Ma ei kirjuta siin seksist

Eile ei saanud taevast vaadatagi. Kui just uppuda ei tahtnud. Täna kahjatsed tuntavalt taga salli (kasvõi seda suvistki) ja võimalikku kerget sõrmikupaari, sest külmumiseoht algab kohrutatud sõrmedest. Jajahh. Milline seiklus on end igal hommikul riietada- kunagi ei tea, milliseks ilm pöörab ja tavaliselt erineb see siin mere ääres sellest, mis on ca 50 km sisemaa poole. Mine võta kinni siis- sellest, teisest või kolmandast pikkus- ja paksusastmes seelikust, sukkadest või hoopis pükstest (karmimal korral). Tegelikult on see päris lõbus:)

Hajameelsusest unetasin maha tükikese riigivara ning vajalikud abivahendid, et teha kaasa päris ehtsa kuuma latiinopoisi puusanõksud (aga polnudki hullu, sest hiljem selgus, et täna jääb ta ära niiehknii). Küll aga sai rongisõbraks kaasa uus teos, mis vast soetatud (tõlge: mille järgi lipates ma keset Tallinna tänavaid vette ära pidin peaaegu-et uppuma ja hiljem tagasi jõudes meenutasin pesuehtsat vihmakassi, kes igatses kõik riided kuhugi kuivama riputada ja mõnusa lumivalge arstikitli sees klahve klõbistada. Võiks ju siin ometi selline olla kapis varuks. Igaks kolmeks juhuks. Oleks temaatiline;). Ma lugesin seda juba eile nii mõnegi unetunni arvelt ja serveerisin seda magustoiduks varahommikuse juustuomleti kõrvale. Ja natuke jääb veel tagasisõiduaja tarbeks. Selline pikendatud nauding, mitte kohe päris lõpuni välja, aga veel ja veel ja veel natuke, enne kui...jah:) Ja ongi nii, et meil on inimestega, keda kunagi pole kohanud, samu arusaamu-tundmisi maailmast-elus-asjadest, ehkki kontekstid ja taustsüsteemidki võivad erinevad olla? Ja ongi nii, et igal inimesel on iga teise inimesega vähemalt üks, aga sageli terve peotäis ja rohkemgi veel sarnaseid puutepunkte? Ja mõned saavad neist teadlikuks ja avastavad neid ühiselt ja liidavad ja arendavad ja seda kõike märkamatult ja nii kasvataksegi kokku ja saadakse lähedasteks, usaldatakse ja nii edasi?

Ma arvan, et kirjutan ühe isikliku (mitte tüüpilise fänni-) kirja. A vbla on see lihtsalt hetkeemotsioon ja ma löön siiski põnnama. Tundmata kirjaneitsile kirjutada isiklikku kirja... sest seal on täitsa palju mind ka sees, kõige muuga segamini. Teid kõiki on seal mingilmääral sees. Sest kõik on inimesed.
Kui ma ainult sihtaadresse suudaks uuesti üles leida. Ma nägin seda kusagil...