Perfektsionist after all?

Nädalaid kestev painaja on läbi! See eksam sai nüüd tehtud ja Jumal temaga...ehkki mind jätkuvalt valdavad segased tunded ja rõõm, mida arvasin endale kas või läbisaamise korral--aga mees paneb ainult ja ainult A-sid, ei midagi alla selle--osaks langevat, ei ole veel kohale jõudnud...õhtuks ehk...

Või on õigus vil!l, kes komitaadil tsiteeris oma professorit, et tõeline eestlane võtab enesele 14 tööd, teeb neist 11 ära ja 3 tegemata töö pärast langeb masendusse ja peaaegu et enesetapu äärele ega oska rõõmustada saavutatu üle...kui vähe või palju seda ka ei oleks...

tagasi laineharjal

Nojah, see on siis selleks korraks möödas...Ühe väga hea kaasteelise rõdul istudes ja õppida üritades-just üritades, aga pole hullu-mõtlesin ma välja, mis see oli...Ega eriti kaua ei suutnudki kuri olla, pole piisavalt praktikat ilmselt:)Aga mõnda suutsin siiski veenda..

Miks on nii, et inimesed ise ajavad piltlikult kahe käega õnne endast eemale...miks ei räägit asju selgeks, miks vihjatakse ja arvatakse, et vihjetest saab teine täpselt samamoodi aru kui vihjaja ise...miks kujutan mina olulisi veel mahapidamata kõnesid ette inglisekeelsetena--liiga palju filmidest nähtud draamat?? Ja miks tulevad parimad mõtted öösiti, kui tuleb ärkvel istuda ja tööd teha või õppida ning kui neid mõtteid päeval vaadata, tunduvad need nii otsata traagilised ja fatalistlikud..kas nüüd või ei iial...

Ehkki jaanitulele ei saanud töö tõttu, oli meil ikkagi oma väike tuli ja rikkalik pidulaud...mmmmmmmmmmmm

Arvake kolm korda, keda ma näen igas eesti lipus, mida viimasel ajal on üpris ja üpris ühiskondlikus korras näha...

Emotsioonid, emotsioonid...

Seda ei tule just tihti ette, et iseenda peale tige ollakse...ikka ju tavaliselt proovitakse süü teiste kaela veeretada ja mõelda, et mina tegin ju kõik õieti...aga mina ei ole tavaline, mitte täna. Tige iseenda peale ja oi kui paljude põhjustega--mõned otsesemad ja lähiajast, mõned juba ammusest ripakile jäänud...k...k..k..k..Jälle tahan ma kedagi lüüa, see on juba teist korda selle kuu sees, häh, viimase kahe nädala jooksul...Minu kaelaehe kadus, minu eksaminant soovitas mul tulla tagasi reedel, minu stipendiumi ei ole üle kantud-- need on vaid pinnavirvendus...te ei taha teada, mis tegelikult toimub

Ja ometi ma rõõmustan, et sajab jälle vihma

Et üks minu suurepärane kaasteeline sai hakkama vaimse pingutusega, mis juba palju kordi enne on vett vedama läinud ja pääses seeläbi ilmselt eksmatrikuleerimisest

Ja et meie konvendi tagahoovis käivad huvitavad lammutustööd naabermaja kallal, mis peagi saab olematuks ja järgi jääb vaid sügav lõhandik ja astang...mitte et mul hea meel oleks, et see nn. sara hingusele läheb, aga see vaatepilt projekteerib täpselt minu meeleolu ja on lihtsalt nii sürreaalne ja kaunis omamoodi keset tsivilisatsiooni...

Ja kui õnnitleti minule täiesti võõrast noormeest arstiteaduskonna lõpetamise puhul.Seisin praktiliselt nende kõrval...olin liigutatud millegipärast minagi...küll hulka vähem kui aasta tagasi peaaegu samal ajal ehkki küll ühe teise aktuse ja lõpetamisega seotult...

Need lõppematud kontrastid...

Kiire oli

Eks ma siis ürita uuesti, eelmine läks kuhugi sügavasse matriximaailma...
Isiksusemuutmine ei ole kerge töö...lõhe pildi vahel, millisena sa näid teistele ja millisena end ise tunned...ja kumb variant on etem, kas olla väliselt padukorralik ja sisemiselt aldis pea kõiksugustele provokatsioonidele või läbukuningas, kes lähedasteringis on nagu inglise dzentelmen...Kontrastid ruulivad, on minu kokkuvõte. Mitte segi ajada algava skisofreeniaga, palun:)Mine tea...

Edevuse tipp..peaaegu valmisolek sikutada sukki jalga keset rahvarohket kiirendusväljakut. Pole midagi teha, kui külm on...on hullematki tehtud...

Ja pildid on mul ka ainult endast...

Paar kurja sõna

on esimesed, mis võtavad kokku hommikumeeleolud. Aimata on õudsat lõppu. Ehk kül see olevat parem kui lõputu õudus...miks on mul siis tunne nagu laseks ma eneselt elusast peast maksa või mõne muu siseorgani eemaldada...Ärevus, aga mitte paanika. Kui see eksam tehtud saab, siis olen ma küll täie õigusega Võitleja ning hakkan enesest kolm korda rohkem arvama, kui enne...Ilmselt ei saa minuga kerge olema...
Aga positiivne on see, et sain aja settingud paikka...vist..:)
Aga et igav oleks, seda juba ei juhtu...mustad toonid- jaa, kirevamad hetked- jaa, segadus- oo jaa, ja kuidas veel...

Armastan sääraseid hommikuid,

kus taevas on sini-sinine, õhk lõhnab, on karge ja mul on seljataga juba nii palju tegemisi. Ehk siis olen teel töölt...kas konventi või koju. Tihti ei raatsigi niisugustel hommikutel kohe magama minnagi ehk küll mõistlik oleks. Ükspäev istusin peaaegu tund aega lihtsalt niisama hommikul vara raamatukogu helklevalt pahisevate purskkaevude juures, väljas säras seesama päike, mis tänagi ja lihtsalt nii ilus ja hea oli olla...lihtsalt olla ja seda nautida...

Uskumatult päikeseline

Kas tõesti on nii, et taas on lõppenud pilvealused ning rõõm kiirguvast peaaegu suvepäikesest peaks puudutama meid kõikki...Heameelenaeratuse võbin suunurgas meenutan eilset lõõgastust peale kahte järjestikku sooritatud eksamit- meil ei ole see tavaline. Naastes nagu Võitleja, kes on hakkama sanud millegi enneolematuga saades hinnatud kõrgemalt selles, mida ei jõutud eelnevalt rohkem vaadata kui a la 2 tundi ning pisut kehvema aines, mida kella kolmeni sai vaaddatud ja mis tundus oma materjalihulga ja selle omastatavuse suhtes lihtne. Taas ja ikka paradoksid. Alati. Kõiges. Siis väike vein, hea söök, vihm kohviku akna taga, prantsusepärane muusika, hea kompanjon, Ida-Lääs, Taani-Itaalia...ah, simple pleasures

Avasõnad

Kui ollakse vaatleja, siis tekib tavaliselt ka hirmpalju küsimusi...alati ja kogu aeg. Tihti ei saa neile vastuseid, vähemalt mitte kohe ja mitte täielikult...olemise magus piin