The morning after (kui palju on lugusid säärase intrigeeriva pealkirjaga, mh?)

Bluus- see on, kui heal mehel on halb olla.*
*kolleegi tsitaat, kitarril jämmides

Roos on elu ja tervise juures. Brysselist.

Pühapäev. Rong.
Udusest-unisest kodust vastu õhtut Linna. Haruldase peavaluga, mis ühestki rakendatud võttest hoolimata lõplikult ei taandunud. Pelgasin lennujaamades äraeksimist, mittejõudmist õigel ajal õigesse kohta ehk siis mõtlesin liiga palju ette, ilmselt sellest ka somaatilised reaktsioonid. Saaks ainult uinuda-uinuda-uinuda...

Esmaspäev. Takso. Lennuk. Buss. Omad jalad.
Kümme minutit enne õiget aega, kell 4.00 see oli, üleval. Poolomases kohas, väänikust kassiga. Poole tunniga up-and-running (haruldus), kuue minutiga Jaamas. Väike ja elementaarselt asjalik ruum, kiire registreerumine, huilgav hokimeeskond lendamas Minskisse... Varahommikune igaühe oma viis olla ergas ja minna vastu päevakohtumistele, kõigil näis see õnnestuvat. Tuttavaid samas klassis rohkem kui üks. EA,11 km kõrgust, -48C akna taga, ajalehed, soe söök, mõned lennutunnid, sujuv maandumine ja kolleegi juhtimisel nr 12ga edasi Sihtpunkti, nii u 30 minutit sõitu. Esimene emotsioon- tihedalt kõrvutiasetsevad väikeste madalhaljastusega aedadega kesklassilaadsed kahekordsed kivielamud-ridamajad, „poodud” jõuluvanad rõdudelt-aknalaudadelt alla rippumas, rahvuslipud silmatorkavalt samamoodi aknalaudade külge kinnitatuna majaseinal ilma igassuguse vardata (huvitav, kui eestlased nii teeksid, kas siis saaksime uusi karme süüdistusi fashismis-rassismis?). Berlaymont- ulme- tohutu tähekujuline klaas-metallkoloss. Justus Lipsius- blokeeritud Greenpeace’i aktivistide poolt, kellest mõned justkui lavastuse eesmärgil suhteliselt rahumeelselt kõnniteele näoli suruti ning käerauastati. Möödusime.
Kui kõik läheb esmakordselt liiga sujuvalt, siis varem-hiljem lihtsalt PEAB miski vimpka sisse tulema..Teinud tablool kindlaks oletatava ruumi, kus mind oodatakse, läbinud lennujaamaga sarnase range turvakontrolli, sättinud end sisse...selgus mõne aja pärast, et see pole ikkagi õige koht. Mitu korda veel turvakontrolli, kuna uuestivaadatud number ununes...Siiski õigeaegselt kohal, päev täis mõningast arutelu...
Lõuna av. D’Auderghermi nurgal, vaatega Viiekümnenda Juubeliaastapäeva parki, tükikeses päris-Itaalias (menüü ainult itaalia keeles, hiiglaslikud portsjonid, karahviniga vein, ettekandjamehed, ülitihedalt paigutet’ lauad, kuhu eestlane Eestis ilmselt kindlasti ei läheks, privaatsuse puudumise tõttu).
Varaõhtusel ajal põige hotelli, pakid maha, väike värskendus ja uuesti teele- patt oleks kulutada aega unele, kui on maailmalinna juba jõutudJ Ehkki imelikul kombel und ei olnudki- pidev valmisolek, kokkuvõtmine, „võitluspositsioon”, mis ei lase lõtvust ligi? Kui on olemas korralik kaart, siis pole üksi seiklemine pelutav, võtsin suvalise pisikese tänava abil suuna kesklinna poole. Jala, et võimalikult palju näha. Njah, millal saab Tallinnast koht, kus eri astmes tumeda nahavärviga inimesed ning kaetud peadega pikkades lehvivates rüüdes naised saavad igapäevaseks nähtuseks...Kas üldse saab? Ilmselt kippusin ma neid ülemäära tähele panema, erinevused on ju ikka huvipakkuvad;) Imposantne taastatud gooti arhitektuuriga St. Micheli katedraal- vitraashaknad, hulganisti kabeleid, meekärjena altari kohal vasakul ülal sammaste küljes rippuv orel. Ostutänav rue Neuve- mõnda kohta sai sisse hüpatud ning elementaarseid oste sooritatud (põhimõttel „hirmsasti vajalik, tuntavalt puudu”, „soodsam kui Eestis”, „Eestis sellist pole”, „ideaalselt sobiv”), kaudu täiesti töössepuutuvad. Tuli ka kolleeg lõpuks tööpiirkonnast üle vabaajapiirkonda ning koos nautisime ooperiviisidega harmoneeruvat tuledemängu raekoja torni sees ja fassaadil. Kui Tallinna raeplatsis on jõululambad kõigile käega katsuda, siis siinmaa villakerad olid topeltaia taga nagu loomaaias, rahvast mitu meetrit kaugemal omaette rahulikult põhku nosimas. Loomakaitse?:P Manneken Pis tekitas joogijanu oma soristamisega ja meile meenus kolleegide soovitus külastada tänavat, kus hulganisti kreeka söögi-joogikohti- tarbitav saadaval odavalt ja maitsvalt. Pea-aegu kõik raeplatsi ümbritsevad vanalinnatänavakesed läbi käinud, kroonis meie pingutusi edu- rue du Marché aux Fromages- kümneid kauneid Hellase poegi sisseviskaja ametis. Valisime koha, kuhu keegi meid ei sundinud. Kui fassaadiakna-kogu ruumi laius on kõige rohkem kolm-neli meetrit, siis imekombel on omanik suutnud välja võluda sellest tihedalt laudu täistipitud kolmetasandilise söögikoha, teeninduskorrus veel neljandaks. Pitatasku on esinduslik, kirsiõlu maitseb kui lahjendatud vein (see on positiivne hinnang) Arvemaksmise eest pistetakse mõlemale pihku pulgakomm:)
Et aeg on hiline, tallad üpris ümmargused ja ilm selgelt ning talviselt külm, siis asume tagasiteele. Kui enne olid vanaaegsed kivimajad, kitsaste esikülgede, ohtrate dekoorkaunistuste ja rõdudega, siis nüüd on erinevad klaasi-betooni kompositsioonid ning tänav sirge ja lai nagu joonlauaga tõmmatud- rue de la Loi. Parlamendihoone, kuningalossi esine park, loss ise (lipp vardas-kuningas kodus),majad, majad, majad, sekka inimesi- esimeseks tutvumiseks enam kui küll. Järgmisel korral tahaks muuseumitesse- autod, kunst etc Ehkki elu poodides-muuseumites lõpeb enamsti hiljemalt kl 18.30ks, mis on ikka väga vara..
Vann ja uni.
Rahul.

Teisipäev. Buss. Lennuk. Veel üks lennuk. Takso. Rong.
Orienteerusin täiesti iseseisvalt lennujaama. Märkide keel on endiselt arusaadav, SASi värav klaasitud avaravaatelises ootesaalis pea-aegu inimtühi. Vara veel, ligi tund aega lennuni. Seejärel pisut üle tunni päikesesäras pilvemaastikku ja maandumine hämaras Kopenhaagenis. Njah, lennujaamapoed ja –söögikohad(kolm põhiliini- meretoit, sushi ja võileivad) annavad silmad ette nii mõnelegi kaubanduskeskusele- valikut, värve ja sära on külluses. Ole aga mees ja pane ahvatlustele vastu. Ümberistumine EA peale, rahva hulgast on kosta teisi eestlasi, süda soojeneb, pea-aegu kodus juba. Taaskord terve vaba rida, ei pea muretsema, et küünarnukiga kellegi taldrikusse põrkaks või jalad ära ei mahu. Graafikud klapivad ning õhtu 19ks tervitab mind juba Leio.

Esimest korda suhteliselt iseseisvalt nii kaugele. Esimest korda reisilennukil ja võõrastes lennujaamades. Esimene töölähetus (olgu see viimane kord siin blogis tööst rääkida). Esimest korda Seal.

Rahul.

Decision point

Lauale on jäänud üks kaart.
****
..ka vaikus on vastus, küll kaude..
Inimesele on antud kõnevõime, et seda kasutada.
Sest pole antud näha, mis toimub mõtetes.
Kartmisest pole kasu.
Julgus viib edasi.
Elementaarne viisakus teise inimese suhtes.
Vastata, kui on küsitud.
Me kumbki pole taoist, et lihtsa küsimuse üle kümneid aastaid aru pidada, enne kui sõnada.
****
Unenäos küsisid Sa, mis on elu mõte. Vastasin, et kallid inimesed.

Ühel sooja vihmaga udusel detsembriõhtul

Minu jaoks on hea filmi kriteerium, kuivõrd samastun tegelastega/ karakteritega. Jah, ma tean, et see on kõigest Lugu, ühe režissööri/lavastaja/ stsenaristi nägemus, kuidas ajaloolised asjad võib-olla olid või oleks võinud olla. Fiktsioon mõnedel faktidel. Ent kui see lingib väga tugevalt minu kui vaataja hetkemõtete ja arusaamadega iseendas, siis on aeg kulunud asja ette. Egopai, kui soovite.
Naine, kes pidi olema tugev. Kelle ümber olid inimesed, kuid justkui klaasi taga- ennekõike seisuse pärast. Naine, kes oli uskumatult tugev, kindlameelne ja enesekontrolli tipp. Karakteri ja huumorimeelega. Ilma sõltuvuste, mehe ja lasteta. For the Anglia!
Lõpusõna: "Ma olen mina ise"

Ajalooline kostüümieepos "Elisabeth.The Golden Age" Cate Blanchett peaosas nagu eelmiseski "Elisabeth"-is. Karge ja puhas ilu...

Nagu unenägu

Ahhaa-elamuse pakkus Catwalk. Reede õhtul, kui oli ette teada, et kõik Tartu "istumiskohad" on pilgeni hõivatud, oli see nurgake tänu täiesti ilmetute uste taha peitumisele praktiliselt inimtühi. Meeldivalt napi seltskonnaga, mis jaotus ühtlaselt ruumisoppide/tubade vahel ära ja keegi ei pidanud teise võõrast klatshi kuulama. Ja suurest presskannust saab vabalt 16 tassi mahedat kohvi juua;) Koos suhkru ja piima/koorega. Üüratu kogus sellise hinna eest!
***
Veel inimesi järgmiselgi päeval...emotsioone ja pidulikkust konvendis (see klaverimäng- tibutagi ja külmavärinad näitasid, et mõjus:), laulmine tõrvikutevalgel (millal jõuan ma näha kõike seda voogu mäest alla tulemas...kuidagi loomulikum on ise seal sees olla, kui kõrval passida), särav ja silmnähtavalt õitsev ak.lapselaps...pereringis toimetamist...ballikingad jäid kulutamata, nii õigel ajal kui after-il, sest... õnnelikke inimesi vaadates tekkis tahtmine minna koju ja olla omaette rahulik ja tüüne...mitte tormata, pea ees, juhuslike võimaluste keerisse.
Tundus, et justkui ei ole enam minu aeg...nagu mingi oluline murdepunkt oleks möödas. Siis kui ma veel kunagi tahtsin niiväga minna...nüüd...võib ju ka, aga kui mitte, siis mitte- ei kõiguta üldse.
Meeldiv, et siiski puudust tunti:) Ehk teinekord rohkem eelnevat suhtlemist ja koostööd;)
***
Ma võitsin kosutava pea 12 h-se lebamise-vahelduva une, millest olen nädalaid puudust tundnud, et siis taas laias lumesajus pealinnakaudu pealelõunasesse ühisproovi jõuda...
***
Ma ei tunne enam gümnaasiumiaegseid ära... tänaval ütles neiu "Tere" ja terve paariminutise vestluse ja viis pealeselle üritasin kokku viia, kellega ma räägin. Kusjuures mind ja minu kuuluvust ja kõike teati...hoolimata totaalsest muutumisest võrreldes gümnaasiumiajaga...piindlik...väga...