segamini nõukaaegsete elamutega, millest südalinn vaid koosneski.
Alleed ja bastionidepealsed vaadetega jalutusrajad.
Pikaajaline keeruline ajalugu, millest tänasele päevale on jäänud vaid riismed ja melanhoolsed mälestused-igatsused.
Üksildane Raekoda, mis seisab kõige mahajäetuma raeplatsi ääres, mida olen näinud. Maja, kus on vaid kassid, hakid ja valvuritädi.
Pimeaed, kus esimese vabariigi ajal mängis orkester ja esineti lauludega, käidi meeldivat õhtut veetmas, talvel uisutamas. Nüüd on alternatiiv Pronkssõdurile. Üks kohtadest, kuhu ladustada värvilist silomaterjali, mida nägime piiripunkti lähedal bastioniseinal üles seatud hukkunute tahvli ees ja punase viisnurga, sirbi ja vasaraga ausamba jalamil kindlusesse viiva pargitee ääres. Kuidagi nii...ehh-tunne.
TÜ filiaal kolledzi näol, saareke, mis integreerib ja viib edasi kohalikku elukorraldust. Nii nad rääkisid. Kohalikud "meiekad".
Kohvik "Belgrad", kus supi ja jäätise kõrvale menüüd sirvides hakkas silma rikkalik valik, menüü kummaline ülesehitus ja ikka-jälle vene kohtadele, kes püüavad eestikeelsed olla, nii iseloomulikud pentsiknaljakad kirjavead. Armas:) Kelneril oli kikilips ja suppi võis süüa mitu portsu.
Seiklemine ümber piiripunkti, et pääseda bastionidelt-kaldaääriselt Hermanni kindlusse. Küll mugavad kingad, aga sellegipoolest valulik kiirmatk tagasi-vasakule-otse.
Külalisnäitus Euroopa erinevate riikide söögilaudadest. Kuidas ja millised on perede loodud lõuna- või õhtusöögikombed Belgias, Soomes, Hollandis, Rootsis, UKs, Hispaanias, Itaalias, Saksamaal. Igal fotol jäädvustatud söömisstseen, all tekst, kes pildil, kui vanad, mis ametit peavad, mis ühiskondlikus staatuses on ja mida ja kuidas parasjagu söövad. Huvitav idee ja kaunis teostus. Kui juhtub, siis minge ja vaadake:)
Daatshade rajoon kanali kaldal. Mõnel katuseräästas pealtnäha mulle rinnuni vaid. Väravakaarel "Metsaonnid", mis üksüheselt assotsieerub mul teise väravakaarega. "Arbeit macht frei".
Kreenholmi võimas kompleks.
Eesti oma väike Veneetsia- terve kvartal justkui tavalisi garaazibokse, aga kõigil vesi vahel. Teadagi, mis.
Ja Tartu tagasi.

PS. Mõned kasvatamatud lapsed võivad peaaegu et täielikult hävitada selel vähesegi kultiveeritud lastearmastuse. Urjuhh, kui mõtlen neile kolmele kogu reisi ajal bussi vahekäigus ringi sibavale jõnglasele!

Siniselge laotus

Selle hommiku nimel võis isegi pingutada üliinimlikud 24 h järjest samade silmadega, lõikavas tuules ja üha langevates temperatuurides mitteväga ilmakohases riietuses (riietus ja talv kohtusid küll põgusalt vaid;) Kaasapakkides ei osanud arvata, et SELLISEKS arktikaks kätte ära läheb...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

Hommik Toomel hoopis. Kus maad ja rohuvaipa katab värskelt öö otsa sadanud lumevaip. Puud on õrnas lehes, vaher õites. Ja linnud laulavad!! Seda kõike karges jõululaupäevases õhus särava kollase tähe all:) See kõik on praegu, see kõik on nüüd! Nagu ka uni...

Kolm korda sain kiita. Tuline diskussioon egotsentrilisuse tank vs laveerimine- kombineerimine-kompromissid, mis riigi ja demokraatia tasandil lõppes ikkagi ühises arusaamispunktis, et 100% demokraatia läheb laadaks kätte ära, keegi peab olema, kel pisut rohkem kõvemat häält. Kõik see kl 6.30 hommikul. Hämmastusin enese üle. Not bad;)

Lõpp hea, kõik hea. Eventually:)

Maailm mängib

Igal neljapäeval ütlen endale, et olen poolemeelne. Positiivses mõttes:D Nii seegikord. Oli ju See Neljapäev;) Omasmõttes tõstsin taas au sisse samba kui täiesti talutava tantsuviisi, meeldivuserea sabaotsa hõivab nüüdsest cha-cha. Kindlalt. Isegi parima tahtmise korral on üliraske muusikas-rütmis püsida, sammudega saab veel kuidagi hakkama- aga kõik kokku ei ole ju ilus siis, kui need pooled kokku ei kõla. Vbla oli lihtsalt kehv lugu ja üliväsimus... ei oskagi kohe diagnoosida... Uus variant Aliasest sai pelgalt poole minu tähelepanust, sest ehkki kohal oli inemesi-sõpru, kes väärinuks enamat, kui hetkel sain pakkuda, tahtsin ära... kuna mõtetega olin juba tulevas hommikus...

Rongijuhiks oli taas Duracelli Jänku. Tervitas viisakalt, lõpus soovis kõigile reisijaile ilusat kevadpäeva, vahepeal keelas suitsetamist, juhatas tualettidesse, informeeris, millised uksed käivad perroonil lahti ja millised mitte, juhtis tähelepanu võimalike sõiduplaani muudatuste suhtes:) Minu ees istus keegi tädi, kes pakksi lahti ja sidus kimpu kodust nopitd märtsikellukesesülemikesi. Mingil hetkel keeras ta ümber ja pakkus mulle vaatamiseks Oriflame`i tootekatalooge. Ühte- teist oli niiehknii vaja soetada ja tegingi oma tellimisega tädile headmeelt. Igas päevas väike heategu:D Veider lihtsalt, et rongis... Ühest vaatenurgast ülim kapitalism ja pähemäärimine igal võimalikul hetkel ja sammul, teisalt äärmiselt privaatne viis hankida omale kvaliteetset toodet üks-ühele suhtlemisel rutiinivabal ajahetkel. Ei mingit paanilist jahtimist palavas ostukeskuses ega hulluksminemist lõputute lettide vahel.
Võimalus teha midagi teisiti. Kasvõi pisikest ja vähetähtsat, maailmakulgu mittemõjutavat...

Eufooriline esmaba

Mis oleks kui oleks nagu lapsepõlves. Alustaks hommikut tervisliku pudruga?
Näääehh. Eimitte. Ma üritan pea iga mõne aja tagant uuesti ja ikka ja jälle selgub tõsiasi, et see soolikas on mul aegade alguses kõvasti täis topitud. Enam ei mahu sinna ühtegi lusikatäit! Või ma lihtsalt ei oska ise putru keeta. Magus ja piimaga ja helvestega ja moosiga, aga iga amps on kui hiina piin...

Kuidas ma siis oma tulevastele võimalikele lastele hakkan sellist tervislikku rada ajama? Ah? Mh?

Ahjaaa, kallid ja tänud veelkord ja avalikult minu "käepikendusele" ja initsiaatorile Taaralinnas, kelle vapral tegutsemisel on meil kõigil võimalik üheskoos taas külastada Vana-Vigalas asetleidvat Hard Rock Laagrit. They say there was only 80 cheaper tickets with a little extra in T.:D Tähh, tähh, tähh ja veel üks kalli:) See kuumsuvine juunilõpu päevapaar...mmm...
Charley Inglid...