Üks tee, roheline, palun
Kas sina oled läinud oma (kodu-töö-elupaiga-misiganes-laiendiga)linnas mööda tänavat maailma äärele? Ehk siis kõndinud tänaval, mis lõpeb eikusagil- karjamaal, võsas, poriplatsil st. linna serval?
Eilsel nädalavahel, kus laupäeva hommikul päikesesäras korraks mõttevälgatas, et pakiks asjad ja hääletaks end Päriskoju, koduranda, ent võitis siiski tunne, et tahaks ju Ilsekodus ka olla rohkem kui vaid tööpäevadel öösel-unedes, ehkki sealsamas Päriskodus viibisin...mmm...ei meenu, sai pühapäeva õhtuks kontstantsest raamatulugemisest küll ja stabiilne udupeen vihm võlus mind välja. Kõndima.
Jõe tänav on nagu armulugu. Vaikne, romantiline, klanitud, kaunistatud, hoolitsetud, hillitsetud. Mõned üksikud (kolm kogu tänavas) unustusehõlma vajuvad seigad-majad, mis pole just kõige kenamad, meenutust väärivad, kuid siiski olemas. Algul on võimalik promeneerida mööda jõeäärset pargirada, sööta parte saiaga, püüda avada metallkorgiga pudelikest ilma selleks ettenähtud vahenditeta (lõpptulemus- pudel jääb kinni, parema käe keskmise sõrme teise liigese kohalt kaob mõningane kogus nahka; nojah, eks Maasika-Hapsiga võib ka janu kustutada:)). Peatuda vaateplatvormil, võtta aeg maha, süveneda. Peatuda sillal, võtta aeg maha, süveneda, ületades niiviisi takistus(i), näiteks jõgi. Mööda tänvat edasi, mis on erineva kattega, lipitud-lapitud, ent uuelt ja korralikult, niiet justkui midagi pole lahti ja kõik sujub-sujub-sujub peeeehmelt. Vihmasadu lompe ei jäta, sest kõik on nii sile, millegi taha pole koguneda. Ja kui tekibki, siis lühikeseks ajaks, sest tegelikult on kõik hästi ja vesi imbub servadesse ära. Mõnedkümned meetrid enne lõppu on tupikumärk, Märk. Peale seda on Kõige Suurem ja Uhkeima Aiaga Maja, see miski niiväga hea. Siis krobeline kruus, kus vanker ei püsi ja siis on Lõpp. Siis ei ole enam mitte midagi. Noh, pajuvõsa, porimülkad, lõuani hein.
Heal juhul, kuiva ilmaga ehk, võib leida kitsukese rajakese tarnade vahel, et pääseda Uuele Teele, tagasi inimeste sekka, kellest eelmine valitud rada kaugele viis.
Võib olla kaks lugu, võib olla ka ainult üks. Lihtsalt üks tänav, lihtsalt ühes väikeses linnas.
Eile ma ainult jalutasin ja vaatasin:)
Eilsel nädalavahel, kus laupäeva hommikul päikesesäras korraks mõttevälgatas, et pakiks asjad ja hääletaks end Päriskoju, koduranda, ent võitis siiski tunne, et tahaks ju Ilsekodus ka olla rohkem kui vaid tööpäevadel öösel-unedes, ehkki sealsamas Päriskodus viibisin...mmm...ei meenu, sai pühapäeva õhtuks kontstantsest raamatulugemisest küll ja stabiilne udupeen vihm võlus mind välja. Kõndima.
Jõe tänav on nagu armulugu. Vaikne, romantiline, klanitud, kaunistatud, hoolitsetud, hillitsetud. Mõned üksikud (kolm kogu tänavas) unustusehõlma vajuvad seigad-majad, mis pole just kõige kenamad, meenutust väärivad, kuid siiski olemas. Algul on võimalik promeneerida mööda jõeäärset pargirada, sööta parte saiaga, püüda avada metallkorgiga pudelikest ilma selleks ettenähtud vahenditeta (lõpptulemus- pudel jääb kinni, parema käe keskmise sõrme teise liigese kohalt kaob mõningane kogus nahka; nojah, eks Maasika-Hapsiga võib ka janu kustutada:)). Peatuda vaateplatvormil, võtta aeg maha, süveneda. Peatuda sillal, võtta aeg maha, süveneda, ületades niiviisi takistus(i), näiteks jõgi. Mööda tänvat edasi, mis on erineva kattega, lipitud-lapitud, ent uuelt ja korralikult, niiet justkui midagi pole lahti ja kõik sujub-sujub-sujub peeeehmelt. Vihmasadu lompe ei jäta, sest kõik on nii sile, millegi taha pole koguneda. Ja kui tekibki, siis lühikeseks ajaks, sest tegelikult on kõik hästi ja vesi imbub servadesse ära. Mõnedkümned meetrid enne lõppu on tupikumärk, Märk. Peale seda on Kõige Suurem ja Uhkeima Aiaga Maja, see miski niiväga hea. Siis krobeline kruus, kus vanker ei püsi ja siis on Lõpp. Siis ei ole enam mitte midagi. Noh, pajuvõsa, porimülkad, lõuani hein.
Heal juhul, kuiva ilmaga ehk, võib leida kitsukese rajakese tarnade vahel, et pääseda Uuele Teele, tagasi inimeste sekka, kellest eelmine valitud rada kaugele viis.
Võib olla kaks lugu, võib olla ka ainult üks. Lihtsalt üks tänav, lihtsalt ühes väikeses linnas.
Eile ma ainult jalutasin ja vaatasin:)
Efnisorð: koge (mitte laev), päevatee
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home