Ei ole mahti ajalehtegi postkastist välja õngitseda:P
Kolmanda inimese kartulivõtt lauba lõpetatud, pühaba tagasi koju jõutud kui õhtul heliseb telefon: "Tahad, mine"
Tahtsin. Läksin. *missioonitundes
*lennusoovist
*põnevusest
*enese proovilepanekusoovist/ eneseavastamise mõttest
Esmaba hommikuvara autoga Paide-Mäeküla kanti Nurmsi murukattega lennuväljale, kus ootamas neli
Cessna't. Peatselt teisedki külvajad, piloodid, maapealsed koordineerijad. Autos viidi läbi kiirinstrueerimine tehnilise poole osas, et kuidas on parem ja mugavam ja mida tasub teha ja mida mitte. Soojad kuftid seljas, oleks ainult ilma- küll siis teeks ja oleks! Ilm lasi end pisut oodata- uduga ei lenda keegi, kui horisont pole nähtav. Piloodid muidu asjalikud, ent üliettevaatlikud, mis puutub ilma:)
Lõpuks siis start. Hea tunne on. Ruudule lendamine võtab pisut aega. Tutvun lennuraamatu ja vaktsiinikottide arvuga. Pilduda tuleb u 240 ruutkm/ 5000 kuubikut. Jaotused ja arvestused on väga täpsed, pole muud kui lase aga kätel käia ja naudi vaadet. Lendame nii 700-800 jala kõrgusel merepinnast... põllud on sirged, mets värviline, majapidamised kellel korralikumad, kellel rohkem laokil, lamba- ja veisekarjad. Enesetunne on paigas, söök püsib sees, ehkki kõrvus hakkab kumisema ja pähe tekib imelik olemine... justkui ajusagarad ujuksid vedelikus omapead ja kinnitamata. Päeva esimene lend saab eriliste komplikatsioonideta otsa, maandume Tapa sõjaväelennuväljal. Ootamas abimeeskond ja lõunasöök. nad ütlevad, et täiskõhuga on igal juhul parem lennata. Kui silmas pidada iivelduse teket. Õõnsa olemise peale pidada see kergemini tulema. Söön kohusetundlikult kartulit ja salatit, aga lihapallikesed ei taha mitte kõhtu minna...
Sest ees on teine trett veel. Seal saab juba ekstreemsusi:P Lohutan end teadmisega, et alla jäi mets, mitte majad ning vast pole hullu... Ehkki tingimused lendamiseks suisa ideaalsed- tuuletu, turbulentsitu, õhuaugutu, piloodil rahulik sõidustiil... Panen selle väikese vahejuhtumi harjumatus keskonnas viibimise arvele- kõrgel maast, müras ja vibratsioonis. Hoiatati mind palade "praetud räime laadse" kalahaisu eest, ent midagi rõlget mina ei tunne. Loomulikult pole ka midagi head. Hingan marurahulilkult ja väiksesest puhta õhu joast oma hapnikku. Kella 17ks saan maapeale tagasi ja päev on selleks korraks õhtal. Mul oli külvata Aegviidu kant ja suured pitsilised sooalad.
...have You ever seen the rain... kui see sajab sinu kõrguselt alla...valge kardinana...võimas!Majutus on haiglas. Nutikas iseenesest- rekonstrueerida oma hosteliblokk. Maitsekas euroremont sinistes toonides ja helehalli männipuupõrandaga. Vannitoas pool seina peeglist ja põrandaküte. ja kõigesty 200.- inimene öö peale. KOOS hommikusöögiga. Superluks mumeelest:D Õhtune
guljanije linnapeal- luteri kirik, vene kirik, kaubamaja, ostukeskus, spordikeskus, klubi ZikZak ja vähemalt kaks baari, palju suuri maju ja mitmed laiad valgustatud tänavad, mõistlike inimeste kombel vaksal ja bussijaam ühes kohas, mitte nagu nii mõneski teises sõbralikus Eesti linnas, kus vahel kilomeetreid. Sealsamas vaksalis aitasime vanemal naisterahval tuvastada, millise majakülje peal peab ta ootama, et saaks rongi peale ja Tallinna suunda sõita. Tuleb seista bussijaama poolsel küljel;)
Teisiba hommik algab haigla kohta üllatavalt maitsva herkulokördiga. Isegi piloodid-mehed sõid ja kiitsid, et lasteaed tuleb meelde:D Peale selle veel üht-teist ja rikkalikult. Edasi ootame. Ootame... ootame...ootame. Et udu hajuks. Et saaks ometi ühegi lennu tehtud. Pealelõunal meie kannatusi premeeritakse, ilm annab paranemismärke. Lendan Rakvere ja Kunda jaToolse ja Letipea ranna kohal. Olemine on imevahva. Tunnen end kõikvõimsana ja saan ülihästi hakkama. Halb ei ole. Kuna külvikätest on tuline puudus, siis nõustun päeva edukust arvestades ja endasse ja oma võimetesse uskudes otsuse jääda veel kolmandakski päevaks appi.
...kaks vikerkaar...minu kõrval...Kolmaba algab julgustavalt. Ilm on kogu seltskonna A ja O kõneaine ja sellel päeval
bro. Kohe ennelõunal saame üles, suund Laekvere- Venevere metsade peale. Ja siis keerab asi minu jaoks totaalselt ära... Ehkki välitingimused on samad (küll teine lennuk), läheb enesetunne iga minutiga üha kaugemale ära. Jääb mehaanilisus, kohusetunne ja kaine arvestus, mitu joont veel, et lõpp juba paistaks... Õnnetus juhtub kahel korral, piinlik on. Kõik jääb siiski tänagi metsasele alale. Ja kui keegi peaks sealtkandist peoga vaktsiinipalasid leidma, siis jah...see olin mina ja minu altvedanud lennutaluvus. No kurat! Iseenda peale ei saa ka enam kindel olla- üks päev on kõik superhästi ja teisel ütled sa kapitaalselt üles. Luba siis veel midagi ja ole tahtmist täis.
Preemiaks tõusime kõrgusele rohkem kui kilomeeter merepinnast st. läbi madalate pilvede nende kohale varjutatud päikesesärasse.
...valgetes mägedes...tardunud lainetes...Maandumine lõi kõrvad lukku ja enesetunde kapitaalselt sassi. Teist tretti tehti juba minu eest.. Lebasin auto tagaistmel tunde laialivalgunud, algelementideks lahustunud olekus. Olles enda peale pahane, et teisi niiviisi pooleldi alt vedasin. Ent tervis on tervis. Aksioom.
Kokkuvõttes... pimedas hiljaõhtu koju jõudes olin jälle terake targem.
Mis ma võin ja mis ma tahan ja mis ma teinud olin.
Keegi ütles, et enese proovilepanek olla hea asi. Mõjuvat hästi melanhoolia-kurvameelsuse-segaste mõtete vastu. Kaldun nõustuma:)
Näeme homme Tartus;)
