Kevadetüdruk

Mul on hea võimalus olla üle aegade rahulikult omas kodus. Aga ei, ma lähen sinililli vaatama, nende silmi mulluse lehekõdu alt päästma...

7. mai saab olema uus algus. Praegu on transformeerumine. Ja varsti-varsti enne Uut tuleb venna ja ema, Üks Mälestusväärne Päev, kauaoodatud Päris puhkus, ammuigatsetud spa-trett üle mere:) Sekka kindlasti veel palju toredaid hetki ja kohtumisi ja olemisi.

Ma üksba mõtlesin, et kuhu on kadunud need mitmetasandilised alltekstidega kirjatükid siin "minu" keskkonnas. Kas ma ei viitsi? Või pole (enam) põhjust? Kas see on küpsuse märk? Või hoopis blaseerumine- tasandumine-taandumine pelgalt elementaarsele-pealiskaudsus? Minimalism? Justkui teadetetahvel siin...kus olnud, kus hakkan olema...

Maitea maitea maitea

Kirjut liblikat nägin nädalavahel Tartus.
Kass on armas. Kui ta mu vastu liibub, mind silib, silma vaatab, nuhutab ja otsib.
Mul ongi ainult armsad inimesed;)
Mulle saab puhuda kasvõi südaöösel.

Kassitapjatele avalik hingepõhjane hukkamõist!

Et sa mitte rahulikult olla ei saa

Wheeeeeeeeeeeeeeeeee!
Eelaimusel on vägev jõud. Eelaimus ise oli jõuline!
Kaine mõistus, palun jää kohale ja võta istet, haara ka sõrmedega tugevasti tooliservast!
Nüüd läheb keeruliseks... ilmselt...

Maailm mängib

Igal neljapäeval ütlen endale, et olen poolemeelne. Positiivses mõttes:D Nii seegikord. Oli ju See Neljapäev;) Omasmõttes tõstsin taas au sisse samba kui täiesti talutava tantsuviisi, meeldivuserea sabaotsa hõivab nüüdsest cha-cha. Kindlalt. Isegi parima tahtmise korral on üliraske muusikas-rütmis püsida, sammudega saab veel kuidagi hakkama- aga kõik kokku ei ole ju ilus siis, kui need pooled kokku ei kõla. Vbla oli lihtsalt kehv lugu ja üliväsimus... ei oskagi kohe diagnoosida... Uus variant Aliasest sai pelgalt poole minu tähelepanust, sest ehkki kohal oli inemesi-sõpru, kes väärinuks enamat, kui hetkel sain pakkuda, tahtsin ära... kuna mõtetega olin juba tulevas hommikus...

Rongijuhiks oli taas Duracelli Jänku. Tervitas viisakalt, lõpus soovis kõigile reisijaile ilusat kevadpäeva, vahepeal keelas suitsetamist, juhatas tualettidesse, informeeris, millised uksed käivad perroonil lahti ja millised mitte, juhtis tähelepanu võimalike sõiduplaani muudatuste suhtes:) Minu ees istus keegi tädi, kes pakksi lahti ja sidus kimpu kodust nopitd märtsikellukesesülemikesi. Mingil hetkel keeras ta ümber ja pakkus mulle vaatamiseks Oriflame`i tootekatalooge. Ühte- teist oli niiehknii vaja soetada ja tegingi oma tellimisega tädile headmeelt. Igas päevas väike heategu:D Veider lihtsalt, et rongis... Ühest vaatenurgast ülim kapitalism ja pähemäärimine igal võimalikul hetkel ja sammul, teisalt äärmiselt privaatne viis hankida omale kvaliteetset toodet üks-ühele suhtlemisel rutiinivabal ajahetkel. Ei mingit paanilist jahtimist palavas ostukeskuses ega hulluksminemist lõputute lettide vahel.
Võimalus teha midagi teisiti. Kasvõi pisikest ja vähetähtsat, maailmakulgu mittemõjutavat...

Eufooriline esmaba

Mis oleks kui oleks nagu lapsepõlves. Alustaks hommikut tervisliku pudruga?
Näääehh. Eimitte. Ma üritan pea iga mõne aja tagant uuesti ja ikka ja jälle selgub tõsiasi, et see soolikas on mul aegade alguses kõvasti täis topitud. Enam ei mahu sinna ühtegi lusikatäit! Või ma lihtsalt ei oska ise putru keeta. Magus ja piimaga ja helvestega ja moosiga, aga iga amps on kui hiina piin...

Kuidas ma siis oma tulevastele võimalikele lastele hakkan sellist tervislikku rada ajama? Ah? Mh?

Ahjaaa, kallid ja tänud veelkord ja avalikult minu "käepikendusele" ja initsiaatorile Taaralinnas, kelle vapral tegutsemisel on meil kõigil võimalik üheskoos taas külastada Vana-Vigalas asetleidvat Hard Rock Laagrit. They say there was only 80 cheaper tickets with a little extra in T.:D Tähh, tähh, tähh ja veel üks kalli:) See kuumsuvine juunilõpu päevapaar...mmm...
Charley Inglid...

R nagu rrrrrrrrahhh

Kaks päeva Riiat. Konverents. Erialaline, seadusandlusepõhine, seaduste rakendamise tutvustamine erinevates Baltimere riikides. Kohaleminemisega kokku kolm päeva.
Ise autoga Pärnu-Jaagupisse, sealt kolleegiga Aresse, sealt kolleegidega Surju ja sealt edasi juba viiekesi koos Riiga. Saabumine sügavas öös, veidi chillimist-sotsialiseerumist teiste kohalejõudnud eestlastega-kolleegidega. Uni.
/Hotel Riga näeb netiinfo järgi ikka hulka peenem välja kui asi tegelikult. Ainuke suur pluss, et kohe kesklinn, Ooperimaja kõrval, Vabadussammas sööstab aknasse, kui kardinad lahti lööd/

Konverentsipäev algas varakult. Saal oli suur, ent umbne, nullventilatsiooniga ning uinutav. Kohvipaus ja lõuna sai kulutatud peaaegu kõigil meil päevarahade kättenõutamisele. Kas ma nüüd olen liiga nõudlik, aga...
...rahvusvahelis-ülemaailmse rahasaatmsiagentuuri töötaja PEAKS ju ometi inglise keelest aru saama
...ta võiks teada peast lati-euro kurssi
...pangas asuv sama agentuur võiks ju ometi väljastada summasid eurodes. Kuidagi võib aru saada, et postkontoris asuv ei oma sellist võimalust, aga pank ju võiks-peaks (?!?)
Tänu säärasele ootamatule üllatusele, et ettenähtud eurode asemel antakse vaid latte, oli pisuke pettumus... ikkagi mingi kaotus tänu kursivahedele. Et siis... põhimõtte küsimus!
Ettekannetele jõudsin esimesel päeval kõigile. Kl 15 löödi meid bussidesse ja viidi Jelgavasse, mis on ~41 km Riiast lõuna poole ja kus asub ülikool. Teelolles sotsialiseerus meiega üks üliaktiivne lätlasest VähkAhv, keda kolleegid olid RedLabeliga turgutanud... Tutvustati sealset teaduskonda, mis oli sama vanade akende ja nõukaaegse siseviimistlusega(viimistluse puudumisega), mis meie oma teaduskond enne renoveerimist ja uue osa juurdeehitust. Nukker seis. Arutlesime sektsioonides nelja erineva teema üle, jutt veeres ja veeres, kõhud korisesid ja korisesid (ikkagi 12 h tõsist tähelepanemist ja pingsat inglise keeles orienteerumist, päris väsitav kokkuvõttes) ja siis ühtäkki, justkui poole lause pealt sai teema otsa, kõik tõusid püsti ja astusid välja:D Sõit edasi lähedal olevasse ülikooli peamajja, mis oli kui unistus...Raparelli looming, sarnane Peterburi paleedega, ristkülikukujuline avara sisehooviga kompleks otse jõe kaldal, kevadiselt sinetava- hämarduva taeva taustal, juba tuledes...
Ei antud veel õhtusööki, tuli ära kuulata kontsert.
Ent see oli seda väärt! Esinesid kaks rahvatantsusegarühma üle tunniajase kavaga- milline energia, milline entusiasm, milline positiivsus, milline kirg, millised kirevad kostüümid- rahvarõivad. Paar laulu oli ka, segakoori esituses, klaveriga ja klaverita. Ja pillimängukollektiiv sakside, trompeti, kitarride ja trummiga:) Mul käed õhkasid, kui see kõik läbi sai. Kaasaelamisest- plaksutamisest:)
Õhtusöök öeldi olevat Hõbedases Saalis. Kõik ootasid pikka lauda ja valgeid linu. Ikkagi päris arvestatav summa sai ise selle õhtu eest korraldajatele makstud... Läksime saali ja...tikuvõileivad!!! Ikka ja jälle tikuvõileivad! Neid oli palju, neid oli palju erinevaid, ent ikkagi... midagi sooja oleks tahtnud... Vein oli seevastu priipärast käes, võta endale pudel lauda ja joo, palju tahad:D Lätlased tantsisid omavahel. Meie sotsialiseerusime. Omavahel:) Tead ju küll, et kolleegid on olemas mööda Eestit, aga kokku ei saa niiviisi, et lihtsalt räägid-suhtled. Saabumine tagasi Riiga jäi jälle hilja peale, ent tegutsedatahtmise vunk oli sees. Realiseerus see siiski lobby-baaris leedukatest kolleegidega suheldes, kes varmalt eesti keelt tahtsid õppida ja kangete alkohoolsete jookide pakkumisega enam kui helded olid. Mispeale meil lõpuks sellest küllalt sai, me kõik kui üks mees püsti hüppasime ja hoopis vanalinna jalutama läksime... ilus oli... Uni tuli jälle hilja.

Teine päev hakkas tagasilööke andma. Keskkonnavahetus. Kaks ööd järjest vähe und. Eelmine päev vaimselt pingutav. Esmakordselt sel aastal nahkjakki riietuda oli vist siiski natuke LIIGA vara. Kõik kokku andis sügava ebareaalse mittekohalolemise tunde ja häälekaotuse. Aga mulle meeldis:P Minu äraolev hääl. Sügav-kahisev-võõras-sensuaalne. Mulle alati meeldib;)
Mingi osa rahvastikust tähistas Leegionäride Päeva jumalateenistusega ja liikumisega vanalinnast kirikust lilledega Vabadussamba jalamile. Seisid mehed rahvuslippudega kahel pool spaleeris, paremal ja vasakul turvasid ettevõtmist nii märulipolitsei moodi üksused kui helkurvestidega kirjatud politseinikud kui tavalises mundris mehed. Ja neid oli palju, väga palju! Nii spaleeri ümber kui kahekaupa pargis patrullimas. Huvitav, kas siis tõesti oli konfliktioht niivõrd reaalne?!?! Keegi?
/See on veider kokkusattumus, et alati kui Lätti ja Riiga satun, siis on seal parasjagu mingi päev, kus punavalged lipud on väljas. Kolme juhtumi põhjal statistika:)/
Meie mees kõnepuldis kuulatud, lahkusime Linnast in corpore, küll erinevates ekipaazides. Tagurpidi koju tagasi, nelja sõiduvahendit kasutades. Väsimus tahtis vägisi võimust võtta, Via Baltika kihas Pärnusse suunduvatest autotuledest sünkmustas pimeduses ja sõta ei olnud üldse lõõgastav... Käis läbi mõte, et jäängi teele... Aga inimvõimetel pole ju piire, isegi hääletul naisterahval võivad avaneda ootamatud tahtejõuvarud:D

Kolmandat päeva oleks veel vaja olnud. Linnas kolamiseks. Korralik mina ju kuulas loenguid ja vahepeal oli liiga väsinud. Ega õigupoolest seda vaba aega polnudki ette nähtud...

Mis eriti liigutav>> Ühingu president isiklikult muretses millegipärast mu pärast. Olgu öeldud, et ma polnud temaga kunagi varem kohtunud ega teadnud midagi temast, täiesti võõras nimi ilma meenutatava mälupildita inimesest kui sellisest. Olin täiesti üksi oma piirkonnast, suht uus ja tutvusteta, ent seal helistab mulle enne reisi tema ja uurib, millega ja kas ma ikka Riiga saan. Kõik eesti kolleegid suhtlevad minuga kohapeal nagu ammututtava inimesega, on lõbus, lahe ja soe tunne olla. Nendega. Tunne, et sinust hoolitakse, sinuga arvestatakse, võetakse kaasa. Tagasitulles sama asi, uurib ta meie autojuhi käest, et kuidas ja millega ma lõplikult koju saan. Maitea...mai ole harjunud selliste asjadega...aga tore on/ oli! Just hästi soe!

Hea oli, et käisin:)
Hoolimata häälest.
Hääletusest.

Meeldetuletus

Ajaks, mil Jumal lõi naise, oli ta juba kuus päeva ületööd teinud.Üks inglitest ilmus ta ette ja ütles: "Miks kulutad sa just tema peale nii kaua aega?"

Ja Jumal vastas: "Oled sa näinud kavandilehte, mis ma ta jaoks tegin?
Ta peab olema pestav, aga mitte plastikust, tal peab olema üle 200 liigutatava osa, kõik asendatavad ja ta peab töötama dieetkoolal ning söögijääkidel, tal peab olema süli, mis mahutaks samaaegselt neli last, suudlus, mis raviks kõike alates kriimustatud põlvest kuni murtud südameni ja ta teeb kõike kasutades vaid kahte kätt."
Ingel oli vapustatud neist nõudmistest:
"Ainult kahte kätt!? Ei ole võimalik! Ja see on ainult tüüpmudelil?
Seda on liiga palju ühe päeva jaoks! Oota homseni ja lõpeta siis."
"Aga ma ei oota," oli Jumal vastu, "ma olen selle südamelähedase Loomingu lõpetamisega juba lõpusirgel. Ta suudab juba end ise ravida, kui haigeks jääb JA võib töötada 18-tunniseidtööpäevi."

Ingel liikus lähemale ja puudutas naist. "Aga sa oled ta nii pehme teinud, Jumal."
"Ta ongi pehme," nõustus Jumal, "aga ma olen ta ka tugevaks teinud. Sul pole aimugi, mida ta suudab taluda ja saavutada."
"Kas ta on ka võimeline mõtlema?" tahtis Ingel teada.
Jumal vastas: "Mitte ainult mõtlema, vaid ka selgitama ja läbi rääkima." Järsku märkas Ingel midagi, sirutas käe välja ja puudutas naise põske.
"Ups, tundub, et see mudel lekib pisut. Ma ju ütlesin, et püüad sellega liiga palju."
"See ei ole leke," parandas Jumal, "see on pisar!"
"Mille jaoks see pisar vajalik on?" küsis Ingel.
Jumal vastas: "Pisaraga väljendab ta rõõmu, kurbust, valu, pettumust, armastust, üksindust, leina ja uhkust."

Ingel oli vaimustuses: "Jumal, sa oled geenius. Oled kõige peale
mõelnud! Naine on tõeliselt imeline."

Ja ta ongi!
Naistel on jõudu, mis vapustab mehi.
Nad kannatavad raskeid olukordi ja kannavad koormaid, aga hoiavad endis õnne, armastust ja rõõmu.
Nad naeratavad, kui tahaksid karjuda.
Nad laulavad, kui tahaksid nutta.
Nad nutavad, kui on õnnelikud ja naeravad, kui nad on närvilised.
Nad võitlevad selle eest, millesse usuvad.
Nad astuvad ebaõigluse vastu üles.
Nende jaoks pole "ei" vastus, kui nad usuvad, et on olemas ka parem lahendus.
Nad jäävad ilma, selleks, et nende pere saaks rohkem.
Nad lähevad hirmunud sõbraga arsti juurde.
Nad armastavad tingimusteta.
Nad nutavad rõõmust, kui nende lapsed ületavad end ja hõiskavad, kui sõpru autasustatakse.
Nad on õnnelikud kuuldes sünnist või laulatusest.
Nende süda murdub kui nad kuulevad sõbra surmast.
Nad leinavad pereliikme surma pärast, samas on nad tugevad, isegi kui arvavad, et kogu nende jõud on otsas.
Nad teavad, et kallistus ja suudlus võivad ravida haigetsaanud südant.
Naisi on igasuguseid, erineva kuju, suuruse ja värviga.
Nad lendavad, kõnnivad, jooksevad või kirjutavad sulle, et anda teada, kui väga nad sinust hoolivad.
Naise süda on see, mis paneb maailma pöörlema.
Nad toovad rõõmu, lootust ja armastust.
Neil on empaatiavõimet ja ideaalid.
Nad toetavad oma peret ja sõpru moraalselt.
Naised oskavad eluks vajalikke asju öelda ja nad annavad endast kõik.

Siiski on naistel ka üks viga: nad kipuvad unustama, kui palju nad väärt on.

KP poolt meelde tuletatud:)

Saab jah, olla lihtsalt

Maal kodus on lumikellukeste pikkus viis sentimeetrit. Kuldnokad olla juba.
Tihased silksuvad puus.
Vist on kohal?!?
Mustas miniseelikus...

Mis oli, mis on... kas on?!

Sõidan kurvilis-käänulist teed mööda soode ja rabade vahele mõisa, kus kunagi olla kinni peetud vangi mõistetud liiklusavariide põhjustajad, kes ajapikku vabanedes ümberkaudu ka elama olid asunud. See selleks:) Nüüd on vaid paar maja ja eluvaim näikse lahtunud olevat sealkandis. Siiski tuli vastu suisa kaks autot. Tee nagu ikka kevaditi X-kategooria oma- auk augus kinni, metsavahel kumer nagu vaalaselg ja üsna sama libeläikiv. Kiirust alla 50-e. Objekt üle vaadatud, tagasiteele. Tundsin end julgemalt, tõstsin kiiruse 70 peale, lükkasin sisse neljanda käigugi. Nõks enne järjekordset kurvi tuli mõte, et vbla on suts liiga kiire... ja aidaa. Selsamal hetkel olid suunad sassis, auto tegi mitu tiiru ümber oma telje ja jäi siivsalt pidama teeäärsesse madalasse sulalumevallikesse. Ja meil lusti kui palju, kaks kindlameelset, rahuliku südamega naisterahvast:) Isegi adrenaliini ei visanud ülesse, minul kui suht väikese staaziga autojuhil ja temal kui 20 a sõidukogemusi omaval kõrvalistujal. Kraavipervelt saime välja ja tagasitee oli ikka lühem kui alguses minnes. Kevaditi pidid seal sinilillemered ja paiseleheookeanid lainetama...

XXX

" Nooh, sa täna ei hakkagi juba Tartu poole minema?"
"Ei veel. Mõtlesin, et on viisakas tööpäeva lõpuni ära olla. Homme niikuinii laekun alles poolest päevast"
Haudvaikus lõunalauas. Kõik nohistavad süüa, isegi juhataja, kes alati miskit vastu ütleb-kommenteerib, on vait. Hiljem tuldi mind tänama enneolematu julguse eest, et NIIVIISI öelnud olin. Ülemus ise on kohal harvem kui kuuvarjutus, siiberdab kogu aeg ära:D
See on see Skorpioni astel..vist...:P Üha enam kipub välja lööma, iseenese teadamtagi.
Ma ju ei mõelnud seda nii, aga vat...

XXX

Kui vana olen, jõuan kodus magada küll ja veel. Vaid nooruse uljusest nõustusin selgi kevadel hullu tükiga igal kolmabal Tartus käia. Tantsimas. Suhtlemas. Kogemusi omandamas:P
Uue konvendi nägin ära. Õdusarmasnaiselikum kui enne. Punane telliskiviseina fragment, puitpostid, võrratu parkett, juugendlikud metallikeerutused kardinapuu otstes ja valgustid... NIII särav on kõik:) Detailide ja kolmanda etapiga tuleb veel nikerdamist, aga imeline tulemus!
Palju mitmekesist tegevust, kaks tundi und ja ma olin hommikul 5.30 tõsiselt pahane äratuskella peale esimese hooga, kui lau lahti pidi viskama. Edasi läks juba asjalikult ja kiiresti, ehkki lahkuda oli oi kui raske... sellise vaatepildi juurest:P

Taevas oli kõrgvalge, varesed kraaksusid oma pesades Ajalooarhiivi ees, Toomel voolasid ojad ja hommikune rong oli juba ees. Vedurijuht soovis sulaselges eesti keeles ilma vene aktsendita kõigile rongisviibijatele "Head naistepäeva!" Soe tunne tekkis:) Lumeväljad õhkasid valget udu ja päike tõusis... Tallinn oli hommikusi kiirustavaid inimesi täis. Käik kohvikusse ja Nunne tänava saksa pagaripoodi leiva järele. See viimane on ületamatu, maitseb võrratult!
Vaksali pingil loetud leheküljed G.Aarma "Müstika ja Maagia. Mida paljud ei tea" (peatükid taoismist, zen-ist, ühtsusest).

Päikest ümbritses lai halotaoline ringjoon, sooja oli 8 kraadi, hõlmad lehvisid ja mul oli niiii harukordselt õnnelik tunne. Kohe väga, väga, väga, väga... lihtsalt ja väga.

Pargis lamas nooremapoolne mees mõned meetrid tees kuklaga künkal, jalgadega sulalume-veelombis, telefon vasakus käes, parem käsi taskus, silmad kinni. Näost lumivalge, aga hingas. Kõnele ja hõigetele ei reageerinud. 112 ja mõne hetke pärast oli kohalik kiirabibrigaad koos politseiga kohal. Kätt hoidma ei jäänud. Lubati minna. Lahkusin ikka veel salamisi omaette naeratades.
Ainukesed kaks meeskolleegi söötsid meil kõhud head-paremat täis ja jootsid purju.
Sekka ka hullunud kassiarmastajaid.

Päev missugune!

PS. Huvitav, kui kaua see kaunis roosa-punasekirju priimula mul laual elus püsib? Viimane säntpoolia lahkus õiteilust ja enamustest lehtedest juba paari päevaga...

...algab kommersiaeg...

Enam kevadet, enam mõtlikkust

Päikeseprilli-ilm.
Kihk kanda kinga-sukka-põlvini seelikut-lendlevat salli-kerget mantlit.
Väikesed värvud kõlavad kaugele.

Ma ei saa endast aru. Või ehk... saan liigagi hästi, aga ajan kahe käega tagasi, sest mine tea. Mis see on?
Igavene järgnev homne päev.
Igavene "lihtsalt".

Rõduserval siristab kolm varblast, õhus...

See pole valimisblog.
Minu valik on juba tehtud:)

Ajakirjandusest niipalju, et kiitus kodukandile:)) Kui hetkeasupaiga kohalik ajaleht kirjutab valdavalt kultuurivallas ja muul alal ettevõetavast takkajärgi stiilis toimus see-ja-see, külas-käis-see-ja-see, mille peale ma rohkem kui üks kord olen kihvatanud, et oleks ju ka tahtnud osaleja olla, siis päriskodukandi kohalik häälekandja, mis mul ainukese ajalehena regulaarselt käib, annab kõigest teada EELNEVALT, isegi kohaliku gümnaasiumi parimate etlejate-taidlejate-sõna-liikumise-ja-helimeistrite galakontsert on välja toodud...et mindagu ja kõike muud ka.
Vatjah:)