Pildikesi tänasest Taliinast

Harju tänav. Varemeist renoveeritud mitmetasandiline istumisala. Kõnnitee kõige madalamal. Ja seal- keset, tardunud teineteise sooja embusse, põsed vastakuti- kaks noormeest. Üks, pisut pikem, pidi tulemuse saavutamise nimel jalad laialt harkis seisma, et põsed ikka kohakuti ulatuksid. Ja lihtsalt seisid niiviisi, ilma liikumata-liigutamata. Pikalt ja püsivalt. Nagu elav monument...piirideta armastusele?
**********
Gloria ees üle tänava pargitud auto katusel oli end kassina sooja tumesinise pleki peale kerra kerinud hiidkajakas.
**********
Tartusse tulen-lähen ma reedel. Mõistlik mõte ja kõik inimesed saavad nähtud:)

Don't you dare give in to fears

Olin nagu väike ämblik, kes punus elu eest erinevaid logistikavõrke, milledes kõigis olid erinevad suured mulgud sees. Otsusele konkreetsele on hiljemalt täna aeg jõuda.
Kas pakin juba täna kohvri ja sõidan sellega homme pool Eestit läbi, et ülehomme olla tagasi pea-aegu, et koduukse all toimuvas Laagris (mis on tegija ürgkana, kes munes leebemat sorti Rabarocki muna). Kõlab väga ebaloogiliselt, kas jah. Eludilemma- kas kaks inimest Tartus, kellest ühega oleks meeldiv üle aegade (mitu kuud vist?!) taas vestelda kõigest ja mittemillegist, elust ja asjadest; ja teine saab maha ühe olulise verstapostiga haridusteel- vaadata seda kusagilt ekraanilt (kus küll?) ja näha ära soeng ja kostüüm ja pilk ja teha üks soe kallistus (kui käesolevad rekvisiidid seda lubavad). Et siis koheselt autosse hüpata ja minema kihutada. Kusjuures lõpetaja kihutaks u paari tunni pärast järele ja ma näeks teda ikkagi ja saaksin emmata vabas looduses? Ehh... Kas mu logistilised imeteod üldse kellelegi olulised on? Kas see tähendaks midagi? Kui ilmun või siis vastupidi, võtan asja loogiliselt ja ratsionaalselt ja veedan N õhtu rahulikult kodus, lasen ekipaazil end R sealtsamast rahulikult peale korjata ja läbida lühem (sadu kilomeetreid) marsruut. Kas kaks hetke või rahu ja kodu? Mul on veel pool päeva aega mõelda...Miks ma üldse mõtlen? Miks ma kohe spontaanse otsusena ei lähe?

Ja veel- eile tabas mind igatsus vanamoelise universaalpoe järgi, kust saab nii süüa kui seepi, aga eelkõige LIIMi, mis kleebib kinni tugevamaid materjale kui pelk paber. Siit Taliinast ei oska ma sellist kaubaartiklit keset linna küll kuskilt üles leida (kui ma ei taha südalinnarimi kassaesist Superkleepijat, mis on otsas niiehknii). Näiteks nagu Kingsepaliim või UHU kõlbab. Või siis, et saaks osta täiesti tavalisi tenniseid, millega maal mulla sees kõndida. Ei ole olemas sellist pudupoodi siin. Ma veel ei tea vähemalt.

Mulle näib, et miski karmaring on selles elus käskinud mul ära õppida kannatlik olemise. Maeitaha. Miksmapean. Aga see on vist teistega ka nii ja me kõik arvame, et "ainult mina" .

Erik Linnolt "Linnu tiivul"- mälestused oma eluteest läbi heaolukuldaastate, sõja, pagemise, võõrsil elamise-õppimise-töötamise kohta arstitudengi ja lõpuks psühhiaatrina.
Mr. Lawrence "Sitandspin"

Kus on tuli?

Ilmselt saab sel aastal sedasi olema.

Skisofreeniline seisund

Ma ei kuule kella tiksumist. Tavaliselt.
Kuid kui see aeg-ajalt hooti ümbritsevatelt (päris- ja virtuaalmaailmas) kajana peegeldub, on helivoog oimetuks lööv.

Krt, ja ometigi ei salli ma halemeelsust ja hala!

Katki. Lambist.

Üks tee, roheline, palun

Kas sina oled läinud oma (kodu-töö-elupaiga-misiganes-laiendiga)linnas mööda tänavat maailma äärele? Ehk siis kõndinud tänaval, mis lõpeb eikusagil- karjamaal, võsas, poriplatsil st. linna serval?
Eilsel nädalavahel, kus laupäeva hommikul päikesesäras korraks mõttevälgatas, et pakiks asjad ja hääletaks end Päriskoju, koduranda, ent võitis siiski tunne, et tahaks ju Ilsekodus ka olla rohkem kui vaid tööpäevadel öösel-unedes, ehkki sealsamas Päriskodus viibisin...mmm...ei meenu, sai pühapäeva õhtuks kontstantsest raamatulugemisest küll ja stabiilne udupeen vihm võlus mind välja. Kõndima.
Jõe tänav on nagu armulugu. Vaikne, romantiline, klanitud, kaunistatud, hoolitsetud, hillitsetud. Mõned üksikud (kolm kogu tänavas) unustusehõlma vajuvad seigad-majad, mis pole just kõige kenamad, meenutust väärivad, kuid siiski olemas. Algul on võimalik promeneerida mööda jõeäärset pargirada, sööta parte saiaga, püüda avada metallkorgiga pudelikest ilma selleks ettenähtud vahenditeta (lõpptulemus- pudel jääb kinni, parema käe keskmise sõrme teise liigese kohalt kaob mõningane kogus nahka; nojah, eks Maasika-Hapsiga võib ka janu kustutada:)). Peatuda vaateplatvormil, võtta aeg maha, süveneda. Peatuda sillal, võtta aeg maha, süveneda, ületades niiviisi takistus(i), näiteks jõgi. Mööda tänvat edasi, mis on erineva kattega, lipitud-lapitud, ent uuelt ja korralikult, niiet justkui midagi pole lahti ja kõik sujub-sujub-sujub peeeehmelt. Vihmasadu lompe ei jäta, sest kõik on nii sile, millegi taha pole koguneda. Ja kui tekibki, siis lühikeseks ajaks, sest tegelikult on kõik hästi ja vesi imbub servadesse ära. Mõnedkümned meetrid enne lõppu on tupikumärk, Märk. Peale seda on Kõige Suurem ja Uhkeima Aiaga Maja, see miski niiväga hea. Siis krobeline kruus, kus vanker ei püsi ja siis on Lõpp. Siis ei ole enam mitte midagi. Noh, pajuvõsa, porimülkad, lõuani hein.
Heal juhul, kuiva ilmaga ehk, võib leida kitsukese rajakese tarnade vahel, et pääseda Uuele Teele, tagasi inimeste sekka, kellest eelmine valitud rada kaugele viis.

Võib olla kaks lugu, võib olla ka ainult üks. Lihtsalt üks tänav, lihtsalt ühes väikeses linnas.
Eile ma ainult jalutasin ja vaatasin:)

Ma ei kirjuta siin seksist

Eile ei saanud taevast vaadatagi. Kui just uppuda ei tahtnud. Täna kahjatsed tuntavalt taga salli (kasvõi seda suvistki) ja võimalikku kerget sõrmikupaari, sest külmumiseoht algab kohrutatud sõrmedest. Jajahh. Milline seiklus on end igal hommikul riietada- kunagi ei tea, milliseks ilm pöörab ja tavaliselt erineb see siin mere ääres sellest, mis on ca 50 km sisemaa poole. Mine võta kinni siis- sellest, teisest või kolmandast pikkus- ja paksusastmes seelikust, sukkadest või hoopis pükstest (karmimal korral). Tegelikult on see päris lõbus:)

Hajameelsusest unetasin maha tükikese riigivara ning vajalikud abivahendid, et teha kaasa päris ehtsa kuuma latiinopoisi puusanõksud (aga polnudki hullu, sest hiljem selgus, et täna jääb ta ära niiehknii). Küll aga sai rongisõbraks kaasa uus teos, mis vast soetatud (tõlge: mille järgi lipates ma keset Tallinna tänavaid vette ära pidin peaaegu-et uppuma ja hiljem tagasi jõudes meenutasin pesuehtsat vihmakassi, kes igatses kõik riided kuhugi kuivama riputada ja mõnusa lumivalge arstikitli sees klahve klõbistada. Võiks ju siin ometi selline olla kapis varuks. Igaks kolmeks juhuks. Oleks temaatiline;). Ma lugesin seda juba eile nii mõnegi unetunni arvelt ja serveerisin seda magustoiduks varahommikuse juustuomleti kõrvale. Ja natuke jääb veel tagasisõiduaja tarbeks. Selline pikendatud nauding, mitte kohe päris lõpuni välja, aga veel ja veel ja veel natuke, enne kui...jah:) Ja ongi nii, et meil on inimestega, keda kunagi pole kohanud, samu arusaamu-tundmisi maailmast-elus-asjadest, ehkki kontekstid ja taustsüsteemidki võivad erinevad olla? Ja ongi nii, et igal inimesel on iga teise inimesega vähemalt üks, aga sageli terve peotäis ja rohkemgi veel sarnaseid puutepunkte? Ja mõned saavad neist teadlikuks ja avastavad neid ühiselt ja liidavad ja arendavad ja seda kõike märkamatult ja nii kasvataksegi kokku ja saadakse lähedasteks, usaldatakse ja nii edasi?

Ma arvan, et kirjutan ühe isikliku (mitte tüüpilise fänni-) kirja. A vbla on see lihtsalt hetkeemotsioon ja ma löön siiski põnnama. Tundmata kirjaneitsile kirjutada isiklikku kirja... sest seal on täitsa palju mind ka sees, kõige muuga segamini. Teid kõiki on seal mingilmääral sees. Sest kõik on inimesed.
Kui ma ainult sihtaadresse suudaks uuesti üles leida. Ma nägin seda kusagil...

Kronos logos

Plaanid, mõtted, ideed, tahtmised, minemised, rändamised...

*Jaanipäev- hmm...see on see igavene rallimine-õllejoomine-kiirelt mööduv aeg, millest edasi on ainult jõule oodata. Põhimõtteliselt. Sest ilm hakkab jälle pimedamaks ja päev lühemaks kuluma...AGA (mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) 23.06 on Maakaitsepäev Ja Võidupüha ametlik paraad sel aastal Raplas=>marsitakse, näidatakse tehnikat, lendavad lennuväelased, Alo Mattiiseni isamaaliste laulude ettelaulmine, Tõnis Mägi annab autorikontserdi ja ühte teist oli veel. Tulge meie boksi! Päriselt, ilma naljata. Jah.
*Igatsetud-oodatud-pilet-ostetud HRL, millest juba aegu õhkab tema.
*Miks mitte ka endiste kolleegidega kohtuda nonde suvepäevadel kaunil Kõrvemaal? Need matkarajad paeluvad mind ja milla ma muidu ikka sinnakanti satuksin. Võiksju, korraldajad, võiksju-eksju (plink-plink ripsmetega:) Ainult, et kuidas ja millega sinna ja kuidas (ja kas?)magada ja mitu muud korralduslikku küsimust. Ehkki, KUI mul lubatakse osaleda, vast siis ülejäänud laheneb kah, heade "minu"- inimeste toel;) => Edit: lai rõõmus naeratus, tööpakkumine veel pealekauba:D
*Kõne all on ka kaks nädalat vennasvabariiki... see on see, mida ma neli(?) aastat tagasi lubasin enam kunagi mitte teha, aga näed sa siis:D Nüüd tõotab tulla igatpidi lahedam ja rohkem aktiivse puhkuse moodi, kui toona. Saab näha, kui komitee kokku tuleb ja veidi aru peab selle mineku osas. Nõutan häbitult puhkusepäevi selle reisi tarbeks:) Aga ma tulen tagasi. Kindlasti!
*Neli päeva laevareisi Savo järvedel jääb sel aastal taas minuta. Eksole, ma ärkasin päev pärast kandidaatide nimetamise viimast tähtaega ja koht oli juba loositud. JÄRGMISEL aastal jälle, planeerin siis kohe puhkuseaega niiviisi. Vbla ongi parem, narr muidu ka katseajal keset suve kogu aeg ära siiberdada, ei jäta vbla väga head muljet, mina kui töökas ja korralik tütarlaps ju ikkagi;)
*Lahemaa jääb ilmselt samuti uut aega ootama...
*Siis on juba august ja kohe alguses rattaga mööda Tartu- ja Põlvamaad põikega Piirissaarde (ehk Sibulamaal)- uute kolleegidega tuleb ju ometi harjuda-kohaneda, õige inimene pidada selguma justnimelt vabakavas looduse rüpes, kus mõned katsumusedki muu lõbu sekka satuvad.
*Vbla nädalavahetus Pärnus?
*Siis kord suve jooksul päriskoju?
*Siis Viljandimaale uue koha inimestega suvepäevitama.
Ja ongi sügis...

Leia siit plaanist päevad mere ääres ja laintes;) Uhh, kuidas tahaks...

Laske mind

Täna on see päev, kus ümberringi toimugu veneetsia karneval, Pärtliöö või venna pulm- hommikust saati tahan voodisse. Oma voodisse. Mis oleks umbes selline, aga praegu veel ei ole.
Pikali.
Lebama.
Jahedasse.
Pehmusesse. Ehhh.

Cornish Rex Shaded Silver

Taas Tartu.
Reedest pühapäevani.
Kõnetame-lilletame-kingitame lõpetajaid.
Veel midagi? Mõnda põnevat filmi pole teab, mis ajast näinud...