Ma ei tee midagi erilist...tööl, korbis, koolis, isiklikus elus...kunagi suvel arvutasin välja umbkaudsed tunnid, mis peaks ühele-teisele pühendama ja justkui klappis...miks ma siis arvan enese kärbse/ sissemähitud muumia/ klaustrofoobiku/ orava/ kohusetundliku hinge olevat? Kas on inimene õnnelikum, kui ta teeb ainuüksi seda, mida ta teha tahab ja mis "mõistlikule" silmale abs ebarentaabel ja kohati kahjulikki näib, loogilisusest rääkimata? Mis saab olla sellise elu eesmärk? Sarvede mahajooksmine ja lubadus tulevikku hakata 5 aasta pärast korralikuks ühiskonnakodanikuks/ reahiireks? Kasutada noorust lõpuni ja täielikult? Olla julged, nautlejad, riskialtid, minna-minna-minna? Igatahes on siis lastele ja lastelastele hulka rohkem kogemusi edasi anda, kui alustada reakodaniku halli rutiinirada juba varases täiskasvanueas, mil tegelikult ollakse veel ideeline, kuid ideed surevad iseenesest eos enese ülalpidamise karmi võitlusse. Tulemusega, et oled. Aga kogemused, mis edasi viivad? Kas kogemused on lubatud vaid neile, kes ei pea olulist muret tundma just igapäevase olemise pärast? Igapäevasus võõrutab lähedastes inimestest, sest pole reaalset aega, et näidata, kui olulised nad siiski on, et sina püsiksid. Ja nad eemalduvad iseenesest ehkki sina võid neid pidada oma eksistentsi tugitaladeks. Nemad seda ei tea ega tunnista, sest liiga palju on segaseid signaale. Ja lõpuks oled sa üksi, sinu meeskond on su maha jätnud. Kibestud ja muutud irooniliseks hambad ristis edasirühkijaks...annad lõplikult alla...aga kui eluinstinkt on selleks liiga tugev, et lõpliselt loobuda? Millal ilmneb kannatuste karastav efekt? Kellel on vaja Raudset Leedit?
