Olulised Olnud/ Hetk Hardumust

/.../Joome viina ja teeme kiluvõileibu/.../

/.../toodang oli välimuselt sisuliselt identne/.../

Ain Sarve mälestuseks pühendatud järelhüüe...

Minu 2,5 h autosõit iseseisvalt peale kaheaastast pausi. Ma mõtlen aga ei mõtle ka , et istudes roolis panen ma ju end t e a d l i ku l t ohtu. Mul on reaalselt suurem võimalus otsa saada, kui võib-olla niisama jalutades. Sest nii korralik jalakäija ja rattur olen ma küll, et väga autojuhtide närvidel ei mängi. Kui siis peaks Surm tulema, pole see minust sõltuv, vaid lihtsalt juhus. Näiteks kui keegi peaks just sel hetkel oma autoga mingil muul põhjusel kõnniteele kummuli kihutama kui mina seal parasjagu süüdimatult seisan. Olen sellist olukorda pealt näinud ja kustumatu kummastav mälestus säilib. Olles aga ise roolis ja k e s e t liiklust- noh, mina võin ju ettevaatlik ja korralik ja tark olla- mõni kääbik võib aga mu nii ära mõlkida, et minust ei jäägi midagi järele.
Kummaline mõelda- läheb jälle kategooria alla turvalisus vs. väljakutse/oht.

Vana hea kunagine sõiduõpetaja- oli hea taas teda üle kahe aasta näha. Olin tal meeles, oli mind selle aja sees ikka linnas tähele pannud liiklemas nii ratta kui kondimootoriga. Mina ei tundnud teda enam liikluses seevastu ära- uus auto ja puha. Minu vana hea punase Toyota Corolla uuem ja hõbedasem variant. Nagu unistuste isa. Mina loomulikult armastatud tütar. Just selline soe ja eriliselt lähedane side, mis paneb silmad särama ja annab jõudu ja head tuju. Ikka muretseb mu pärast, kõigi meie pärast, kes tema juhendamisel on juhtideks saanud. Ja neid on tuhandeid....

Vana hea rattamehhaanik Tähtvere pargi alguses- tegi samuti päeva eriliselt rõõmsameelseks.
" Mine ja sära", ta lausus lõpetuseks, kui olin oma Hõbedase taas nende hoolde usaldanud tänu Tartu tänavate "suurepärasele" hooldusele ja vanadele juhtumistele. Kas pole armas?:)
Ilmselt olen neile jätnud blondi mimmi mulje, kellele meeldib kihutada ja kellega ikka juhtub asju ja kes ise on abs süüdimatu:)

Lõuna väga huvitava inimesega, kes puhtjuhuslikult minu "perekond" on. Ja neid inimesi ei ole väga palju , kelle seltsis ma söön ja end ka sealjuures hästi tunnen. Selline omapära siis.
Rahoulolu nii enda, tema, ümbritseva, mineviku, oleviku, tulevikuga oli vaata et religioosne. Istusin ja keerutasin latte-klaasi tundes end pea-aegu täielikult õnnelikuna. Alati võib veel midagi juurde tahta, aga see hetk seal Creppi aknaaluse laua taga, kus minu pilgule avanesid kõik kohvikukülastajad, omanik koeraga, ettekandjate askeldused leti taga- s e e h e t k!
See asetub nii täiuslikult ühe teise väljas söömise hetke kõrvale. Vabariigi aastapäeva nn. õhtusöök Panges, kaks värvilist Ingridit lõpus... Kahte mälestust ühendab sama õnne- ja rahulolutunne. Ja mitte ainult heast söögist, vaid ka heast seltskonnast ja taas- kogu h e t k e s t üldse.

Selline hõljumise tunne...Et kõik on nii hea...Ei mingit valu ja hala...Lihtsalt...Hea...

Ideaalpäeva väike vend

Südametunnistusepiinadeta lihtsalt valvan tühja ruumi. Mis on üleni ja iga praoni täidetud Minuga. Sest minu osadeks on ka Kraftverk'i MinimumMaximum topeltkogumik, Vennaskonna Priima topeltkogumik, ASSS' Garaazide taga, mis kõik ühtseks jadaks on komplekteeritud ja aina tulevad ja tulevad...
Ja loen ühe inemise:) mõtteavaldusi, keda ma tean ja alatihti näen ja kellega on mind isegi tutvustatud ja kellele on isegi mind tutvustatud, aga kes kindlasti mind ei mäleta ega tea/tunne. Hoolimata ka orkut'i kuuluvusest. Mis iseenesest ei kõiguta mind, pigem muigan salamisi naerulohukestega. On huvitav näha teise visuaalse kuvandi t a h a, väliste enesekindluste t a h a. Ehkki paljut tema mõtetest ma ei jaga ning kohati olen lausa risti vastupidistel seisukohtadel, meeldib see mulle, sest see avab mulle teistsuguseid vaateid ja võib viia uute mõttearendusteni.

Eile nägin ära Maleva. Amatöörlik, seda jah. Kohati on selline tunne, et kohe-kohe hakkab tegelane keset kõige kurjakuulutavamat stseeni ise naerma, sest kõik on lihtsalt liiga jabur:)) Kostüümid, tekst, tüki mõte üldse...Ja ei ole ju normaalne, kui rahvas möirgab naerda vaadates surma tulekut. Aga jah, nii sündis. Naersin isegi. Absurd suurte tähtedega, aga hästi lahe. Ei morjendanud karvavõrdki asjaolu, et kutsutud minuga seegi kord kaasa ei tahtnud tulla. Soovitan siinkohal neil kindalsti see tee siis iseseisvalt või kellegi kolmandaga ette võtta:)
Ise vaataks veel seda tükki vähemalt korra...
Enamus rahvast lahkus kohe kui hakkasid jooksma Tegijate nimed, ülejäänud lahkusid pika lindi kerimise ajal, mina seisin ja lugesin kõik nimed kokku. Hakkas tuttavaidki silma. Kuklaga tundsin, kuidas saali eest hoolitsev tädi kindlasti närvitsedes ootas, et millal ma juba minema hakkan:) Hirmus hea oli olla. Tulevikuaimused, käesolev hetk... Konventi ratta järgi minnes nägin tuttavsõpra, kelle tervitus mõjus eriliselt ja veelgi tujutõstvamalt.
Selline eriline hõljumine mittemillestki kestab siiani...hea hea hea.

Asendasin askeetliku puutooli arvuti taga mõnusa laia pehme tumbaga, kust väga mugavalt ristijalu istudes on arvutit klõbistada:D

/.../ja uduloori hõljub kohal vee/.../

Veel on piisavalt soe ja kuldne, et hommikuti päikesetõusukarguses see soojus jõeveest kappavate uduhoburatsanikena Kvissentali poole tormaks. Selleks peab vara ärkama, seitse sobib veel ka :)

Ebareaalsusena mõjub ka teadmine, et kohe- kohe on kõik uus. Selle nädalaga lõppeb vana ning uus nädal on seni veel pea-aegu et 100% ma-ei-tea-mitte-midagi ja liblikad-seesmises-sfääris...
Kas keegi ehk tuleks minuga Rakverre kaasa? Saaks pärast koos ja autoga tagasi;)?

Tüüpküsimus muidugi- kas ma saan sellega hakkama???

Jalgrattasõit pidada olema tõhus depressiooniravim...

Oi- oi, oli äge, oli äge, oi-oi;))

Ise ka ei uskunud, aga teoks ta sai. Nagu ka nädal tagasi pühapäeval, nii ka möödunud pühapäeval võtsin ette rattaretke Elvasse. Erinevate teeviitade andmeil 25- 28 km üks ots, Benderite elamuni Konguta vallas Elva piiri peal kes teab kui palju täpselt. Peab võib-olla teine( kolmas) kord kilomeetrilugejaga sõitja kaasa võtma või siis ainult aparaadi:) Eesmärk siis anda oma tubli panus rikkaliku õunasaagi keldrisse toimetamisel. Ja saak on rikkalik !!! Kobaras suuri Talvenaudinguid rippuva oksa otsas päikeses peesitamas ning liigutavalt hõrku lõhna levitamas- pure blessing:)

Minek oli seekord üpris äkiline. Ärgates hommikul ja nähes, millise suurepärase ilmaga on õnnistatud, oli asi selge- tuleb ära kasutada viimaseid vabu hetki ja kaunist sügispäeva, liigutada ja nautida. 11.20 oli start, 40 minutiga oli Nõos ning 12.45 Benderite pool. Tunduvalt paremad näidud kui esimesel korral avestades vastutuult, mis lagedal on kohati päris mehine ning üldiselt tõusvat maastikku. Tagasi tulles ületasin linnapiiri täpselt tund aega hiljem Palulaanest lahkudes, päris kodutrepini oli siis veel 20 minutit linnamööda laveerimist. Mis ma ikka oskan öelda...:) Ehkki olin ainuke vapper õunaline, oli muud seltskonda veel mitme isiku jagu ning meelelahutusest ning tööst endast puudu ei tulnud. Hästi-hästi tore oli. Nagu ikka, kui meeldivas seltskonnas midagi mõtestatut ette võtad.
Ja jõudsin tagasi täpselt õigeks ajaks, hilinesin tööle vaid 5 minuti jagu:) Olles end loomulikult peale sporti ilusaks sättinud. Oi, kuidas mulle meeldivad kameeleonimängud. Välised, aga mitte iseloomusisesed.

Kallis ak. tütar, pane ennast valmis- järgmisel laupäeval lähen(me) jälle:)

No mis?

Selle semestri debüüt läks oodatult suurepäraselt- kiidan siin ettekandjat ja jälle ennast:) ning kogu õhtu korraldust muidugi ka. Teeõhtu oli siis eila...klaveripalade ja tantsu ja usinate rebaste ja kelmikate pilkude ning kastaniloomade leegioniga.

Täna seevastu kuidagi vaikselt taas. Koduasjalikult. Mõtiskledes selle üle, kui paljusid "kindlasti suurepäraseid ning helgeid inimesi" ma tean, kuid kellega kohe kuidagi pole võimalik jutu peale saada. Inimesi siis nii mees- kui naissoost. Erinevatel põhjustel--> taas põhjus end pisut vabastada ning lihtsalt ehk enesest välja astuda. Olgu tervitatud teistsugused inimesed- mina ja minu koopia- no ei, nii heal arvamusel ma endast ka pole! Vastandid ei pea tingimata tõukuma, segu saab niiviisi kirevam.

Jalutasin, sõin botaanikaaias jäätist. Plaan oli filme vaadata, aga Luts pandi sekundipealt just siis kinni, kui mina sinna jõudsin. Siis järgmisel nädalal. Niiehknii pole ndlvhtusel seal mitte ühtegi mõistlikku vaadatavat teost:) Huvitav, mida teised teevad? Aga ei helista ka. Põhimõtteliselt:)
Kas ma lähen homme õunale? Seltskond pidada suurem olema, katusepanijad ja puha;)

Kui jõuab, siis jõuab, kui mitte, pole ka hullu:)

Olen vabatahtlikult asunud kulgema trekiraja sisemisele ja aeglasemale ringile. Ärkan kauem, liigun omas tempos, hilinen ega põe selle pärast üldse, väldin kiirustamist etc
Ehkki juba eelmise nädala alguses sain ennast niikaugele, et külastasin üle kuude teaduskonna dekanaati ning sain teada magistrandide selle semestri tunniplaani, pole motivatsiooni õpingutega niipea veel pihta hakata olemaski. Üheski loengus pole käinud, ühtegi uut õppejõudu näinud... Nüüd peabki veidi aru pidama- kui akadeemilist võtta ei saa, siis ilmselt jääb asi katki. Ei jõua. Ei taha enam rabada iga hinnaga. Chill B .

Ja sealsamas vahetan ma oma rahuliku ja mugava töökoha täiesti tundmata tuleviku vastu. Põhjendusega, et milleks olen käinud viis aastat ülikoolis, kui ei hakka omal erialal tööle. Isegi see, mis on kirjas lepingus ja ametijuhendis, ei anna ju konkreetset pilti sellest, mis tegelikult toimuma hakkab. Sõnaga- ma ei tea mitte midagi /mis puutub tulevikku seoses reaalse tööga/.
Kas kilbiga või kilbil ma sellest naasen?

Teisalt jälle- ilmselgelt on käes järgmine sepistusaeg, kus kõik muutub. Mina ise veel kõige esimesena oma tegevuste ja mõtetega. Minu inimesed. Minu keskkond. Hakkas see ju peale juba kevadel. Vaikselt ja hiilivalt muude kiirustamiste taga jäädes seetõttu märkamata. Hell no- veebruaris juba täheldasin aimatavat kõrvalteed...
Tähedki ennustavad mulle murrangut ja head. Ning tulev aasta on m i n u aasta. Kes teab, kes teab...

Reageerides surmateatele- ei, mitte Park- on esimene ehmatus ikka vaikus, shokk, mõnedki pisarad, kahjutunne. Eriti kui olulised asjad jäid pooleli ja niipalju oleks võinud veel olla. Võib võtta kui halba ennet, aga ka uut algust. See ei olnud ju ometi märk, et ma peaksin lepingust loobuma?

Kui ma kodus käisin, võtsin kaasa peotäie pilte. Vanu. Oma vanematest ja kahest tädist. Kui kõik olid veel noored ja õnnelikud ja ilusad ja lustlikud. Sest nüüd ollakse ikka pisut räsitumad elust ja teistest.
Minu ema passipildid vanuses kahekümnendate teine pool. Üks nagu Pocahontas:)
Minu isa passipilt samast vanusest. Lokkidega boheemlane.
Nende pulmapilt. Tolleaegne värvifoto- punastes toonides.
Nemad minu nimepanemise tseremoonial kohalikus kultuurimajas.
Nemad meie õunaaias. Pildistanud teineteist, seepärast pole koos. Aed näib nagu läbipääsmatu vihmamets: Nad on õnnelikud.
Minu noor isa triibulise pluusiga puhkehetkel kaamerasse vaatamas. Unistaja.
Minu vanem tädi oma pisipojaga. Vabameelsuse kehastus.
Minu noorem tädi oma perega. Muutusi praktiliselt ei ole va. see, et lapsed on nüüd vägagi palju suuremad;)
Tahaks igaühe neist raamida ja silma all hoida. Poleks arvanudki, et ma hakkan sellist sentimentaalsust endas kultiveerima, aga näe. Ilus on, liigutav on, miskipärast tuleb pisar.

Aga üldine meeleolu on hea:)
Ütleme nii, et olen selle nädala sees palju ennast ületanud- just vaba suhtluse vallas:)))
Isegi komplimenteeritud:) Mis on eriti vahva:))
Tänan ja jätkame samas vaimus!

Arbeit macht...Tartus tagasi

Kui ma augustis üle aastapikkuse eemaloleku taas kodus käisin ja sealt viie päeva järel taas lahkusin, siis jätsin kõigiga teadmata jällenägemiseni. Justkui siirdunuks maailamreisile. Aga oh õnne ja rõõmu- juba septembri algus, ehk siis möödunud N-P viis mind tirinal Saarele tagasi:)))
Kartul vaja võtta- sai võetud.
Ploome vaja süüa- sai söödud.
Saunas vaja käia- sai käidud.
Koduseid vaja näha- sai nähtud.
Kõik põhilised eesmärgid said seega täidetud. Kummaline on- hulka palju ideid tekkis selle käiguga, kuidas seda kohta ideaalsemaks muuta. Ja lõbus ja rõõmus ja energiline oli see sealveedetud aeg, ehkki midagi otseselt meelelahutuslikku ei tehtud. LIHTSALT oli lõbus. Töö ilmselt vabastab. Liigne intelligents aga...
Seda teemat ma veel arendan.

Tartu on tore koht endiselt/ üldiselt, aga üha rohkem hakkab siia minu jaoks siginema etc negatiivseid tundmusi. Justkui oleks kõik kivi- ja puuseinad ühel hetkel hakanud välja õhkama enesesse kogutud nukrameelsust. See ei ole seotud algava sügisega, sest sügis mulle iseenesest väga meeldib! Saab hakata taas vaikselt karusnahku kandma:P, veterinaar nagu ma olen:P See suitsuuduna hõljuv aim tabab hetkega, kui on linnapiir ületatud- ükskõik siis, kust poolt. Kas pole kummaline? Kirkaid lehti on ikka ka, aga... No ei oska väga häppi olla, suhtumine ja hoiakud tuleb ilmselt revideerida.

Ja Tähtverre ei taha ka enam üldse minna. Tervelt 16 sügist järjest(!) olen tervitanud uut ärevat kooliaastat. Vedru hakkab ses osas kõvasti maha käima. Mingiks ajaks vähemalt. Ehkki tegelikult pean end kätte võtma ja siiski vaatama, kas olen ikka M-nimekirjas tänu jah-sõnale.

Edasi vaid töö tähe all

die Arbeiterin

DRAAMAkuninganna

No algas siis peale ta. Pisikese peoga Sadamateatris. Tõesti huvitava oli- mitte üks inimene polnud isiklikult tuttav, noh-jah, üks teretuttav siiski dagö ajal teisel pool platsi rahva servas ja siis veel üks kummaliselt alatihti silma hakkav tegelane, kelle nime ma ei tea- üks mustajuukseline noormees. Dagö ajal oli plats täitsa rahuldavalt inimestega kaetud, kes kõik elavalt kaasa hüppasid/liikusid. Driimgöörlide meloodilise jazz'ilaadsuse taustal tantsis paariti juba vähem rahvast. Orkestripoiss sisenes aga pea-aegu tühja saali- ent siiski-siiski- tõelised huvilised ronisid lavakardinahunnikute tagant välja ja rokkisid Jaaniga koos nagu mehed muiste:)

Aga Eclectica läks paraku täiesti minust mööda. Kandsin küll juba kuid päeviku vahel vastavat reklaamkleepsu, aga ikkagi..Kaks õhtut olin usinalt tööl ning kui kolmandale ennast minema asutasin, siis tekkis lühiühendus. Netis oli üks info, plakatil hoopis teine ja piletit ei tahtnud keegi müüa, ehkki küsisin. Küll mitte sadamateatrist endast ja ei läind ka ehku peale kohale, sest ühtäkki läks himu üle ja pühapäev kujunes hoopis vägagi koduseks. Igaks juhuks tuleks vanu päevikuid sirvida, aga arvan siiski, et püstitasin uue rekordi iseenda jaoks- peaaegu et 22 h puhates ja teki all ja silmad kinni ja maailmast ära. Ärkasin esmaba hommikul täpselt pool tundi enne tööle minekut täiesti ise. Loomulikult hilinesin, sest kes see ikka ilma söömata kodunt välja läheb. Ilu tahab ka tegemist:) Aga vähemalt oli rahulolu. Rõõm tehtud töös:)

Veel on märkimisväärsed kaks kuupäeva- 09. juuli 2004 ja 09. juuli 2005. See on tõesti põnev lugu! Kes teab, see teab. Ikka uskumatuid kokkulangevusi tuleb ette.
Kui see raamat oleks läbi töötatud ENNE kõikke olnut, siis ehk polekski midagi seesugust aset leidnud. Vähemalt ehk mitte sellisel pöörasel ja absurdselt segasel kujul nagu ta siiski läks. Mõelda vaid, ta oli mul kõik aeg riiulil olemas oma tarkuseteradega. No ma lihtsalt usun kirja pandut. Eriti kui ta nii paljus minu arvamiste ja maailmaga kokku langeb. Kes ei usuks. Sellist raamatut nagu McKay suhtlemisoskused. Mis on kindlasti Ta, mitte See.

Ole avatum...krt...olnud siis ise ka.

Kulupea kõõrutab...ja-jah, palju enam ei puudu:)

Üksi aga selle ilma sees
on minu eluõnn mul ees
Laulgem, sõbrad, kõik hurraa
maitskem elu mõnuga

:,:Ai uh-hah-haa
siis naeran ma
ja naeran- naeran lõpmata:,:

Kui on süda muret täis
rahapuudus ka veel käes
Laenata ei kuskilt saa
mis pean mina tegema

:,:Ai uh-hah-haa...:,:

Kui on kallim maha jätnud
ja ta teise juurde tõtnud
Mingu siis kus tahab ta
ma saan teise parema

:,:Ai uh-hah-haa...:,:


Selline on siis laul, mida juba vanal vabariigiajal lauldi. Hakkas mulle hinge oma lõbusa ja innustava(!) viisiga, mida tutvustas meile kunagi kallis vil! Ja saigi see taas üles võetud, tolm puhutud ja leibcantus missugune:) Enesesisenduseks päris hea, kui mustad muremõtted pealetungi üritavad ja laul meelde tuleb.