Don't you dare give in to fears
Olin nagu väike ämblik, kes punus elu eest erinevaid logistikavõrke, milledes kõigis olid erinevad suured mulgud sees. Otsusele konkreetsele on hiljemalt täna aeg jõuda.
Kas pakin juba täna kohvri ja sõidan sellega homme pool Eestit läbi, et ülehomme olla tagasi pea-aegu, et koduukse all toimuvas Laagris (mis on tegija ürgkana, kes munes leebemat sorti Rabarocki muna). Kõlab väga ebaloogiliselt, kas jah. Eludilemma- kas kaks inimest Tartus, kellest ühega oleks meeldiv üle aegade (mitu kuud vist?!) taas vestelda kõigest ja mittemillegist, elust ja asjadest; ja teine saab maha ühe olulise verstapostiga haridusteel- vaadata seda kusagilt ekraanilt (kus küll?) ja näha ära soeng ja kostüüm ja pilk ja teha üks soe kallistus (kui käesolevad rekvisiidid seda lubavad). Et siis koheselt autosse hüpata ja minema kihutada. Kusjuures lõpetaja kihutaks u paari tunni pärast järele ja ma näeks teda ikkagi ja saaksin emmata vabas looduses? Ehh... Kas mu logistilised imeteod üldse kellelegi olulised on? Kas see tähendaks midagi? Kui ilmun või siis vastupidi, võtan asja loogiliselt ja ratsionaalselt ja veedan N õhtu rahulikult kodus, lasen ekipaazil end R sealtsamast rahulikult peale korjata ja läbida lühem (sadu kilomeetreid) marsruut. Kas kaks hetke või rahu ja kodu? Mul on veel pool päeva aega mõelda...Miks ma üldse mõtlen? Miks ma kohe spontaanse otsusena ei lähe?
Ja veel- eile tabas mind igatsus vanamoelise universaalpoe järgi, kust saab nii süüa kui seepi, aga eelkõige LIIMi, mis kleebib kinni tugevamaid materjale kui pelk paber. Siit Taliinast ei oska ma sellist kaubaartiklit keset linna küll kuskilt üles leida (kui ma ei taha südalinnarimi kassaesist Superkleepijat, mis on otsas niiehknii). Näiteks nagu Kingsepaliim või UHU kõlbab. Või siis, et saaks osta täiesti tavalisi tenniseid, millega maal mulla sees kõndida. Ei ole olemas sellist pudupoodi siin. Ma veel ei tea vähemalt.
Mulle näib, et miski karmaring on selles elus käskinud mul ära õppida kannatlik olemise. Maeitaha. Miksmapean. Aga see on vist teistega ka nii ja me kõik arvame, et "ainult mina" .
Erik Linnolt "Linnu tiivul"- mälestused oma eluteest läbi heaolukuldaastate, sõja, pagemise, võõrsil elamise-õppimise-töötamise kohta arstitudengi ja lõpuks psühhiaatrina.
Mr. Lawrence "Sitandspin"
Kas pakin juba täna kohvri ja sõidan sellega homme pool Eestit läbi, et ülehomme olla tagasi pea-aegu, et koduukse all toimuvas Laagris (mis on tegija ürgkana, kes munes leebemat sorti Rabarocki muna). Kõlab väga ebaloogiliselt, kas jah. Eludilemma- kas kaks inimest Tartus, kellest ühega oleks meeldiv üle aegade (mitu kuud vist?!) taas vestelda kõigest ja mittemillegist, elust ja asjadest; ja teine saab maha ühe olulise verstapostiga haridusteel- vaadata seda kusagilt ekraanilt (kus küll?) ja näha ära soeng ja kostüüm ja pilk ja teha üks soe kallistus (kui käesolevad rekvisiidid seda lubavad). Et siis koheselt autosse hüpata ja minema kihutada. Kusjuures lõpetaja kihutaks u paari tunni pärast järele ja ma näeks teda ikkagi ja saaksin emmata vabas looduses? Ehh... Kas mu logistilised imeteod üldse kellelegi olulised on? Kas see tähendaks midagi? Kui ilmun või siis vastupidi, võtan asja loogiliselt ja ratsionaalselt ja veedan N õhtu rahulikult kodus, lasen ekipaazil end R sealtsamast rahulikult peale korjata ja läbida lühem (sadu kilomeetreid) marsruut. Kas kaks hetke või rahu ja kodu? Mul on veel pool päeva aega mõelda...Miks ma üldse mõtlen? Miks ma kohe spontaanse otsusena ei lähe?
Ja veel- eile tabas mind igatsus vanamoelise universaalpoe järgi, kust saab nii süüa kui seepi, aga eelkõige LIIMi, mis kleebib kinni tugevamaid materjale kui pelk paber. Siit Taliinast ei oska ma sellist kaubaartiklit keset linna küll kuskilt üles leida (kui ma ei taha südalinnarimi kassaesist Superkleepijat, mis on otsas niiehknii). Näiteks nagu Kingsepaliim või UHU kõlbab. Või siis, et saaks osta täiesti tavalisi tenniseid, millega maal mulla sees kõndida. Ei ole olemas sellist pudupoodi siin. Ma veel ei tea vähemalt.
Mulle näib, et miski karmaring on selles elus käskinud mul ära õppida kannatlik olemise. Maeitaha. Miksmapean. Aga see on vist teistega ka nii ja me kõik arvame, et "ainult mina" .
Erik Linnolt "Linnu tiivul"- mälestused oma eluteest läbi heaolukuldaastate, sõja, pagemise, võõrsil elamise-õppimise-töötamise kohta arstitudengi ja lõpuks psühhiaatrina.
Mr. Lawrence "Sitandspin"
Efnisorð: mõtleja võrkkiiges
3 Comments:
Aga Sa vaata Prismadesse. Seal oli mu meelest täitsa tavalisi tenniseid küll üksvahe terve hunnik. Ja liimi leiab sealt ka, ainult natuke otsida tarvis.
Njah, pole harjunud sellega, et vajalike asjade saamiseks tuleb reeglina kilomeetreid kusagile linnapiirile kolistada. Et vajalikud asjad ei ole käe-jala-töökoha-paarikümne lõunatunni minuti ulatuses:) Tänan näpunäite eest. Ehk õnnestub kuidagi.
Sikupilli ei ole linnaäär.
Lisaks sellele on ka kesklinnas universaal-marketeid.
Ja alati on turud ja mõningad jäänukid nõukaajast - ehk siis müstilisel kombel end ära majandavad koloniaalkauplused kuskil natuke vähemkäidavate agulitänavate keldrisoppides. Tuleb silmad lahti ringi käia. Ja kohalikega suhelda;)
Skrifa ummæli
<< Home