"We are as greate as our God"(?!?)

Kirju nädalavahetus siis- ehk mõnel on huvitav:) Minul küll oli:)

Reedel mõnus tööpäev-poolpäev ja otse sip-sip-sip veerand tundi peale seitset Toome mäest üles, Arhiivist mööda, Park hotellist mööda rahvusliku arhitektuuriga majja. Vanade ulmefilmide maratonile. Kaks neidu veel peale minu ja käputäis kohalikku rahvast. Sissejuhataja juba rääkis põlevate silmadega ja indu täis häälega tutvustamissõnu- hea meel on, kui näen kedagi millestki tõelises vaimustuses olevat. Ja siis algaski Huumoriklubi. Targu ei lugenud väljajagatud kavalehte, lasin ennast üllatada ja muigasin hiljem tekstigi üle takkajärgi. Kahju, et puudub skännimisvõimalus, aga alati on olemas irl. Vaatamisele tulid kolm surematut linateost :

When Worlds Collide (1951)

The War Of The Worlds (1954)

This Island Earth (1955)

Nii tõelisele sci-fi fännile kui ka niisama filmihuvilisele pakkusid ühtmoodi nalja peategelaste uskumatult naiivne maailmapilt (olgugi et tegu oli kõrgtasemeliste teadlastega), samade tegelaste lihtloogilised probleemilahendused, aega ei raisatud ka mees- ja naispeategelase teineteiseleidmise osas. Süüdistage mind aga jälle feminismis, aga ikka väga jäi silma, kuidas suurepärane naisteadlane meespeaosalise ilmudes äkitselt ülimalt nõrgaks ja hüsteeriliselt iga vähegi hirmsama asja ees närvi kaotavaks hüsteeriapuntraks muutus ning mehelt tuge otsis(seda loomulikult leides küll ja veel). Mitte et mul abs oleks midagi aeg-ajaliste nõrkuste ja abistamiste vastu- ei, kindlasi mitte! Sinna juurde veel dekoratsioonid (nii armsalt algelised ja kohati justkui animeeritud), esimese filmi tegelaste „kosmoseskafandrid“= piparkoogimehikese presendist ülikonnad. Kottis, lotendavad ja kapuutsiga, hulk tehnilis/füüsikalis/matemaatilisi apse ning loomulikult situatsioonikoomika ja dialoogid (ilmselgelt tahtmatud ja 50nendate kontekstis ka olematud, aga meil siiski juba 21.sajand). Tõeliselt väärt ajaviide!! Võiks koguni öelda, et minu veendumus hakkab murenema...

Poole ühe ajal öösel ristus minu kojuminekutrajektoor 105. aastapäeva ballikülastajate ja Exodust naudelnute omadega.

Öö oli hirmus. Laupäev veel hirmsam. Pisike viirus oli tegija. (Uitmõte- milleks raisata tulirelvi ja mahukat lahingutehnikat tootes-kasutades. Mõnest bakterist-viirusest piisab täiesti, et tappa, sandistada, tekitada väga halba enesetunnet, niiet inimene endale ise otsa peale teeb. Tulevik on biloogia päralt!). Pole tükk aega nii halba enesetunnet omanud- väga lähedal minestamisele. Täiesti süüdimatult lonkisin üliaeglaselt tööle (12 h vaja siiski asjalik olla, kust sa selle asendajagi võtad nii äkitse), külastasin apteeki varustamaks end hädavajalikuga, et seda õudust võimalikult talutavalt üle elada, jäin hiljaks ka. Ent pidasin siiski vastu, igasugu sümptomitega võideldes, värisedes ja tukkudes (rõhumuutused ajus tulenevalt mineraalainete puudusest ilmselt tekitavad tunde nagu kaaluks pea kilogramme ning seda on täiesti võimatu üleval hoida- lamada, lamada, lamada). Mõned raviprotseduurid ja kümnest magama, mis siin ikka enam pingutada.

Pühapäev. Mitte just uuestisündunud, aga hulka kergem, kuigi väikesed virvendused hakkasid pealelõunal end tunda andma. Pealelõunane virgutav mälumänguvoor. Seekord juba teine ja uuenduslikult raamatukogu vastasmajas. Seekord tuli ära esikoht. Teemadeks meditsiin, keemia, mütoloogia, film, kunst, ja veel üks teema. Auhinnaks vahuvein, mille lahkelt Laurale annetasime, kuna kõigil kolmel meist oli hirmkiire peale lõppu, Liivimaa Kroonika kuldtähtedega köide ja kaks piletit PÖFFi Sleepwalkers'i festivaliosale. Kiire käik konvendist läbi, pisut öhtusööki kaasa ja taas tööle-ööle. Hea rahulik õnnis tunne:) Kuidagi alati läheb nii, et on igas mõtes kriis, kui on PÖFF ja seetõttu polegi kunagi veel käinud...

Ja uus nädal oma värvikirevuses algab...

Täna on quickstep'i päev:)

...sest muud mõistlikku kokkuvõtet pole. Iga tantsuga oli nalja kui palju, aga see oli ainus mis tuli nagu päris! Ent see on algus lõpust. Hommikune uduhärmatis, 14 h und, mittemidagitegemine teisipäeval- see kõik eelmänguks kirjeldamatule segasele jaburalt positiivsele meeleolule. Mitte et vahel poleks kasulik ka lihtsalt niisama heas tujus olla. Kasulik nii endale kui teistele:) Mõistlikuks teoks võib pidada ka juhilubade kättesaamist-äratoomist. Kuna hetkel autotu, siis tuli seda teha jalgsi. Hakkasin siis mööda Tähe tänavat uue ARKi poole astuma ning kuna kant suhteliselt võõras ( jalutajale:), siis kõndisin kuni Ringteeni välja nautides paremal ja vasakul avanevaid vaateid autoteenindustele, torupoodidele ja muule taolisele- tööstus-tehniline piirkond ju ikkagi. Bussipeatusest linnakaarti vaadates selgus minu määratult liigne ring, seega kõmpisin Turu tänava äärt pidi hulga maad tagasi.

Ja nägin seega ära pika ja pühaliku kuusetoomise rongkäigu. Kusjuures hommikul olin ma just mõelnud, millal-millal ja vot siis...:) Kaks vilkuritega politseimasinat pikalt ees, väga aeglase käiguga vangla kurvist välja venimas ning seejärel pöördub kurvist meeletusuur tumeroheline kuhi...ilus oli. Ja kõik need muud masinad, mis selle tiguva grupi taha kolonni olid kogunenud- kuidagi harras ja kaunilt pühalik hetk ses härmaudus.

Load kehtivad nüüd kõva kümme aasta, kui vahepeal ei tule uut seadust, mis neid muuta-täiendada käsib. Mina olen rahul- nagu väike inglike( pilt siis) järgnevaks dekaadiks:)))

Enneolematu esmaspäev

Itaalia ei ole minu jaoks. Fellini ei ole minu jaoks. Kiiksuga filmid küll, aga mõttetu kisa, sebimine, liiga juhuslikud kaadrid jadas, arusaamatu erootilisus( milleks seda vaja on?!?). No tänan, ei. Ja tõesti, suure seltskonnaga vaatamise film pole ta kindlasti--> Amarcord( ehkki mõningaid vahvaid episoode tõepoolest hakkab silma), 81/2 (mis jäi alguspooltunni abs ebamäärasuse tõttu hoopis lõpetamata, kolmapäeval ehk proovime uuesti), Georgica( tõsine eesti kunst, mida kohalolnud eestlased keegi polnud näinud, assotsieerub tugevalt Somnambuuliga, vaatan kindlasti rahulikult ja väiksema grupiga/üksi veel kunagi). Surnud mees läks juba neljanda või viienda ringiga, ikka hea, nii hea. Itaalia osa jäi tänase päeva pealelõunasse...

Sellest on näha, et filmiõhtu toimus. Suurte rahvahulkade ja hulga kringli ja koogiga. Üldprogramm sisaldas veel Kariibi mere piraate kui kerget meelelahutust peale tõsist kunsti. Kõigest kolm filmi, aga aeg läks väga hommikusse kätte ära. Taas:)

Olnud ja olemas

Esmaspäev lõppes elamusterohke filmiõhtuga, mida on edukalt kajastatud siin.
Pluss isklikud emotsioonid ja tundepöörised, millest siinkohal vahutamine on ilmne mõttetus.

Teisipäev kulges vesteldes ja põhjalikult reedeseks ettasteks valmistudes. Õigemini valmistub küll reb!, minu kallis tütar, ent ma väga tahaks loota, et minu tagasihoidlikest näpunäidetest ja suunamistes on kasu. Eelkõige psühholoogilist. Sest tegelikult pole asi üldse nii hull. Eriti kui jagad veel asja ja oled sellega iseseisvalt eraeluliselt eelnevalt palju tegelenud. Mina ei näe põhjust pabistamiseks, ehk mõistab seda ka tema, kallike, õigel hetkel. Mina usun, et kõik läheb hästi:) Kalasse ei jõudnud, sest vaimne tegevus väsitas liiast...vbla oli veel mõjutusi eelmisest ööst. Ei ole normaalne mitu ööd järjest kolme paikku magama minna või siis vahepeal hoopis ööst üle hüpata...

Kolmapäev seevastu taas täis kultuuri. Üllatuslikult avanes võimalus minna vaatama Adolfit.
Halb harjumus on tekkinud- hilinemine. Ebadaamilik sprint mööda tänavaid, läbi tihe-tiheda lumesaju. Oleks ma olnud tööl nagu oli algne graafik, poleks säärast asja juhtunud. Uus üllatus tabas mind Püssirohukeldri ees, kui silmasin k a h t e vihmavarju mind ootamas. Hea meel oli. Väga. Koosolekutele seega ei jõudnud, ehkki algne plaan oli olla püüdlik ja korralik:) Aga positiivne on, et kõik variandid said siiski kaetud, asjad lahenesid ilma minu personaalse kohalolekutagi ning lõpptulemus oli OK. Jõudsin aga edasijõudnute kursusele, mis kulges kiiresti ja meeldivalt nagu eelmiselgi korral. Kahju, et sääraseid väikeseid lisasid põhisammudele reaalses tantsusaalis suhteliselt harva praktiseerida saab. Ja kui ei praktiseeri, siis unub „õige“ päris ruttu. Seejärel sujuvalt edasi järgmisele tantsuüritusele- Ameerika teemaline pidu EÜSis. Rahvast vähe nagu ikka eelnevatelgi kordadel, ehkki kell oli juba 23, kui jõudsime. Nägin ära noorliikmete teatri, muusikalietteasted( uskumatute häältega esinejad, võimekad mõlemad:), võistusöömised. Kollektiiv elava muusika osas oli vist Ruupor, aga võin ka rängalt eksida. Igatahes oli tegu ilmsete (pool)professionaalidega, kes n õ u d s i d publikut lava ette, keeldudes tõsimeeli ilma selleta lavale tulemast. Staarikombed, straarikombed... Aga kitarriakordid olid neil võimsad!!! Tantsitud sai nii koos kui eraldi( ja oi, kui palju!!!) ning lõppkokkuvõttes pidin taas oma skeptilised eelarvamused üle parda heitma:) Tore oli. Ehkki vähemalt kahel korral oleks võinud anda efektse lahkumisetenduse... Tuli tuha ja jää all! Et siis jah, taas jäi öö lühikeseks... Kui säärast eluviisi permanentselt harrastada (vahel ikka võib, vähemalt kord-paar nädalas, aga kindlasti mitte iga öö)--> pole siis ime, et varsti end vananeva Dorianina tuntakse, kõikke-näinud-kõikke-teinud hoiak omandatakse, blaseerutakse ning ainuüksi tuld ja tõrva kõigi/kõige vastu pilduda on. Ei üllatuta, ei saada positiivseid emotsioone...Siis jah, on elu ikaldus... See on väike pilguheit m i n u filosoofiasse. Oi, mul oleks olnud palju öelda. Ja on ikka veel. Ent kui ei taheta kuulata, siis on raske dialoogi arendada. Olla eneses kindel, aga olla avatud ka teistele variantidele/mõtetele/vaatenurkadele/ideedele ja mõnda neist ehk isegi kuulda võtta/enese jaoks edasi arendada/modifitseerida--> mõelgem sellele! Ent taas- lõpp hea, kõik hea:)

Täna siis taas kursused. Seekord algajate omad;) Esinesin oma kalli tütre nahas, kes valmistub homseks tähtsaks ülesastumiseks, ning mulle meeldis. Pooleldi justkui oma laps, sest kaudu sai nende toimumisvaludele kaasa aidatud juba kevadest saati. Ja just eelmisel nädalal olin avaldanud tungivat soovi näha, kuidas see siis välja on kukkunud:) Nüüd siis avaneski õnnelik võimalus. Peab tunnistama, et tore oli- õhkkond ja meeleolu just eriti. Mina mäletan, et enamus kursusi on ikka tõsise töö tähe all kulgenud ning noormehed on olnud väga püüdlikud ja sattunud negatiivsesse ärevusse, kui sammulugemine sassi läheb või tants nii välja ei tule kui õpetaja ette on näidanud. Siin aga avanes hoopis meeldivam vaatepilt:)

Homme teeõhtu ja referaat genealoogiast. Ja kusagil mängitakse raskekaalulist muusikat... Milliseks kujuneb lõppvariant? Ilmselt hiljemalt südaööks kotto ää...vaja varakult tööle minna lauba...

Paar rida

Põletatud ja
kriibitud lõvi- Sa hoia
eemale temast,
kui pelgad haavu, mis Susse
lõikuvad ravimisel

***************************

Kõrguste langus,
maiste sidemete taak,
sõbrad, kes kaovad,
reedavad, torkavad Su
silmad täis jääd ja trotsi

Iga hinnaga tõmmata pidureid ja proovida pöörata soovitud suunda

Valges siidis daam hoiab pihus ratsmeid, mille teises otsas on tagajalgele tõusnud süsimust hobu. Kaua suudab ta hoida hoogu ?

Ma ei taha tagasi seda draamakuninganna aega. Ainuüksi mõistuslikkusest aga samuti ei piisa. Üha enam ja enam. Tööteraapia nagu mrs. Woolf? Temalegi ei mõjunud see. Lõppkokkuvõttes.

Pisut Riiat

Minek
Kui Tartust lahkusime, sadas jäitetäppe. Ajataju oli segamini, öö ei olnud pakkunud puhkust, vaid lõbu. Bussijuht kihutas. Tukkusime.
Kõneleja
Kõikjal olid lipud väljas. Tähistati olulist kaitselahingut 1919.aastal. Kolmandal korral Riias olles nägin siis ka Vabaduse samba ära. Läti rahva au ja hiilgus, patriotismi võimas tähis. Mitte nagu meie. Kus poliitiline jama( kui väljenduda ülipehmelt) on suutnud ära määrida kogu Vabaduse monumendi mõiste meie jaoks. Meil ei saa kunagi olema midagi samalaadset, sest see tähendus on lahjendatud ning solgitud ja parandada ei anna enam midagi.
Õuel
Läti Etnograafiline Vabaõhumuuseum on nagu meie RalM, ainult metsasem ja mere asemel on järvekallas. Erinevus-sarnasusi on ka arhitekduuris. Mängisime kostümeeritult rahvalikke mänge, mis olid pea-aegu nagu Eestiski, laulsime laule, jalutasime ühelt õuelt-tegevuspaigalt teisele. Seda pilti tahaks, kus ma männiokastel täies pikkuses pikali olen...:) Kokkuvõtlikult- mardipäev Läti moodi. Oma piiratuses olin seda miskipärast ainult eestlastele omaseks pidanud. Aga kadripäeva neil pole:)
Tõrvatud maja
Üks uks lõhnas täpselt nagu meie suitsuahi seestpoolt...kodus...
Jää Riia, mu arm...
Tagasitee oli endiselt unenäoline. Nagu terve reis iseenesest. Mõtlikuks tegi.

Vahepealsed meenutused läti korporantide peost puuduvad, kuna kroonikul said akupatareid tühjaks. Nagu ka küünaldega kaetud presidendilossi müürist Daugava ääres, aga need ehk tuleva hiljem. Peost veel niipalju, et õhkkond on hoopis teisem ja vabam. Parandan siinkohal oma kallist tütart- tutvustati filmi "Riia kaitsjad" tegemist. Linna ei näinud, sest tegemist ja väsimust oli selleks liiga palju. Huvitav, et pilet Riiga on pea kolm korda odavam, kui Kuressaarde... Plaan on tagasi minna. Lõpetada poolelijäänu. Näha. Veel.

Teed varjutab uduloor

Täna siis taas avalöök teadmistekontrolli osas. EÜSis. Süsteem seekord pisut teisene--> kokku kolm vooru, 18 teemat kitsamalt kui eelmistel kordadel( seekord teater, biloogia, sport, füüsika, Eesti ajalugu, veel üks ajalugu), mis ei kordu. Igas osas viis küsimust, iga küsimus kaks punkti, voorus seega võimalik võitta 60 punkti. Seekordne esimene koht kogus pooled;) Mis näitab, et küsimused on endiselt tasemel. Kui keegi mäletab, mis raamatust nad neid küsimused eelmistel kordadel võtsid( ütlesid, aga enam paraku ei mäleta;), siis oleks sellest ehk teoreetilist abi?!?

Ja auhinnalaud on ülikõva!!! Kolm esimest võistkonda saavad teatripiletid--> võistkonnas kolm liiget, igale inimesele kaks piletit:) Seekord olid esindatud Linnateater(I koht), Draamateater(II koht), Rakvere teater(III koht). Ka individuaalarvestuse auhind--> 48 h kasutusõigus Mercedese A- klassi mudelile, on pürgimist väärt. Ehkki k õ i g e olulisem on ikka enese testimine ja mängulust:))))

Kavalaid kokanduskunsti imesid panin ka tähele ning jätsin meelde. Maitse ei unune muidugi niiehknii. Karask ürdivõiga, imemaitsev pruun glasuuriga koogike vahukooretupsuga...
Ideaalne säärasesse halli ja pimedasse unenäolisse ilma:)

Riia reisi kokkuvõte tuleb hiljem. Emotsionaalselt läbiloksutatud algusest peale- vajab selgimist, settimist, reastamist...

Keerulised ajad, taaskord keerulised ajad...

Kauge tormi hääl,
vesi mõõnamas. Vaikus.
Piisad saabuvast
lainest niisutamas mu
kuukalbet vaovat palet

Mul on kodus kaks majapidamisküünalt:)

Vahelduseks ei sõinudki Tallinnasse. Miks peaks tormlema sihitult ringi nagu iilidekütkeis kajakas? Hankkisin endale mitu tarka teost ja proovisin tegeleda kohalkasutatavate materjalidega, et siis oli elektrikatkestus. Raamatukogus. Kontrastiks tuledes särav C!FP! konvent just vastas üle platsikese:) Toomelt viie tee ristile avanev vaatepilt oli minu jaoks Tartu aja jooksul esmakordne- Kõik suunad ja tänavad täis kiiskavaid autotulesid. Totaalummik keset vaikset Tartut. Aga jah, sellest on juba pikalt räägitud, kuis need saadanad ka meie linna pesa on hakanud punuma...ummikud siis. Ja kõik sellest, et foorid ei tööta. Tipptunnil. Kell viis.

Masselektrikatkestused mulle meeldivad. Kui nad just väga kaua ei kesta. Meenub seik internaadielust gümnaasiumiajal, kui tervest linnast kadus vool ning kuis me siis toanaabritega küünlavalgel fantaseerisime, kuidas oleks sel hetkel seal, seal ja seal olla. Põnev. Lapsikult põnev ja elevust tekitav. Kaubamajas 100% allahindlus. Inimesed pankades lõksus. Töö ja elu peatunud. Etc.

IMPRO

Kõik algas sellest, kui kolmapäeval teisaldasime punktist A punkti B 420 muna, 9 l vahukoort, 24 toru kohupiima etc. Ainult minu autoga oli see võimalik, mõne väiksemaga oleks ilmselt pidanud kaks tretti tegema:) Kauplusekülastajate ja turvatöötajate silmad rääkisid iseenda eest ning kassapidajalgi hääl ning käed värisesid meie kaubakoguseid läbi lüües. Kõigest sellest ja enamastki valmis lauapikkune-laiune(~90X250cm) uskumatult hea kondiitrisaavutus--> Intro juubelitort 500le inimhingele. Laupäevaks siis. Pluss kilode kaupa salatit ja kringlit. Peo lõppstatistika jäi külalistearvult ilmselt kusagile 400 inimese alla, kõige rohkem tundus olevat viimase etenduse ajal/järel ning nii umbes tund peale. Näha oli tuttavaid inimesi, kes tükk aega pole end ilmutanud:) Plokk 1 koosnes amatöörteatritest, plokk 2 aga vaat et poolprofessionaalsetest etteastetest. Tehnokrattil oli kõvasti rügamist-->pea ükski etteaste, mis toetus arvutist tulevale helitaustale, ei kulgenud viperusteta. Ka meie endi etteaste jäi tunduvalt lühemaks, kui oli ette nähtud. Meenub BA alias minu kallis tütar, kes väga reaalse väljanägemisega oli ning paraja kaika läbimööduga sigar, mis paistis kätte ka taharitta:)
Amicade etteaste jäi paraku nägemata, sest olin haaratud piletimüügi tähtsast kohustusest, kuna me omad reb!! riideid vahetasid.
Meie enda etenduses oli mul oluline juhtmetõmbaja roll;)
Põhjala üritas lüüa absurdiga hullumajas, kuid kõige intrigeerivamaks osutus parikmahheri reaalne tegevus elusa modelli peal.
Lembela oli samuti võtnud ette hulluse teema, aga tekst ja mõte läksid minu jaoks uitama, kuigi idee viiest tüpaazist ründamas segaduses neiut oli üpris hea.
ENÜSi tüki teema oli hingeline külmus kodumaal välisreisilt saabuva neiu jaoks. Andekad nagu alati.
Sakala ehitas enda üles loomuomasele näilejale ning muidu ilusatele poistele valgustades boyband'i toimimist. Seekord ilma lehmata, aga kõneosavalt:)
Filiad ei saanud taas üle ega ümber eneseirooniast ning hea maitse piiril balansseerimisest. Hakkab juba aitama nagu ka...
Rotalia. Eraldi klass. Film-makers. Poolprofid. Malemäng laval, dirigeerimine saalist. Uudne ja jõuline tükk nagu igal aastal. Stiil on sama, mõte erinev.
Ja pidu.
Stereo Chemistry, mida oleksin hea meelega veelgi kuulanud, oli selline rajum rokkmuusika ja peletas enamuse rahvast saalist ära. Heli oli ülivõimas nii otseses kui kaudses mõttes.
Poni Emm seevastu sai hulka kauem "eetriaega", mängides üliõpilaslaulude töötlusi. Peale polka ja vabastiili eriti midagi muud teha ei andnud...
Enim meeldis rahvale aga DJ Läpp Topp, kes lasi kõlada nii Rebel Jell'i kui Anne Veskit ja kõikke muud energilist ning liibuvat.
Parimatelt hetkedelt koju ära nii poole nelja ajal, aga juttu jätkus veel kauemakski...reaalne uinumisaeg orienteeruvalt viie paiku?!? Majutasin nimelt oma gümnaasiumi pinginaabrit.

Hommik oli varane ja tõrges. Kell kümme. Sest 11 ajal oli vaja asjad taas transportida punktist B punkti C ning minna pannkoogihommikule. See oli kõigest algus ja proloog ühele jaburamale päevale minu eksistentsis;) Kõik oli nii naljakas, nii huumoririkas, nii sürrealistlik. Liiga palju kohvi ja torti?!? Hommikul suutsime endid kolmekesi väga elavalt tegevuses, toonuses ja meeleolus hoida, small talk'i polnud vaja...Kõik see tipnes jõudmisega koertenäitusele Tartu Näitustes. Palju ilusaid loomi ja koledaid vene tädisid. Esmapilgul. Aga jah, koerapidamine on nende elu ja elatusallikas, mis välist ilu siin veel vaja taga ajada... Päeva tulemus on--> elame kõik vähemalt kaks aastat kauem:))))))

Püüan järgida põhimõtteid:
- mitte otsustada esmakokkupuute põhjal
- igal asjal on põhjus ja tagajärg
- tolerants, tasakaal, mõistmine
etc

Ja Anatoomikumis on näitus poole detsembrini ja meditsiiniinimestele tasuta! T-L kl 11- 17. Stiilne kolmik võib seega minna, tõlgin ja tutvustan, mida oskan:) Lepime aja kokku ja lähme. Oma tütred võtaks ka...

Hea küsimus- miks me omades ahjudes mõnusaid ahjuroogasid ei valmista?
Õhtusöök ülakorrusel pani sellele taas mõtlema...

Unf...believable!

Mida teeb inimene, kui miski ootamatu, aga ometi nii ilmselge, teadmine teda tabab? Ta hakkab naerma. Sest ainuüksi kõiketeadlikust/mõistvast muigest enam ei piisa. Sest olukord on lihtsalt liiga jabur, ulmeline, peente nüanssidega, irreaalne, et terve mõistuse huvides tuleb end naeruga kaitsta. See on nagu loeks põnevat raamatut, kus iial ei tea, mis järgmist lehekülge keerates sealt välja hüppab. Neid lehekülgi on veel palju, küllalt palju.
Julgust ja ausust!

Lutsu raamatukogu muusika- ja filmiosakond pakub pilguheittu Islandi imelisse maailma. Novembri lõpuni. Destination locked. Mis te arvate, mis keeles on siin minu nädalapäevade nimetused;)? Ja kohe-kohe tuleb neile Kill Bill vol 2 ning filmiõhtud jätkuvad:)

Kolm lõõskavat kiirt,
kolm avatud akent on mul
kolm Valguse ja
Jõu allikat. Kas ongi
enamat vaja veel Sul?

Bassein
25. tund
Edwart Norton
Head, nii head.

Vann
Kaneeliõunad
ja kõik need head plaadid...

Black velvet

Olla mu Looma
teisik, sama Sale kui
juured. Uinunud,
uks tagant kinni pandud,
väljaspool reaalsust nii

Täna ei ole päeva. Juba hommikust peale on õhtu. Kuidagi vaikne ja hillitsetud on tänavail. Kas tõesti kellaajalised mõjud või öine pesupesemine või motoorienteerumine või reaalsusest irdumine...

Kuidas teha Maksimarketi klientuurile ja kassatöötajatele suuri pärani silmi:)

Kui ainult korbiasjadega tegelemise eest veel palka makstaks, siis oleks see kõige ideaalsem töökoht maailmas:)

Pilve piir riivab
luukõhni latvu, lend ei
suuda end tõsta
uuele tasemele, see
olev valgus tumeneb

Kõige puhtamaks tundevalanguks on lihtne ja lühike tekst. Pikka ballaadi võib mõte ära kaduda...Mis oleks, kui jätkakski ainult poeesias.

Hirve väle jooks,
kooriklumi ja kristall-
nõelad ja valu

Täitsa mõistlik jutt

Laupäeval koolitasin ennast taas. Kuidas sõita säästlikult nii oma rahakoti, keskkonna kui teiste kaasliiklejate suhtes. Seda loengu ja imetillukese praktilise osa ajal. Seejärel tuli action. Raadi lennuväljal Goodyear'i liberajal. Puust ja punaselt. Kuidas pidurdada, juhtida ja olla juhitav kriisisituatsioonis. Minusugusele algajale igati kasulikud näpunäited:) Eile Tallinna tulles rakendasin huvipärast pea kõikki ja ennäe- töötavad tõesti. Omas jäärapäisuses ei usu ma ilmas lihtsalt niisama öeldut, ikka peab ise läbi tegema ja kui ka siis jutt tõele vastab, siis järgin seda kui kuldset tõde.
Elementaarsed asjad- pidurdusteekonna pikkus, selle sõltuvus temperatuurist/pinnasest/kiirusest, pikivahe etc.
Eriliselt selgelt maaliti pilt sellest, kui mõttetu ja ebaefektiivne on etapiline kõigest hingest kihutamine nii trassil kui linnas. Kui ebavõrdne kordades on saadav kasu ja selle kõrvl riskiaste. Kaotada võid kõik, võita heal juhul vaid mõned sekundid...
Olgugi, et sõitma seal keegi sind ei õpeta, juhitakse tähelepanu ja tark inimene võtab õppust. Stressivabam kulgemine nii endale kui teistele ja kellel saab midagi selle vastu olla, kui ka kütust kulub samade distantside läbimiseks hoopis vähem:)

Taas kummardame teadlikkust.