Stardiprotokollis nr. 6988

Iga nädalavahetusega lisandub nimekirja "Esmakordselt preili elus..." uusi suuremaid ja väiksemaid asju-ettevõtmisi, mida pole enne kogenud...
Seekord siis pesin näiteks esmakordselt autot ja käisin Teletornis vaatamas, kuidas Lasnamäe veerel midagi kõrge leegi ja musta tossupilvega põles. Ja kas teate, et keset Maardu ladusid asub põnev kaubatempel- suur-suur maja, millel meetriste tähtedega "Hot Lips erootikakeskus":D

*******************************

Tuleval laubal, 02.09 on mind segastel asjaoludel registreeritud Ühispanga rahvajooksu "Pane leekima". Kavas läbida 10 km. Mina kes ma viimati tegin regulaarset sporti kehalise tundide näol gümnaasiumis!!! Ülikooliaegne meeletu käimine, niisama ja kõrgmaja viimasele korrusele ning aastake rattasõitu ei klassifitseeru minu silmis erilise trennitegemisena. Varustuse st. jooksujalatsite ja selga-jalgapanemiste osas läheb samuti kombineerimiseks. Pluss psühholoogiline ettevalmistus. Lauba sõitsime tulevase raja autoga läbi, ei tundunudki justkui miskit väga hullu:D Ponnestama ja ennast ületama ei plaani hakata, mingit meeletut aega jooksma samuti mitte. Samas niisma jalutamine pole ka eesmärgiks.
Mul on neli päeva, et harjutada.
Saab näha, saab näha... ilmselt on ühest küljest mõnus, teisalt olen surnud:)
Sport massidesse...indeed:)

Kohaliku aja-olu kirjeldus

Sõidan öösel kahekesi- noored, maailm valla. Juht on võtnud ja kaldub vastssuunda. Vastu tuleb teine noor ja me põkkume. Metallratsud pisut vigased, me ise kõik kolm enam-vähem korras. Ma väljun kahesest ekipaazist täpsemalt olusid hindama. Mööda sõidab kolmas masin... Ma olen PERHis. Mind ei ole enam.

Mis kirjutamata seadus see selline on, et õnnetustes hukkuvad justkui hoiatuseks kõigile allesjäänuile tegelikult kõige vähem süüdi olevad, täiesti "head ja kõrvalised isikud" kogu loos?
Miks see nii on?

*Et Sul meel rõõmsaks läheks, kuigi elu pole päris nii nagu sooviksid:)

Sa oled sõber

Sa oled Päike

Sa oled vinge

Sa oled hea

Sa oled nunnu

Sa oled K.E.N.A

Sa oled rõõmus

Sa oled ilus

Sa oled aus

Sa oled võrratu

Sa oled lahke

Sa oled lahe

Sa oled helde

Sa oled imeline

Sa oled hooliv

Naerata, ma armastan Sind!

*küsige Maryo käest

Tallinn- Katariina kai

Hommikud on jänesed

Suur tükk Tallinna on mulle nüüd tuttavlikum. Oma taldadega mõõdetud maa Vaksalist Weizenbergi erinevatele aadressidele, läbi senikäimata Kadrioru pargiosa Russalka taha randa, mööda betoonpromenaadi Maarjamäele muuseumisse ja memoriaalile. Sealt kaugelt tagasi City'sse. Ammu pole nii palju jala käinud. R-linn on tilluke, siin ringi kõndida on pea sama mis ümber posti joosta. Ehkki kohalikku vaksalisse annab jalgsi ikka visata...terve 30 min oma ukse alt...:) Kahe otsaga asi. Nagu ikka.

Mikkeli muuseumi varad olla tuttavsõbraliku piletit müünud isiku sõnul väärt kümmet miljonit...nojah...mina sedatüüpi koguja ei ole, erilise kunstimeelega pole mind kõige(i) kiuste samuti õnnistatud ja seega ilmselt ma lihtsalt ei oska hoomata, MIS seal nii väärtuslikku olla võib. Selles vallas lihtsalt veidi küündimatu.
Mulle meeldib lihtsalt vaadata. Mitte hinnata. Ega soovi omada.
Pärliks oli ajutine näitus portselanist valmistatud kunagise vene tsaariimpeeriumi rahvatüüpidest. Eestlased, kirgiisid, tatarlased, ukrainlased, kalmõkid, tsuksid, neenetsid... Nii üksikute demonstratiivselt rahvarõivais kujudena kui tegevuses/ ansamblitena. Vaikuses (olin ainuke külaline) tardununa oli tajutav justkui nüüdkohe tõuseb see käsi seal... too naine kohendab uuesti üles pluusi olles lõpetanud lapse toitmise... see mees lõpetab viimase viisuvitsa painutamise... too keerab pead, istub või tõuseb... Viimase sõrmeküüneni reaalsed tardunud elu kujutised. Panna aga oma koju kamina peale või kirjutuslauale biskviitportselanist figuurigrupp?!? kellegi teise maitse, mitte minu... Ehkki klaasvitriinis silmale puhkuseks:)

Kunstimuuseum mõned majad edasi. Kõik külastajad märgistati apelsinikarva kleepsõõridega, peoga võis võtta sünnipäevakommi= oravake keeratud Hansapanga logoga paberisse:) No sõin ja jõin seal minagi. Kommi ja kunsti. Massivooga kaasa kulgedes sattusin alguse asemel kuhugi keskpaika, 20. sajandisse, Okase&Kitse suure Lenini vastuvõtupildi ette, sealt vaikselt tiireldes ülessepoole. Peale pisukest seiklemist leidsin siiski alumise saali ja vennad Rauad ning baltisakslaste maalitud varasema Eestit puudutava kunstiloomingu. Ehkki Okas ennast rohkem ei avaldanud... kas ma siis tõesti suutsin temale pühendatud nurgakesest märkamatult mööduda või polnudki teda tõesti rohkem kui see sunnitud tellimustöö? Ei tahaks uskuda. Tuleb tuhnida kumu kodukal, kus ilusad seletavad tekstid taieste kohta, kodutöö materjal pisut võhiklikumale kunstinautlejale. Nimelisi meeldijaid on raske meenutada nüüd takkajärgi...peaasi, et oleks pildil sügavus, "sissemineku- sissehajumise" tunne, sujuvad värvid... Kits, Rauad (mitte kalevipoja-periood) ja Vindid said minu lemmikuteks. Päris pildist enam sümpatiseerisid tihti enam etüüdid, joonistused. Rahvast oli, tuli, oli, oli, oli... mittevähe. Natuke häiris. Alatised kokkupuuted. Sebimine. Suutsin siiski olla mõistlik ja leplik.

Puhkasin väsimust Russalka taga betoonrinnatisel jalgu kõigutades. Lahkuvad laevad, laisad lained, tuul kõrvus ja valge liiv. Ei mõelnud midagi. Samas oli kuidagi...rahulik...
Maarjamäe lossini kõndinud, arvasin esteks, et vaatan ära vaid ajutise näituse ega suuda kindlasti mitte tervet eesti ajalugu läbida, aga...
Kui kumus tundsin end aeg-ajalt eksinuna, siis ajaloomuuseumi eksponaadiruumides kulgedes jõudsin loomulik-loogilisena edasi nii ajalises mõttes kui ruumilises ja olin lõpuks tagasi seal kus alustasin, läbinud vahepeal kaks korrust. Selge, lihtne, mõistetav.
pann oma positiivse mulje nendest ka ankeeti. Mine tea, palju neil ikka keset suve niisama gruppideväliseid külastajaid käib. Noorrahvas ja kaheestlane niisamalihtsalt vist muuseumis ei käi. Nii, et ükspäev kohe TAHAB minna ja läheb. See väide võib siinkohal ka räige ülekohus ja alusetu süüdistus olla, aga noh... MINU personaalarvamus.
Mina läksin. Mulle meeldis:)

Jalutasin siis lossi sisehoovipidi memoriaali poole ja sattusin üllatuse otsa. Koos minuga oli hämmunud ka samas suunas samal marsruudil jalutanud vanapaar. Roostetanud veneaegne raudvarvastest kahe meetri kõrgune tabas värav sulges tee, mis viinuks muidu otse memoriaalimurule. Kus on värav, seal on loomulikult ka aed. Et siis mine aga tagasi terve kilomeetri ja võta suund uuesti graniitsambale kui NIIVÄGA minna tahad nõukaaegset monumenti kaema. Selge märk, et Ajaloomuuseum ja Maarjamäe memoriaal EI OLE mitte kuidagimoodi seotud. Õnnetu juhuse tõttu lihtsalt kõrvuti, tegelikkuses TÄIESTI eraldi. Käi jala ja suur ring. Vanapaar pööras nõutu näoga tagasi. Mina ronisin üle värava. Sukkades ja mustas minis. Volditud minis:) Oma ümmarguseks kõnnitud taldasid tahtsin ma tõega pea kahest lisakilomeetrist säästa. Kõndisin kunagisel uhkusel. Nägin ta ära. Juba juunis oli soov minna...
Imposantsed künkad ja rajatised ja laiad plaaditud teed... meenus miskipärast Tahte triumf...kujutlesin mundreid marssimas...võimas mulje väikesele elumuredest vintsutatud inimesele. Mis seal salata. Tulin tulema. Ajalugu jäi minust maha, tulin jälle mõtteringiga enesesse tagasi.

Õhtu oli sõbralikkuse, hea toidu ja veinirohke. Emily Rose jäi siiski üksi omaette oma vaimudega, neid välja ajada me siiski ei võtnud ette vaadata. Küll sai vaadatud ära Upside Of Anger ja 5X2 ning lõpupool The Shining'ut, mida pakkus telekava ja mis küll miljon korda lastud aga siiani nägemata oli. Midagi VÄGA diipi polnudki tuju vaadta, piisas kergest mõtteharjutusest teemal "Kuidas läheb kõige ilusaga nii nagu pahatihti läheb".
Hubane ja õdus tilluke ärklikorter Kalamaja-Kelmiküla kandis lahkus minust koos vastutuleliku pererahvaga, kes tahtsid viia mu Kopli liinidele, Paljassaare poolsaarele, Katariina kaile, Stroomi rannale. Kõik see sai tilkuva ilma kiuste nähtud-käidud. Arvake kolm korda... esmakordselt mu elus:P Tee mereni-kaini ilus uus asfalt, korralik Pikakari rand Falcki rannapatrulliga, värviliste riietuskabiinide ja lastele mõeldud platsiga. Positiivne üllatus minu tallinlastelegi:)

Arumaitaipa, miks me jaaniku päikesetõusu Tallinna lahe vale kalda pealt vaatasime:D Katariinalt vaade ju tõusu poole hoopis...vot see on teadmine tuleviku tarbeks...ehh..nojah...palju sa ikka kell 3.30 varahommikul mõtled:D:D:D

Ülevaade, mida rahvas poest ostab, rongile ja koju ära. Mõtlesin, et pikutan vaid korraks pleediga...ärkasin järgimisel hommikul kui oli vaja tööle minna...
Möödunud nädalavahe siis.

Näpunäiteid ostlejaile

Et mina ja sina ikka teaks, mis peitub numbrikombinatsiooni taga:) Jälgida tasub huvi pärast ka väikest lapikovaali, kus tähed ja numbrid, mis viitavad konkreetsemalt maale ja tunnustatud valmistusettevõttele seal riigis. Sest võib olla "Valmistatud Eestis Rimi tellimusel", aga KUS täpselt...
Agar läheb VTA kodukale, otsib üles tunnustatud ettevõtete nimekirja ja on kohe palju teadlikum. Seda küll takkajärgi:)

Minu jaoks tänase päeva uudis. Mõne jaoks ilmselt eilne. Missiis:)

Mees peab leidma, et daami sõbrannad on kenad, kuid mitte pidama neid nii kenadeks, kui daam ise. (Päevaleht 1930. aastast)

Oli mitmeid mõtteid, mida teile täna lugemiseks välja pakkuda. Kas ilmarahvaga kurjustamine või nutt ja hala...aga võitjaks tuli hoopis lugu sarjast "helge homne":) Seega- puhkan ja mängin:P

Homme ootavad ees:
*Mikkeli muuseumi portselanirahvas ja kohtumine
*KUMU
*Maarjamäe loss, "Paula, sul on poisipea" ja memoriaalkünkad
*veel üks kauaedasilükatud rõõmus kohtumine
*jäätisekokteilid ja vabakava;)

Kusagil pole enne käinud. Ei tea, kas peaks piinlikust tundma:D

Kulgeva protsessi vahelüli

Millest nimetus Ilsekodu?
Eks see ole miskitviisi põgenemine reaalsusest. Hingelt maalaps, tahan kunagi, ja mitte alles vanaseas, vaid ikka lähemas dekaadis, elada majas. Majas, mis on Päris. Puust või kivist, mitte mõni tänapäevane küprokkuut. Oleks muru ja õunapuud ja võrkkiik nende vahel. Kiviaed. Saun. Terrass. Lilled- kevadel palju kollaseid tulpe ja sinililli, suvel kõike värvilist, sügise poole peiulilled, talinelgid, daaliad, tokkroosid. Pirnid, ploomid ja kirsid. Kindlasti tikrid ja punased sõstrad. Suuremas mõõdus veekogu võiks asuda lähema 10 km raadiuses.
Ilsekodu on nagu talunimi, ainult et korteri kohta. Sest mõttes elan ma maal.

Ja te mõelge, mõelge veel, kui hakkate plaani pidama kellegagi kokku kolida. Mina küll mõtlen. Olles selle pisut enam kui poolaastal jooksul kolmandat(!) korda kolinud, hoolimata sellest, et kõik on alati sujunud, ei taha ma päris pikka aega sellist trianglit uuesti ette võtta. Kastid, pakkimine, klapitamine ja komplekteerimine, sotsiaalse võrgustiku läbikammimine, transpordi ja tõstjate organiseerimine, teiste ja enda aja kulutamine ASJADE pärast, mis on nii tühised, kuid sealsamas eluliselt vajalikud- ei taha. Enam. Närvikulu ja ajakulu ja bensiinikulu kui on pikad vahemaad kahe kolimispunkti vahel. Ma küll enne mõtlen tõsiselt, kas tasub seda kõike taas ette võtta. Kunagi. Siis on probleemid ja kunagi tulevikus leitakse, et kokku ei sobitagi ja hakka jälle kõige selle mjandamisega otsast peale. Kas peab inimene nii palju ringi siiberdama? Rahulolematu olema ja püüdlema-püüdlema-püüdlema? Aga stabiilsus ja rahulolu? Mitte alati ei ole need tagasimineku märgid või stagnatsioon.
Siiski- vähemalt kord veel tuleb see asi ette võtta. Siis kui ma majja kolin. Aga see unistus seisab praegu veel suht puutumatus-kättesaamatus tulevikuunistuste nimekirjas. Ehk kunagi...
Vast pole selleks ajaks päris KÕIKI vanu talumaju ära ostetud. Või hoopis ehitame endale päris esimesest vundamendikivist harjaluani OMA... kes teab...kes teab...

Mul on võimalus näha taas oma raamatuid!!! Üle poole aasta vaesekesed pimedas kastis kükitanud:)
Pidu taheti ka. Ma mõtlen selle peale:)))

Ärevate mõtete päev

Do It Anyway *

"People are often unreasonable, illogical, and self-centered; forgive them anyway.
If you are kind, people may accuse you of selfish, ulterior motives; be kind anyway.
If you are successful, you will win some false friends and some true friends; succeed anyway.
If you are honest and frank, people may cheat you; be honest and frank anyway.
What you spend years building, someone could destroy overnight; build anyway.
If you find serenity and happiness, they may be jealous; be happy anyway.
The good you do today, people will often forget tomorrow; do good anyway.

Give the world your best anyway.You see, in the final analysis, it is between you and God;
It was never between you and them anyway."(Mother Teresa)

Seven Things That Will Destroy Us

1. Wealth without work
2. Pleasure without conscience
3. Knowledge without character
4. Commerce without morality
5. Science without humanity
6. Worship without sacrifice
7. Politics without principle
(Mahatma Gandhi)

Keys to Living a Balanced Life

1. For the body – assume you’ve had a heart attack; now live accordingly.
2. For the mind – assume the half-life of your profession is two years; now live accordingly.
3. For the heart – assume everything you say about another, they can overhear: now live accordingly.
4. For the spirit – assume you have a one-on-one visit with your Creator every quarter; now live accordingly.
(Stephen Covey, The 8th Habit: From Effectiveness to Greatness, p. 58)

*võetud siit.

******************************

Mul on virn kaste, korteritäis asju, kokkulepitud plaan homseks pealelõunaks, kaks tsikki ja võimalik mees, "ameeriklane" ja järelkäru, mina ja minu kass.
Me läheme ära.
Koit jääb selja taha, ees terendamas Nurme. Täpsem aadress erakanalites, kui kellelgi huvi külla tulla:) Tuldagu:) Vanni, teed jooma, midagi muud jooma, juttu rääkima, seltskonda pakkuma...

Nädalavahetuse festivalikese muljeist täna ei jõua pajatada. Homme ka päev... ja milline veel...

Ilsekodu

Iga päev kui tööle tulen, viimased nädal aega, viskan pilgu oma uue tulevase kodu akendele.
Viies korrus. Avar ja korrastatud-remonditud-paketitud trepikoda. Lahmakas ühetoaline. Mitteeuro, ent korralikum kui oli Tartus. Vann. Uued kraanid. Soe vesi boileriga. Palju mõnusat kapipinda, kuhu garderoobi ja kirjandust mahutada. Päike aknasse pea kogu päeva. Korralik lukk. Mõistlikud maksud. Ahi, milles küpsetada. Ei ole ka otsa peal, et peaks külma välisseina kannatama talvisel ajal. Omanik lugupeetud, korralik ja aus vanem naisterahvas. Nõus oma kulu ja kirjadega mul tapeedidki vahetama. Ela, kaua tahad:)
Ühtegi puudust ei tule praegu justkui ette...

Minu Apelsinisalu ainuke pluss on, et see on ISE tehtud. Seinex pandud, seinad-aknad värvitud. Elatud vaid kaks nappi kuud...Kolisin sisse, kui algas...kolin välja, kui lõppes...
Selline mitteseotud kõrvalparalleel.
Pluss on ka, et majaümbrus on hubasem, rohelisem, vaiksem. Õues saab südamerahuga pesu kuivatada. Ja kaks inimest sellest majast on minu väga head tuttavad.
Muidu...on seal liiga vähe ruumi ja liiga palju varje, hoolimata apelsinikoorekarva ergavatest seintest. Sest päike ei paista sisse mitte kunagi. Ja külalised peaksid seisma keset tuba ega saaks kuskile poole end liigutada kui neid oleks rohkem kui kaks.

Uues leht. Uus algus.
Ilsekodus.

Õhtune lektüür

Mine, võta kinni!

Ühtviisi ja teistviisi.

Ambivalent on tore sõna. Kurnav ning teistele arusaamatu ise olla. Samas ei hakka iseendas jälle kunagi igav- milline mõnu vastuoksuste käes ennast hullumaja puhvetisse mõelda...

Eilse filmi mõju on siiani minuga. Kui ma suudan ära unustada, et Jolie huule nägid välja justkui oleks Botoxiga vägamegalt liialdatud:P Minge ja vaadake. Või siis mitte.