Nagu unenägu

Ahhaa-elamuse pakkus Catwalk. Reede õhtul, kui oli ette teada, et kõik Tartu "istumiskohad" on pilgeni hõivatud, oli see nurgake tänu täiesti ilmetute uste taha peitumisele praktiliselt inimtühi. Meeldivalt napi seltskonnaga, mis jaotus ühtlaselt ruumisoppide/tubade vahel ära ja keegi ei pidanud teise võõrast klatshi kuulama. Ja suurest presskannust saab vabalt 16 tassi mahedat kohvi juua;) Koos suhkru ja piima/koorega. Üüratu kogus sellise hinna eest!
***
Veel inimesi järgmiselgi päeval...emotsioone ja pidulikkust konvendis (see klaverimäng- tibutagi ja külmavärinad näitasid, et mõjus:), laulmine tõrvikutevalgel (millal jõuan ma näha kõike seda voogu mäest alla tulemas...kuidagi loomulikum on ise seal sees olla, kui kõrval passida), särav ja silmnähtavalt õitsev ak.lapselaps...pereringis toimetamist...ballikingad jäid kulutamata, nii õigel ajal kui after-il, sest... õnnelikke inimesi vaadates tekkis tahtmine minna koju ja olla omaette rahulik ja tüüne...mitte tormata, pea ees, juhuslike võimaluste keerisse.
Tundus, et justkui ei ole enam minu aeg...nagu mingi oluline murdepunkt oleks möödas. Siis kui ma veel kunagi tahtsin niiväga minna...nüüd...võib ju ka, aga kui mitte, siis mitte- ei kõiguta üldse.
Meeldiv, et siiski puudust tunti:) Ehk teinekord rohkem eelnevat suhtlemist ja koostööd;)
***
Ma võitsin kosutava pea 12 h-se lebamise-vahelduva une, millest olen nädalaid puudust tundnud, et siis taas laias lumesajus pealinnakaudu pealelõunasesse ühisproovi jõuda...
***
Ma ei tunne enam gümnaasiumiaegseid ära... tänaval ütles neiu "Tere" ja terve paariminutise vestluse ja viis pealeselle üritasin kokku viia, kellega ma räägin. Kusjuures mind ja minu kuuluvust ja kõike teati...hoolimata totaalsest muutumisest võrreldes gümnaasiumiajaga...piindlik...väga...