Nuustakule, Pariisi ja Kapa- Kohilasse

Ritsikad siristavad kuuse latvades.
Maarahvas lõikab vilja, nii et lainetavate kõrte asemel jääb madalaks "siiliks" pügatud helklev helekollasus.
"Linnas" on justkui sõda lahti- "kaitsekraavide" kaevamine lõikab kohe-kohe katki ka minu kodu-töötee.
Kahe nädala pärast läheb taas kolimiseks>>> lootusetu on ilmselt siitkaudu leida endale kärukonksuga auto (käru olemas!) ja üks kuni kaks paari rasket asja tõsta võivat-jõudvat noormeest... Või siiski-siiski...?

Täna kuulen ma järgmist asja>>> Siinsamas oma õue all:)

Võiks ju?
Kõige selle...imetriangli vahelduseks, mis toimunud, toimub ja hakkab toimuma.
Kes tuleb kaasa?

Too soon to the Moon

Siit tuleb pea iga päev sissekandeid, mis ühtivad minu mõtetega antud ajahetkel pea 100%.
Kummaline.
Südantsoojendav:)
Ehkki minu ja tema lähtepunktid näivad olevat väga erinevad.
Ja ometi...

Minu naeratus

Kas kirjutada detailne ülevaade kahest möödunud päevast?
Informatiivses stiilis?
Jutustavas stiilis?
Emotsionaalses stiilis?

Sigade katk. Elektriline eksekutsioon. Lahang. Õhtusöök ja luksuslik maja. Linn. "Pereüritus". Lust ja naer. Meeleolukad reisimuljed (Sa oled ületamatu jutustamisoskusega!!). Öö ja selles sõitmine. Psühholoog ja õpetussõnad. Seadusetundja ja seadused. Silmapaistev päike ja kojusõit.
********************
Sain ehk natuke targemaks. Võtan eesmärgiks rookida välja oma kõnest sõnad "püüan", "nägemus", "üritan", tingiv kõneviis niisamuti. Teie olete tunnistajateks.
********************
"Sa sõidad 10X paremini kui sügisel" Aitähh Sulle, see tunnustus läks mulle hinge ja oli kosutav:)
Koer jäi ellu, sest pidasin reeglitest kinni ja temagi tardus ega sattunud paanikasse. Õnneasi mõlemapoolselt. Nagu ikka. Tundmatud maanteed, mis nüüd on tuttavlikud, kui järgmisel korral kulgeda...
********************
Nii mitmed abielluvad ning pärgavad endid uute nimedega. Sünnivad lapsed. Siin ja seal. Kooskõndivad neiud ja noormehed. Sellele tundele, mis on minu naeratuse taga, kui neid teateid loen ja inimesi näen, ei oska ma üheski keeles nimetust panna. Üheljasamalajalrõõmuskurblikmagusnukkerõnnelik. Vist nii... Sest ma tahan uskuda, et kõik ongi ilus. Et on nagu Rein Oja ütles end "lihtsalt armastavat" oma Reeta (kusagil ajakirjanduses, millele hetkel ei oska enam viidata).
No questions asked. Just.
Lihtsalt.
Teine samamoodi vastu.
********************

Täna hommikul lõhnasid männid ja muld

Ühe vihmahoo möödumise ootasin ära. Vähe riideid oli seljas, et niiviisi iga hinna eest valingusse söösta...
Põige kaubandusvõrku ja selle ajaga oli kogunud end uus äikesepilv. Välku, mürinat ja valingut ning seda kõike otse linna kohal. Ehh... ei jäänud mina nende arglike suhkrust tädikeste ja muude inimestega poe räästa alla passima. Seekord mitte. Viskasin oma helebeezi salli otsa üle õla ja marssisin uhkelt välja. Helebeezis kleidis, heleda tukaga, oranzid kingad näpu otsas...
Asfalt oli tallale soe, muru pehme, vihm tihe ja jahutav. Olemine imeline...
Rahvas vaatas:)

Seisin kekimajatagustel murutreppidel ja naeratasin taevale, kelle helihoopide all tahtmatult võpatasin. Lausvihm nirisemas pealaelt mööda pikakskasvanud juukseid õlgadele, dekolteesse, seljale,..., varvasteni välja...

Homme ja ülehomme Tartus. Homme õhtul...võimalikud variandid:)

Teisel pool

juuli 2006, Toila, vaade Oru pargist merele, Kurtnas põleb...

*Vaikusse, valgusse, puhtusse
minna suudan, kui ületan enda.
Sinusse usun kui kindlasse linna,
ära siis minema lenda.

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha.
Sina, Sina vaid vaikuses kajad.

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
küllap siis seda on vaja.
Tahan ja tahan nüüd taevaste taha,
selleks mul sindki on,
selleks mul sindki on vaja!

Mul on su ilu vaja,
mul on su elu vaja,
mul on su hinge vaja,
sinu ilu vaja,
sinu rahu vaja mul on.

*Rahu, U. Alender

Möödunud nädal läheb ajalukku.
Kui puuriit laotud sai- see ületamatuna, poole maja kõrgusena näiv hunnik, ilusti legodena kokku klapitatuna kolm kõrget riita moodustas- siis oli rõõm suur. Puhas, selge rõõm tehtud tööst:) "Vara üles, hilja voodi" ilma otsese kasuefektita kirjeldab seda nädalat ilmekalt. Tuleb nii välja, et järgmist vabatahtlikku heategevusprojekti on oodata septembri kanti, kui arvata praegune näivus traditsiooni aluseks>>> mai lõpp sai kuuski istutatud, juuli lõpp puid laotud, septembri lõpp... riisun viis hektarit lehti?!?:P

Nädalavahetus kulges neljal rattal oma sõidukogemust kasvatades marsruudil Keskmaa-Läänerannik-Keskmaa. Jäi ära vahepeatus Dagöl, kuna sattusime "praamiauku", mil üks oli tüki aja eest lahkunud, teiseni jupp aega ja sõit ise oleks ka kestnud 1,5 h üks ots, niiet aega oleks kulunud maa ja ilm, et lihtsalt Ülemere üks seljanka süüa ja tagasi tulla nagu oli plaan:) Samuti imestasin ma kohaliku sadama suht napi infrastruktuuri üle>>> vaid 1 maja, 1 kassadeputka, natuke vastasfalteeritud kaipealset ja kõik. Ei rahvast, ei melu, ei äritegevust. Üldsemitte nagu Meil...:P Mis siin ikka viriseda. Lihtsalt "teistmoodi".
Oma sõiduoskuste kohta sain loengu, mis oli aktsepteeritav igas argumendis. Aga...ma pole ka kõige hullem ja minu pluss on, et ma TEAN, mida ma võiks tegemata jätta ja mida teha selle asemel. Tulge ikka minuga sõitma;)

Roosad prillid jäid laadalt ostmata, ehkki... Roosa vöö ja vanaaegne sendikotike selle asemel. Juba teine roosa asi viimase kolme kuu jooksul, minu ELU teine roosa asi garderoobis... kuhu me niimoodi jõuame;)

Pühapäev pani kõigele ilusa punkti. Loodan, et postitöötajad ikka töötavad sel päeval ja viivad pakendatud mõtted adressaadini. Lubasin kunagi kirjutada, nüüd siis kirjutasin...
Õhtune kontsert Türil...
Tassikese kohviga Saara juures alustuseks, vaade peegelsiledale järvele, poolõitsenud lõhmusele, mustmarjades toomele. Olime viimased külalised, meie kohvitasside pärast ei saanud nõudepesija varem õhtale... Mina, kes ma kohvi VÄGA HARVA joon, olen selle nädalaga kogunud kofeiini endasse ilmselt rohkem kui kogu eelneva aasta jookul kokku, kui nüüd laialt liialdada või elegatselt pilti maalida. Iga hommik kahe suure tassiga...kodus ma nii ei tee...
Kirik oli puupüsti täis inimesi, valdavalt vanu. Pisut ebamugavustunnet tekitas proloogina peetud palvus (sama ka epiloogina), ehkki Õpetaja ise oli sügava rahuliku hääle ja olekuga, ent ikkagi... seda polnud kirjas ja ma usun, et rahvas seda ka ei oodanud. Sellised pealesunnitud religioossused on kuidagi...mõeldagu ise edasi. Kõigile ei pruugi see sobida.
Kadajast vaatamata tundus nagu oleks laulnud Alender ise. Zahhaarovit poleks pidanud mikriga koormama, tema hääl täitis võlvialused sellega pisut ülemääragi. Rahvas plaksutas, tõusis püsti, viis lilli, mõni südamlikum pühkis pisara. Ise olin hõivatud laulude sidumisega oma hetkeolukorraga...
Ilus ja nukker. Nagu ikka, Elu.

Kui lõpuks koju hakkasin jõudma, oli loojang juba ammu kustunud, ümber vaid Must ja kihutavad masinad...

Andes Sulle selge sihi Teel

Sinna ja tagasi

Sul on jaapani aed. Liivaringid, kiviseaded, veesilmad, rajad, rahu, turvalisus, harmoonia.
Tuled uitmõttele rajada prantsuse stiilis roheline aed. Pillud laiali oma kivid, rehitsed kokku liiva. Kastad kuivanud maad. Kastad, sest vesi annab elu. Mullas peituvad seemned võrsuvad, roheline elu sirutub usaldavalt Kastja rõõmuks. Eneselegi ootamatult on sul aias lõhnavad, metsikud lilled, taimestik, mis areneb edasi juba iseenesest, miljonite aastate tagusest kodeeringust lähtudes. Musta mulla sisemine ilu on ühtäkki nähtav, tema varjatud annid nähtavad- tuntavad- avastatavad. Teistmoodi harmoonia, teistmoodi rahuldus. Liikuv ja iseseisev, ent samas püsiv ja paigal. Lihtsalt "teistmoodi" paigal. Kastja mõte ja tegu ja edasine hoolitsus kõige järgneva aluseks.

Siis sa ehmud.
Lõhnadest ja värvidest ja liikuvusest ja allumatusest.
Tahad tagasi oma jaapani harmooniat.
Trambid maha õied, lõpetad hoolitsuse, ajad kinni kaevu ja allikad.
Kujundad kivid, rehitsed uuesti liiva.
Teemaja paremal nurgal jääb endisest alles vaid Üks valge õis.
Meenutades olnut.

Taastatud aed pole enam Esimene.
Esimene aed hävitati. Teine aed hävitati. Kolmas sarnaneb identselt Esimesele, ent selles on peidetud armid mõlemast.

Mis oli Aedniku mõte, kui hakkas mängima ulatuslike maastikega...
Olemata teadlik endast...

Saab seda hukka mõista?

Kindlasti mitte.
Seletamatult jah.

Ringlevasse Energiasse jääb sellest märge.

"I don't like things held up in front of me, that I cannot have"*

Sõidukiirus 120- 140 vahel.
Kurviline tee.
Suvine maastik.
Pruuni sulestikuga väike lind.
Lendab üle tee, justkui pääsedes meist. Ma ju ometi nägin, et ta lendas edasi. Lendas üle.
Sihtkoht.
Laialisirutatud tiivad, milles iga üksik sulg selgesti eraldatav nagu paljusõrmeline lapsekäsi.
Segamini sulepuru ja veri, kus kunagi tuksus usaldav süda.
Iluvõresse paisatud.

*said Nobu to Nitta Sayuri in Memories of Geisha

Mis vaevab minu südant, mis iial nõuan ma... (see pole meie Issand)

Lihtsalt olla vaikuses. Kõrvuti. Teha midagi. Kasvõi lugeda. Või puid lappida. Või mida iganes. Ilma, et oleks piinlik või ebamugav. Või peaks kuidagi otsitult vaikust täitma.

Emaga.
Temaga.

****************************************

Giid Kihnu muuseumis alustas juttu väga asiselt-asjalikult ja korrektses kirjakeeles. mõne aja pärast poetus kõnesse üksik murdesõna, natukese aja pärast lausa mitu tükki, veel mõne aja möödudes terve lause... seejärel oli kogu kõneldav tekst mõnusas segakeeles:) Pikitud seikadega, mis ilmselt tulid vabast mälust ja polnud kätteõpitud. Kogukonna vaim, mis temast levis, oli ehe.

Liisi rühkis läbi tugeva tuule 2,5 tundi. Tukk sai moodsa kihnu frisuuri:P Saarele minnes oli tuul nii tormlev, et rannas oli tunne, justkui kividki tõuseks kohe-kohe lendu. Sättisin enese rannal lebava vana lagunenud paadi vööripingile seliti, näoga päikese suunas, serva tuulevarjus. Hea oli. Olla.

Kääbik

Hommik.
Juba kl 8 näitab termomeeter 28 plussmärki. Ent pole siin kurta midagi, käredal talvel hea meenutada neid päevi, soojendamaks end seestpoolt...aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida...:)
Minu tööpaik asub teisel korrusel, kohe selja taga on rõdu ja ülal pääsukesepesa. Võlvinurgas, seina vastas. Rõduuks saab lahti tehtud kohe, kui esimene tööle jõuab, et vähegi inimese moodi hingata saaks ja jahedus lehviks.
Täna aga hakkas silma väike tombuke pesa all maas. Selili. Krõnksus varbad taeva poole. Keha kaetud hallvalgete udusulgedega, ent tiivad juba "päris" ja mustadest pikkadest sulgedest. Silmad siiski vaid pisikesed kollased kriipsukesed, olematud, veel mitte avanenud. Justkui elust lahkunud...Siiski-siiski, siisike! Keerasin ta jalgele ja väiek päkapikk hakkas hoogsalt ringi ukerdama. Sõna otseses mõttes ringi. Eks peapõrutus/ajukahjustus pane ringliikumisele, see juba raamatutõde. Vaadanud, et täis eluvaimu, otsustasin ta pesasse tagasi aidata.
Kummikinnastatud sõrmede vahel tuli päkapikul isegi konn kurgust välja ning hakkas häälitsema teine:) Päkapikk siis. Vahemaad rõdupõrandast pesaboksini oma 3,5- 4 m. Vahemaa läbimisel oli abiks minu pikk kasv, taburet, mille iste keerles ning rõduserv.
Aga tibu sai pessa.
Kõva sädin ja rahu majas.
Saab toitu ja ehk ka korralikuks linnuks.
Pesas on ta püsinud juba mitu tundi, seega on lootust, et kõik lõppeb õnnelikult.
Seekord:)

>>>> peaks veel kirjutama oma suurepärasest nädalavahetusest Kurtna järvestiku ning kirde-põhjaranniku kandis
>>>>kuidas ma veetsin päeva Pärnu rannas ning millise naljaka pettumuse osaks sain

Hiljem.

Sel vanal daamil oli eile õigus, kui mind kommenteeris

Close me
Close me
Close me

Tualettruumi helebeezid seinad, vastu ust peegel, mis saadab tagasi temani jõudvad hämarad valguskiired, sest on päikesevarjuline külg ja palav hingus jääb teisele poole ja õue... kui oleksid kardinad- need lehviksid, hõljuksid, lendleksid, lainetaksid, meenutades merd, milleni Keskmaalt ulatud vast kõige vähem tunniga. Ilus varivalgus on ses tillukeses ruumis, sest jätsin ukse pärani ja tuld ei süüdanud. Teisest ruumist igatseb Nothing Else Matters...vist juba tund aega järjest, kui mitte rohkem. Peeglis suured sinised läikega silmad, milles ookeanitäis mõtteid- ühest küljest inspireerituna huvitavast blogist, mida päev otsa loetud, teisalt... Lakkpuitpruunid õlad kontrastis valge pitsiga. Sinna vahele jääb äärmist enesekindlust ja hakkamasaamist ja muud enesesisenduslikku väljendav lõuaotsake. Kirsspunaste huultega suu, mille ajan nii avatuks kui avatuks. Et hääletu karje sellest välja mahuks ning täidaks väikese peegliga ruumi ja teised ruumid ja õue ja tänava ja maad ja metsad, mereni...*

Kodus leian üles kõik vanad õppetunnid, mis mul läbi Tartu-aastatel on õnnestunud( what an irony, mõeldes sõna ja konteksti vastuolulisuse üle) koguda. Ei, mitte need, mis Tähtvere väljadelt. Ja tulen tagasi endasse. Sest aeg-ajalt kipun ma ära unustama, MIS ilmselt eluks ajaks minu pärisosaks on määratud ja hulgun kogemata kombel hoopis uutele tõotatud radadele (mitmus kõlab paremini, ehkki mõeldud on ainsust). Minu tahtest ei sõltu...

Homme Ida-Virumaale, Kurtna järvestiku rüppe. Ma juba kujutan ette, kuidas mina ja roheline ürdimaitseline vedelik, kaldal vee jahtumisest tõusvat udu läbi elavad...

Olnu, oleva peale mõeldes. Sest tulevikku ei tasu planeerida. ALATI lõpeb see halvasti.

*Kirjeldus pole täielik, kõik detailid ei ole avaldatud

Õrn, armas

"Sa oled nii õrn, kas Sulle tõesti meeldis see?"*

*Siiras küsimus minu osaluse kohta HRL-s

Sõnad saavad selgeks, kui neid loed...helid on vahetumad/ miskipärast kummitas terve pühaba hoopis Nahkatakkinen Tyttö

Täna on selline softlandingu päev, kus "mitte- midagi- mõistlikku" on väga kerge ette võtta:P
Mõjutatuna nädalavahetusest, Laagrist, mille muljed tulvavad lainena nagu tsunami.

Tunnistan ausalt, et pole asjatundja, kuid Asi köitis. Need eri liiki vokaalinstrumentaalkollektiivid:PPPP Peast hulluks ei läinud ja prillid jäid ka ette ja enam-vähem otseks, kuid... I had my moments:) Palju uusi lemmikuid, iseasi, kuidas nad mulle meeldivad mitteelusast peast. Vaikselt-mõõdukalt omas kodus kuulata.... no kindlasti mitte ei ole see SEE. Augustikuusse langeb siis mitu projekti- netivõimelisus ka kodus, korralikud muusikakuulamiseklapid?, üldse igasugu muusikastaffi, mida pikkadel pimedatel sügisõhtutel kuulata:) Ei olnud mingeid erilisi lemmikuid ega eelarvamusi ega ootusi. Puhas Vaatleja positsioon, kellest päris ruttu sai Kaasaelaja.

Fenomen--> eestlastest kollektiiv ja norralastest kollektiiv. Mõlemad teevad samalaadset muusikat. Mõlemad olid minu jaoks tundmatud nimed. Kuid meelele meeldis vaid üks.
S.

Imponeerisid detailid-->
kaks värvilist liblikat lendamas Manatarga täidetud lavaauku,
nii paariaastane stiilselt mustas kapuutsiga maani ürbis tita, kel hõbedane metallrõngastest vöö ja selle küljes rippumas lutt (vt. pilti/ja teisigi)
sama tita teisel päeval teises kostüümis- seekord mustast võrgust käistega kehakattes
sama tita, sättimas oma näppe täpselt õiges stiilis ning vibutamas kogu komplekti helidega samas rütmis

Meie laagripaik oli perfektne- KESET heinamaad, mittestaadionil. Niiet polnud ohtu muidumöödakõndijate, jalgpallurite, joodikute, agressiivikute, telgipurustajate, pissiletormajate ega kellegi teise poolt. Söönuks saime oma kulu ja kirjadega ja väga hästi. Seltskond- no kas saab veel paremat komplekti tahta:D Suisa perekond ju! Ilm--> kontoriinimesele ainult tervitatav. Kust muidu oma D-vitamiini portsu saada:)

Järjekordne tõestus sellele, kuidas nautida üritust ja seda MITMESAJAGA, ent ilma meeletutes kogustes alkoholi tarvitamata ja end selliseks joomata.

Ent ärge süüdistage mind siiski täiskarskuses!
Olin Juht.