Ka kangelane murdub kord...

Soolalahus, kuum piim ja mesi on BRK järgselt nüüd mu parimad sõbrad. Peletamaks teist "kallist" sõpra- angiini. Mina, kes ma ikka olen tundnud lõbu, kui hääl on ära st. kahiseb ja krägiseb ja on hoopis teistmoodi- vat sulle siis- nüüd on ta päris ära. Täna käisin arstil ning esitasin oma kaebuse kirjalikus vormis... Arst ähvardas kahe nädalaga, kuniks hääl taastub...
Töölt eemal nädal aega, arvutist niisamuti, suhtlusest ja teist kõigist...


Tore oli.

Remonditüdruk

Apelsinikarva seinad... reedeks tahaks valmis jõuda...
Pole aegagi mõelda riietuste ja ülitiheda nädalavahetuse kava peale...

20. nädal/Aktiivpuhkus

Kõige arvestatavam oraakel on ilmselt minu töölaua märkmik-kalender-plaan. Juba mitmendat korda satub pilk sinna takkajärgi ja pean hämmastusega tõdema, et tõesti nii läkski nagu kirjasõna ette ennustas... Järgnevad sündmused polnud teadlikult ette planeeritud:)!
PROLOOG
/.../
*tuleb ette huvitavaid ja ootamatuid üllatusi
*inimesed on praegu tundlikumad ja närvilisemad
*õige aeg kokkutulekute ja muude kokkusaamiste organiseerimiseks
*praegu ei ole sobilik tegeleda rutiinse töö ja argmurede lahendamisega
*tekib soov oma elu ümber korraldada
*tahetakse olla vaba igasugustest piirangutest, köidab kõik uus ja huvitav
*võetakse rohkem kuulda intuitiivseid mõtteid
*soodne seis tegelemaks riigiasjadega:D:D:D
/.../

Reedelõunane tavapärane koht ja aeg, asjad pakitud, teel Tartu poole heade inimeste abiga... Ühest autost maha ja ümberpöörd... Mul on mõned reeglid, mida ma hääletamisel silmas pean
=>1. Ma ei istu autosse, mis kihutab
2. Ma ei istu autosse, kus on kaks noormeest ja vali muusika
Vaevalt olin silmanud kihutavat masinat ja kaheldes käe tõstnud, kui too peatuski. Kõikide oma reeglite vastaselt ja kiire olukorrahinnangu põhjal istusin sisse ja pidin saama järgmisesse väikesesse Eesti linna, lillepealinna... Ent jõudsin hoopis Terra Feminarum'ile:D
Neverever poleks teepeal jõudnud sellise pöörase otsuseni, kui mitte eelnevate päevade jooksul poleks mulle silma jäänud kohaliku ajalehe artikkel, milles teadaanne, et keskkonnainimesed lähevad saareranda koristama. Ning see kahjutunne, et mina pole keskkonnateenistuja... Soov saarele minna oli juba eelmisel suvel, kuid erinevate asjaolude tõttu jäi reis siiski toimumata. Peaksin olema päris "plond" kui jätta kasutamata võimalus täiesti tasuta minna toreda seltskonnaga (kk-inimesed, kõik tundmatud) vabasse loodusesse, kohta kuhu ennegi juba igatsus ja kõigele lisaks teha veel aktiivselt tööd, mille tulemused on silmaga nähtavad. Polnud mingit põhjust, miks peaskin pakkumises kahtlema või veel hullem, sellest keelduma ning jääma kuhugi ringteele järgmist autostopi edasi Tartu poole ootama...Häh

2 h merereisi ja saarel:) Seljas palju laenatud sooje riideid, sest k... külm ilm oli ja mul oli tarvis kõik see aeg mere ilu ja õhku nautida. Hea oli... Majadesse paigutumine, rikkalik õhtusöök, tulikuum saun, seltskondlik ring "kingitustega" erinevatelt ametkondadelt, kes olid esindatud, ...
Ega eriti magada saanud:P Jälle!

Laupäevane päev oli soojem, tuulevaiksem, ehkki aeg-ajaliste vihmasabinakestega ja märg niiehknii eelmisest päevast. Hommikusöögile sõitsime rongiga:P seejärel ~10 km Militaarrada saare põhjaosas- korjata ära kõikvõimalik plastpraht ja prügi 5 m ulatuses rajast, eemaldada oksad ja võsa, et oleks mugav rada läbida. 4 h kõva rassimist, seisundis, mille kutsub esile mittemagamine st. eufooria:) Elamus missugune!!!
Äratulekul hakkas kõvasti sadama, kuid tagasitee Tallinna oli vaid tund. See möödus õndsas unerüpes meeldivate emotsioonide keskel...

Vat siis...pööre missugune...

Transformatsioon, mis hirmutab

Seitsme maa ja mere taga asus saarel keset sillerdavsinist merd kõrgete kaljude otsas kindlusloss. Merel paadis olles võis näha siledaid seinu kerkimas kõrgustesse, nii siledaid, nii tumehõbehalle, nii puhtaid, veatuid, külmi ja purustamatuid. Võis ainult arvata, millised on lossi elanikud. Ilmselt samasugused kalgid ja mõistusepärased nagu nägi välja nende elupaikki.

Samas ei huvitanudki see kedagi, sest sinna unustatud maanurka ei sattunud kunagi kedagi. Seega ei saanud ka keegi kunagi teada, et igal südaööl avanesid kõrged sepistega kaunistatud väravad, ning majakana kaugele öösse tulvas sealt välja hõbevalget valgust, heljus sõnulseletamatult meelelisi aroome, kõndisid graatsilised neiud ja noormehed. Kui vaadata alla lossile taevapiiril liugleva kotka silmadega, siis võis näha rippaedu, puhtaid valgeid erinevates tasapindades eluhooneid, veesilmi, kõikmõeldavaid värve... Kuid ka taeva alla ei sattunud peale lindude kedagi, kes oleks huvi tundnud selle salapärase maailma vastu, mis oli nii hästi peidetud väliste kaitserajatiste taha. Ei olnud kedagi, kes oleks tõusnud pilvedeni, tahtnud lahkuda maast, et näha, mis on teisel pool.

Lossielanikke kurvastas see, et uusi hingi enda sekka tuli neil oma öistel retkedel läbi unenägude meelitamas käia. Kurvastas, et oraakli valitud Valitud olid ajast-aega olnud kaetud justkui silmaklappidega ning ei näinud nende Tõotatud Maa võlusid, vaid valisid ebateadlikult oma vana elukäigu pimeduses ja muredes. Mermiidid leppisid sellega, nad austasid oma väljavalitute soovi nendega mitte liituda, kuid isetu poolehoid ja head mõtted Valitute suunas ei kadunud nende südameist. Mermiidid ei teadnud, et kunagi tuleb aeg, kus...

/.../

Minu elu koos minuga

Jah elada võiks nagu tahaks
Ja muret ei peaks tundma millestki
Ja sinu tegusid ei pandaks pahaks
Ja sõltuma ei peagi kellestki.

Vaba kui lind kui metsik hobune
Vaba kui lind kui metsik hobune

Ja vabalt võid joosta kui tahad
Ja luba ei pea saama kelleltki
Metsas mäel ja jões oled vaba
Kui suvi käes, suland talve kilp

Suvi suvi ootasin sind kaua
Päiksest vihmast vikerkaarest laulan
:,: Soojust värve rõõmu vabadust.
Soojust värve rõõmu vabadust. :,:

/Vennaskond "Suvi"/

See lugu oli päevakorras umbestäpselt aasta tagasi. Spiraal ja kõik kordub, ainult pisut teise nurga all. Mistõttu Elu spiraal ongi;P

Mul on viimasel ajal inglid pea kohal. Ilmselt. Hoiavad mind teel hääletades, et ma ikka ruttu ja heade inimeste abiga teekonnal edasi saaksin, juhivad mulle kätte huvitavaid-pisut hirmutavaid võimalusi... sest kuidas muidu on võimalik selline õnn ja rõõm ja elu helgem külg?

Tänase päeva saavutus=> oma isiklik üürikorter!!!!!!!!!!! Alates juunist kindlasti saate mulle kõik külla tulla. Mitte küll korraga, sest ruum on piiratud, aga siiski;) Hiljemalt järgmisest nädalast läheb remondiks- värvimine, tapeetimine, vaibapuhastus, lamp, kraanikauss.... oi, ma ei jõua ära oodata. Tahtsin seda kõike juba Tartus teha. Ja nüüd on järjekordne Elu Võimalus.
Emotsioonid-emotsioonid:D

Ja kodus oli hea... puuriida lappimine, ööbikulaul, nurmenukud emale, rannatuuled kõrvus, mere lõhn, kümme valget lambatalle, kassid, Kutt, vanaema, vend, isa, kuivanud pirnipuud, tulbipeenar, mulla lõhn, metsa lõhn, kõdu lõhn, Maa lõhn, taamal tuuletiivikud, Kuressaare kitsad tänavad, Titerand, lossimäed, suitsulihakuubikutega maailma parim leib ja samasugused jämedast nisujahust kuklid, soov hakatagi tellima oma leiba-saia Saaremaalt, sest siin...ei ole miski nii hea (kui pehmelt väljenduda:P).
Kuu aja pärast taas.
Vend lõpetab.
Ta on.... (unistab:)

XXX

Kannad telefoni kaasas 24/7, see on kui eemaldatav ihuliige. Mitte, et see samapalju ja kogu aeg kasutamist leiaks. Üks kord jääb see päevaks koju. Ja seal on 10 vastamata kõnet...

Isn't it so Murphy...

Tere tulemast tõelisesse maailma

Ta nutab, kui
...on õnnelik
...on kurb
...on ärritatud või pahane
...on hell
...on armunud või armastab
...on segaduses

...Müstiline Naine...

Tuli&Tung&Torm teeklaasis

Rõduukse taga laekaare orvas on savist pesa, mis alates eilsest on asustatud vilka tegelase poolt. Ilmselt on ta räästapääsuke... Kirsioksad õitsevad laual, viies mõtted jaapani filmidest tuttavatele kirsialleedele, roosavalgesse õievahtu, milles pika seelikuga kübaraserva varjust piiludes uitaks ja mõtleks ainult helgeid mõtteid...

Distantseeriks end teadlikut intriigidest/tulistest aruteludest/reaalsusekontakti kaotanud ideedest-teostustest. Kui kasutada ära üht msn-i nime ja pisut parafraseerida, siis ühtmoodi kahju tekitavad nii tikud taskus kui säde silmades. Ebamõistliku kasutamisviisi korral lahvab kulutuleleek, mida ühed tulutult summutavad, teised, vältimaks iseenda põlemist, hoiavad kõrvale. Kas see kõrvalehoidmine/mittesekkumine on argus? Või hoopis iseenda ja oma teadmiste-kogemuste(liigne?) väärtustamine ja selle läbi iseenda idrentiteedi aj mina säilitamine/hoidmine võimalike (kahjulike) mõjude eest? Mis kasu on tarkusest ja kogemustest, mida ei kuulata ja mis maatasa tehakse tulipäiste ultraidealistide poolt? Milleks kulutada siis energiat kogutud tarkuste väljaütlemiseks? Kui vanker ükskord kraavis, vbla on siis elu ühtlasi üht-teist õpetanud ja on see koht "I told U so" ehk siis teistpidi mõistmine, et oleks pidanud vanemaid kuulama...
Inimeste erinevus/ mõttemaailmade erinevus masendab mind mõnikord hirmsat moodi. Diskussioonis võib kaugele edasi minna teemal, kes ütleb mis on õige, aga kuna see väljub kontrolli alt, siis hetkel jätaks selle rea sinnapaika... Ühesõnaga. Masendav on, kui ilmselgelt (minu jaoks) mõistlikule tegutsemis-/mõtteviisile, poogitakse külge ja rakendataks hoopis pööraseid ja ebareaalseid viise. Tehakse/ollakse vaimsutuses asjast, mis on abs absurdne, ebareaalne, ebamõistlik ja mitte üldsegi positiivne ega naljakas ega muul moel vabandatav...
Liiga palju sõnavahtu ja ideedepööriseid, mitte ühtegi konstruktiivset lahendust...
...tuli, tung ja torm...
...konstruktivismi mitte ka minu poolt, sest ei jõua võidelda...tuuleveskite ja pöörasustega...
Skeptitsismi mõrkjas kastmes näen hukku ja kadu...

Mis ma selle kõigega öelda tahan?
Taevas, tulge ometi mõistusele! Või on kõigil igav, et tegeleda loogiliste käikude asemel kõrval- ja ringteede leidmisega?

Kuripoiss küll!

...miks ma enam ei kirjuta...

Laupäeva ja pühapäeva hommikul kl 8, kui on planeeritud rohkelt und, ärkab siiski vabatahtlikult ja täitsa ise üles vaid persoon, kel ajagraafikud ja süsteemid juba pikaajaliselt segi löödud. Elik mina. Aga puhata sai, mis on peamine. Ja mõtteid mõlgutada, milledeks argipäeval meeleolu ei taba. Inimestest...Sinust, Sinust ja Sinust ja teist ka...Päevapäikese käes lebotamine andis kauni jume (küll pisut maasikakarva veel, aga küll ta küpseb:P) veel kõige krooniks. See hooaeg siis kah avatud... ehkki ema mul juba praktiliselt ujus meres, seega ületas mind jälle:) Kiitus talle!

Kaine autojuhina viisin tädi ja tädimehe teise tädimehe 55. sünnipäevale. Terve seltskond (peamiselt mehi), kus kõik eranditult minust kaks korda vanemad. Ja milline tekst... mul on halb mälu ja kõike seda koomikat siia üles panna ka ei õnnestu, sest kõik need tunnid oli jooksev etendus. Ühekordseks elamuseks päris omamoodi ja väga vahva, nii palju nalja ja naeru pole tükil ajal olnud...Situatsioonikoomika:D Tabasin end mõttelt, et vanematega klapib kohe hoopis rohkem. Ja polnud kindel ega ole siiani, kas see mulle just meeldib ja hea on... selline kahe maailam vahel hõljumine, kummaski mitte päris oma...

Suur suvi ja palju vakantseid kuupäevi, ent ikkagi langevad mõned asjad samale perioodile. Juba ammu mõtlesin, et lähen-vaatan-kuulan, aga Kihnu samal kuupäeval on samuti väga ahvatlev pakkumine. Urjuhh ja põrgupoisid!!!

...ja muidugi...kuulus olen ma ka...jah, ma märkasin (minu eest märgati), et peate mu ridu taas avaldamiskõlbulikeks...>tagasihoidlikkus ise, ei oska kuhugi vaadata

Kihiline nagu napoleoni kook vol 2

...õhtu...
Kuri mõte oli kaduda kus k.... ja mitte üldsegi ennast kellelegi näole anda. Täpselt sama, mis kommersi ajal. Miskit suurt ja olulist on lähenemas, mitu kuud juba selle mõtte valgel ennast soojendanud ning oodanud, oodanud, oodanud.... ja kui lõpuks käes, siis on kõiksugu tujud ja tahtmised nii alla nulli kui veel olla saab... no ajab kurvaks. Ja kurjaks.

Üllatusin positiivselt. Tavern on täitsa noobel koht Tartu linnas. Paslik lausa tekliga istuda:)
Jajah...need eeldused, ma tean küll;) Astusime läbi ka kunstikooli aiast, kus lõke lõõmamas ning meeldiv õhkkond...kraadid tujubaromeetril tõusid silmnähtavalt...

30nendate Bekkeri lokaal, õdusaim õhkkond, mida siiani näinud:) Küll vaid 2,5 h-ks, aga see-eest kvaliteetaeg. Võimalus aeg maha võtta veel hetkeks, rahulikult oma inimestega suhelda, etteasteid vaadata, teha plaane, kuhu edasi tantsima minna. Mõtetu on tormelda ühest konvendist teise, ühelt etteastelt teisele, ühest tihedast rahvamurrust teise- tempo ja kiirus, mis alati niigi me ümber. Esimesel värvilisel volbril nägin selle ära- aeg saab otsa, hommik tuleb kätte ja meeles on vaid rutt ja valutavad jalad sellest. Tahtes väga omade juurest ära, võiks meeles pidada ja mõtiskleda veidi teemadel liikmete arv erinevates orgides, proportsioonid, laiem mõtlemisviis konvendi suhtes vs. egoism. Ent aitab tõrvatilkadest. Vbla olen vana ka ja kes see ikka kuulab vanemate õpetussõnu, ikka ise peab läbi elama-proovima. Ja nägema, et läheb mittehästi...:P

Seekord keskendusin tuttavatele inimestele ja nende meeldivale seltskonnale, mistõttu ei pidanud pettuma ning kõik klappis nii suurepäraselt, et kokku tuligi elamus, mis väärt nii mõndagi... hulkapalju tantsimist, hulkapalju vestlusteemasid, spontaanne pealelõunane afterpiknik sealsamas kunstikooli õues, kust õhtu alguse sai...

Uni leidis mu alles bussist...

Kihiline nagu napoleoni kook vol 1

Kokkuvõte volbrist= ühe pulga peal ja kõvasti rebimas esimese volbrikogemusega. Ei teagi, kas paigutada nimekirjas esimesele või teisele kohale...

Reede varahommikul koju saabudes pakkisin reisikoti. Ma olen viimases juba niii osav aastatega, et Väljalennu saate reisi võidaksin ma kindlasti:P See, et maha jäid koduvõtmed(ja kõik muud võtmed) ning märkmik, ei kõigutanud mind väga olulisel määral ka Tartusse jõudes/asja avastades. Kõik on võimalik... Häälega tulek läks õnnelikult- hoidsin kokku 40 min aega ning kõvasti raha võrreldes bussiga. Hakka või uut harjumust omandama. Säästuprogrammis on see hea mõte, sest kui vaadata eelarve kuluartikleid, siis transport on seal mäekõrgune... ainuke koht, kust kuidagi on võimalik midagi kokku hoida leiutades alternatiive- kas üldse ei sõida enam (võimatu!)/ sõidan harva (samuti vähetõenäoline) /hääletan (ahvatlev...)

Puhtjuhuslik rekka peatamine läks korda, juht sõitis sobivalt otse Tartu Maja juurde. 100% venelane, kes küll 26 aastat Eestis elanud ja eesti firmas töötanud, aga keelt mõistab vaid mõne üksiku sõna. Ilmvõimatu tundub see esmapilgul minu jaoks... Ühest küljest me, eestlased, halame ja kurjustame, et iga siinviibiv pikaajaliselt/alaliselt elav võõramaalane (venelane kohe kindlasti) peaks mõistma kohalikku ehk siis eesti keelt. Samas tuleme me viisakalt vastu ja hakkame ise hoopis vene/inglise/... keelt vastu purssima, kui satub ette oskamatu umbkeelne. Kahepoolne mugavus? Üks ei viitsi pingutada, sest kohalikud on ise nii heldelahked ja saab tavalist viisi jätkateski hakkama? Kohalik inimene tahab normaalse inimese kombel suhelda ja et info kaotsi ei lähe, matab enda maha ja tuleb külalisele vastu järgides tema teed... Pluss veel nüanss suurrahvad vs. väikerahvad ja teada fakt, et vähemalt eestlane on keeleoskuselt ja maailmateadmistelt kõvasti asjalikum kui suurrahva keskmine poeg. Kas teie teate kus asub Lesotho? Või Fääri saared? Ameeriklane ei tea sedagi, kus asub Eesti, kui tal pole just varem kokkupuudet kuskilt kaudu olnud...Mul pole kokkupuudet ei Lesotho ega Fääri saartega, ent kaardil panen paika. Lootes samas, et minutaolisi on palju... Sellised mõtted tulid mul pika tee jooksul, kus avastasin, et saan vene keelest ikka päris hästi aru:)

Lauba varahommikul enne puhkamaheitmist mõtlesin taaskord tõsiselt, kas tasub oma nime ikka igale poole üles anda, kus see otseselt EI PEA olema. Sest ma ju tean, kuidas kujunevad minu Tartus käigub... ma ei maga siis... Teen shampinjone sinihallitusjuustuga ja pai...
Eelnev väike jalutuskäik öisel Pirogovil kinnitas minu veendumust Kevadpäevade mõttetuses minu jaoks... sellist hullu läbu ja prahti ja reostust ning lällavaid silmnähtavalt mittetudengeid vaatasin ma suurte silmadega nagu vanainimene. Milleks?!?

Kalmud leidsime üles, koristamisvajadus rahuldus, küünlad hakkasid ka kõik põlema, konvendi aknad särasid ja hiilgasid puhtusest- rõõm ja rahulolu minu palgeil niisamuti:P Õhtupoolikul tahtsime kuulata Supilinna päevade raames üht kindlat kollektiivi, ent tuulisel Emajõe äärsel platsil mängis samalaadilisi üksteisele sarnaseid lugusid hoopis tundmatu grupp muusikuid. Selgus, et need kelle pärast tulime, enam ei koos ei ole... Kohtumine tuttava supilinlasega viis meid mööda salajasi otseteid aedade-plankude-kuuride vahelt kuulsasse Lepiku tänava plangumuuseumi... maitsega lood ajast ja inimestest...

Päevaprogrammi mahtus veel koorikontsert (Keskisuomalainen osakunta) Jaani kirikus... meenus kohe üks teine samlaadne samas kohas... hea on kuulda häälte kokkukõlavust, lendu ja meloodiat...lõõgastav...eriti kui oled viimase kahe ööpäeva jooksul vaid 2,5 h maganud... mitte segi ajada uinutavaga!!

Seejärel filmid.
"Aeon Flux" ja "Strings".
Taas tundsin väikest kahjutunnet, et minu teised head sõbrad ei saa sellistest elamustest osa. Tõeliselt erilised ja huvitavad teosed ja ma satun vaatama neid alati hoops teises seltskonnas... tahaks nii väga jagada...

Ja juba pühapäev. Ärgates praktiliselt koosolekuks. Vbla sellest lähtuvalt totaalne tujukadu...vbla ka inimestest...
Rongkäik oli sel aastal eriline nii mitmeski mõttes. Oma isiklikuks "töövõiduks" loen, et seekord õnnestus meie lipul peahoone ees rektorini läbi murda ning ka raekoja ees olime kõrvu teistega. Kohe hoopis uhkem tunne oli, ehkki tegelikult pealtnäha pole see vbla üldse oluline... vbla olen mina ainuke,keda on aastaid häirinud see massi sees tagasihoidlikult lipu ümber koondumine, kui teised on kõik rivi peal. Võrdsust!!:P
Aasta naljast hoolimata ei võtnud me eelneval koosolekul jutuks punkti oma võimalikust likvideerumisest ega läinud ka peale rongkäigu peatumist peahoone ees laiali. Suundusime hoopis Toomele nagu aastaid enne, laulsime Mailaulu ja olime rõõmsad.

Õhtu lähenes...