Ma teile jutustan...

Üks rahvalugu on kahest konnast. Kukkusivad mõlemad piimakirnu. Üks hädaldas ja uppus. Teine rabeles niikaua, kui piimast sai või ning ronis selle abil pütist välja.

Olgugi, et kätised sobiksid tänasesse päeva...

Võtmeteks on Rahu ja Avatus.
Siis saan kõik.

loomad elutoast väljapool

Juba mitu päeva mõtisklesin. Ilmad on kevadised, päike paitab soojemalt- kus ta on? Kas ta veel tuleb?
Tänahommikuse vitamiiniklaasi kõrval oli ta olemas. Majaesisel muruplatsil aeglaselt hüpeldes, õhku ja muru nuhutades, valgete kõrvataguste välkudes ärkava linna helisid peilides. Ehmatus ja kiirete hüpetega vaateväljast ära. Jänes, kes põikles meie autotulede valgel juba sügisel. Kevad on alanud:)

Teateid ringihiilivast kevadest edastati telefoniteel juba nädala eest- sinililled olla metsaservaaluse värviliseks muutnud. Väike näljane orav siblis puudel ja kappas tennisemänguplatsi ümbritseval raudaial järgmise puudesiiluni. Need lummavad päikeseloojangud... igal õhtul isemoodi. Algkoduski ei näinud neid nii palju...
Loomad ja loodus- positiivne elamus garanteeritud 24/7/365.

Aasta lisandumine teeb rõõmu. Hea on meenutada seda aega, mis kahe punkti vahepeal on möödunud...paljudest pungadest on saanud õied:)

panoraamöö

Kas deja vu tunne tuttava tuttavate/sõbra sõprade keskel võib olla põhjustatud nimetet inimeste sõbralikkusest ja avatusest?

Samm ja Sära

...suveplaanid;
kuhu panna pikemal äraolekul kass;
folgipass osta;
erialased praktiseerimisplaanid;
minna vähemalt teiselepoole vett;
kiri kaugelt, ent säravalt sõbralt, mis tekitab rännulusti, kui vaid seda finantsreaalsust ees ei oleks;
üks sinilill hakkab Saaremaal õide;
rand ja lained säravas kevadpäikeses;
kas mustast saaks ideaalse kevade- ja suvegarderoobi;
vähemalt üks inimene, kes mind vbla ei mäleta, kuid kes on minu südamesse miskipärast pesa leidnud, kas meil on võimalust teineteist tundma õppida, kas meil oleks midagi teineteisele pakkuda (seostub unistusega)?;
üks unistus kunstivaldkonnast;
üks unistus ühest pool-looduslikus kohas asuvast avara päikeselise väljavaatega ateljeetoast;
unistus maakera kuklapoolest;
veel õpinguid (kuid kust leida selleks püsivahendeid);
minna ja teha kõike koos-koos-koos:)...

Liblikkerguses hõljuv

Kasutame aega ja võimalusi enam oma elujärje p a r a n d a m i s e k s ning vähem selle üle kurtmiseks või kannatamiseks. Räägime, eesmärgiga leida lahendust, areneda, kasvada. Oleme rahul ja rahulikud, jätame infantiilsed emotsioonid ning põhjendame põhjalikult kõiki samme ja soove. Tahame Valgust ja Soojust, mida oleme i s e võimelised oma mõtetega tekitama. Loobume märterlusest ja enesehaletsuses olesklemisest.

211. sajandi mõtleja. Ajast enne aega.

Viies helves paremalt

Kuulatle endas ja kuuled, kuis soovin Sulle head!

Kui nad hakkasid Pariisi sõitma, tuli Nuustaku siiski vahele

Blogides lainetab "Detsembrikuumus"... Multikulturistid versus eestlased...

Silmanurgast eesti kinokunstil pilku peal hoides võib tõesti tõdeda, et osa varasemaid taasiseseisvumisaegseid filme on põhjamaiselt staatilised, pikad maastiku- ja näoilmekaadrid, napp dialoog. On rõõm, et liigutakse aktiivse tegevuse suunas, mida ülalmainitud film hoolega ka teeb. Tehnilisest raamistikust sisu ümber- tekkis kahtlus, kas kinosaalipidajad helinupu igaks juhuks meelega maksimumi peale unustasid stiilis "teada küll neid napi helitaustaga eesti filme". Ent see ei ole kriitika filmitegijatele, vastupidi, komm hoopiski:) Oldi kvaliteetsed ja professionaalsed. Ohtrate lahingstseenide kohatine amatöörlik kaskadöörlus väga ei häirinud- ei saagi oodata tohutut duublite arvu ja parima väljalihvimist piiratud eelarve juures.

Sisu on see, mille üle kõige rohkem lokku lüüakse... Propagandafilm? Jah, ilmselt on sellekohaseid jooni. Tugevad paralleelid tekkisid filmiga "Nimed marmortahvlil" (nagu vist igal inimesel, kes nüüd mõlemat linateost näinud on). Selle taustal mõte, et kas tõesti oli sõjale ja mässule vastuhakk niivõrd juhuslik? Õnnekombel saadi jälile? Õnnekombel suudeti vastane maha suruda? Abiks koolipoisid, juhuslikult õigel ajal õiges kohas olevad isikud? Olukorras, kus vastane on suurem ja organiseeritum, ei ole meil endil pea-aegu mitte midagi vastu panna ning kriitilisel hetkel päästame end pea-aegu et vaid heast tahtest ja ad hoc formeerunud vastupanust? Ei mingit eeltööd, ettevalmistust, kavandamisi, planeerimisi, organiseerimisi, koostööd?

Hea muidugi, et seda kõike kunagi suudetud on. Selle tulemusel on tänastel multikultuursusest vaimustunutel platsdarm, kust lennata. Sügavast idapoolsest soost oleks see ilmselt tunduvalt raskem. Praegused eestlusele ja rahvuslusele käegalööjad ning maailmale orienteerujad tunduvad unustavat, et meie riigipiiri taga on teised riigid ja nende taga omakorda järgmised. On rahvad ja rahvused. Omade juurte, juttude, legendide, kultuuriruumi ja sotsiaalsete võrgustikega. Seda mitmekesisust ei ole võimalik nivelleerida. Leian selle iseolemise võluva olevat, unistus ülemaailmsest ühtsest juurteta maalasest on utoopia. Pigem säilitada iseolemine ja püüelda koostööle, kui et kaotada kõik ja olla üks loksuv mass!

Film ärgitas tasa tegema lünki Eesti lähiajaloost. Kui on isiklik side, on teema palju elulisem. Mõelda vaid, filmis käsitletud ajahetkel olid ühes teises linnas grupp noori neide loomas midagi, mis on täna juba 85. aastapäeva lävel...

Tõehetk või helgem homne

Ma pean end ausaks, moraalseks ja korralikuks kodanikuks. Südametunnistus laseb öösel rahulikult uinuda. Ühiskond võib minu suhtes rahul olla. Julgelt. Teen tööd, maksan makse, püüan olemasolevaga ära elada ning märgata keskkonda ning kaasteelisi. Mis on minu mõtetes ja isikliku elu minevikus, sellega pole asja, kuna see ei oma „üldise hüve“ seisukohast mitte mingisugust tähtsust. M i n u minevik. Minu privaatsusesaareke maailmas, kus miski pole kindel.
Mind teevad nukraks artiklid stiilis „ Tagandage ta ametikohalt (inimene on 50 a vana, eluaeg korralikult panustanud ühiskonna hüvanguks), ta jäi teismelisena purjuspäi juhtimisega vahele (sõites vbla ümbernurga baarist vaikselt koju)“. Popi tõetundmise saate kohta ei võta üldse sõna, sest ei oma vahetut kogemust (televiisorist hoian jätkuvalt eemale). Samas ajalehe vahendusel tundub see samalaadse mõttetu minevikus sobramisena, mis lõhub oleviku ja tuleviku.
Inimene muutub ajas. Kui põhiolemus on hea, siis kasvab ta välja nooruspõlves tehtud vigadest ja jätab tupikusse viivad teeotsad. Kuid miks, kr…di pärast MIKS (vabandan, ma tõesti väljun endast) peab sujuval teel äkitselt käsipidurit tõmbama ning hoolimata sellest, et hea tee ootab ees, minema ja luurama kõrvalistele tupikutele, ehkki on ette teada, et need ON kõrvalised tupikud?

Vihm teeb unistajaks

Ilu igatsus.
Ta kõnnib siinsamas, ometi nii tabamatu...

***
Foto mood disain pesu kleidid püksid pärlid kaunid kehad uduaim hingest tahe tutvuda teine dimensioon kunagi ehk teel looduses knifiga õmmelda pildistada hea tehnikaga tõlkida aeleda vaibal jalutada kummikuis silitada ploomihooaeg väikesed koosistumised silmad avaraks...

Kaleidoskoopiline päike

Juuni on olnud...väga emotsioonidetihe.
Pariisi-reis, mille muljed ilmselt on oma aktuaalsuse küll juba kaotanud, kuid mis oli uudseks kogemuseks, pakkudes palju silmale ja mõttemaailmale.
Elu esimene osalemine tantsuvõistlustel, hobiklass I E :) Kavas aeglane valss, viini valss, quick-step, samba, jive ja cha-cha-cha. Auhinnaks teise koha medal, diplom ja mõned joogid:P Oi, see oli ilus. Harjutuse mõtes eelnevalt aeglane valss Pärnu rannas veepiiril... on hetki, mis jäävad meelde:)
Protseduur, mille tulemusel ei pea ma (loodetavasti enam kunagi) kandma prille! Näen ujudes kaldalseisjaid, märkan läbi vihma sammujaid ja talvel poodi minnes seiran juba ukselt, palju maksab see-või-teine poeriiulil ilma, et peaks esmalt udu kõrvaldama.
Jaanipuhkus päevi kestvas paduvihmas koos perega. Kosutav.
Hard Rock Laager 2008 Vana-Vigalas koos kollektiivide ja telklameluga, öise kojusõidu ekstreemsused veel kõige otsa. Väike ingel oli kohal, mustas maani seelikus ja tillukeses rebase(?)boas. Avatud oli imehea kohvi, põneva sisekujunduse, kuid veidi lühikesevõitu menüüga patriootliku noodiga kohvik "Madissoni kutsikad"(Tiidu?)Ülimalt tervitatav ettevõtlus sellises väikeses kohas, ehkki palju neil peale laagrikülastajate kliente oleks/on? Sai ennast näidatud ja teisi vaadatud ning vaikselt muheletud (minu töökoht ja selline üritus ja väljanägemine- nii vastandlik kui veel olla saab:D)Uskumatult väsitav kogemus, aga hea, et osa sain!
Pühapäeva hommik kell viis- mäletan seda kellavaatamise hetke selgesti. Jalutasime õrnas uduvihmas, sest palju oli rääkida ja uni oli tänu teel juhtunud väikesele vahejuhtumile kadunud. Siit ilmast on lahkunud veel üks hea inimene. Ta oli justkui vanaisa kuju minu jaoks, soome sõber, peretuttav ja mõttekaaslane paljudele meie hulgast. Viimane pilt temast kommersi pudruhommikul, eelmise aasta järvederetk. Õppetund sellest, kuidas sümpaatse inimese kutseid ei tasu jätta tuleviku peale, vaid haarata neist esimesel võimalusel- tema maakodu jäi minust nägemata, aeg seal koos tema imelise võõrustamisoskusega kogemata. Mu süda on rahulik, kuna on teada, et hoolimata raskest haigusest läks ta vaikselt, vaevadeta. Ootan infot, et minna viimast austust avaldama.

See on olnud üks kõige murrangulisemaid kuid viimase aja jooksul. Palju on läbi elatud, palju uut on silmaga nähtud, kõrvaga kuuldud, mõttega läbi mõeldud. Palju olen iseenda kohta teada saanud. Vana maailm on suhteliselt varemetes, käib hoolas Uue ülesehitamine. Koos.

Riivamisi, mis möödas, silmamisi, mis plaanis

Kaks ööd järjest vaid neljatunnilist unekosutust ja Volber kohe otsa...MIS on must järel kui ma reedel uuesti tööle jõuan?

Intermezzo

Ümber vaadates olen siia postitanud viimati kakskümmend päeva tagasi. Vahe käriseb. Jah, iga kell valin tegevused kui tegevusetuse ja unustuse. "Ei viitsi" paneb aurukatla pahameelest podisema. Ringisiiberdamise tõttu pole mahti ka kirjutada. Millal ma viimati luuletasin? Kidari ootab vastust minu 16-aastase mina kohta...ses suhtes peab veidi meeldetuletust tegema.
Ongi kätte jõudnud aeg, kus kogu aeg teed mõtestatult "asju" ja niisama ringihängimist tuleb üliharva ette... Tartu-külaskäigud on alati tiheda päevakavaga ning ärakolimisest saati pole enam mahti olnud Karlovavahelistele tuttavatele tänavatele jalutama minna. Või teise ringi poodidest lahedaid asju leida. Ikka torman (sõna otseses mõttes:)punktist A punkti B, muutuvad vaid sihtmärgid ja taust mu ümber ning hädavajalik tuleb Kaubamajast. Ma ei usu, et ainult Tallinn on seda minuga teinud, üleüldine arenemine vast, aja- ja vanuse teljel...

Vahepeal on olnud palju närivat tööstressi, õnneks on jõutud enamuses osas mäele, et võib jälle pea-aegu et õnnelikuna igal hommikul tööle tulla. See jõuduandev "tehtud" tunne :)
Proovisin üle aegade joosta- korraga terve tunni, tasases vastupidavust kasvatavas tempos suure ringi õhtuhämaruse metsade, põldude, küngaste ja järvede vahel. Ekspressis toodud säästuprogrammgi soovitab sportida väljas ja tasuta kui et higises klubis sadades peale maksta enese liigutamisele. Mnjah. Kui joosta, siis kindlasti kahekesi, üksi minu vaim vastu ei pea, kannatusest jääb puudu nii kaua-nii pikalt monotoonselt ainult hingata ja joosta ilma mingi sihtmärgita. Lihtsalt niisama. Aga suvest vbla alustan hooaega, kindlasti õigete jalatsitega, et mitte rohkem viga teha kui kasu kasvatada:)
Tantsimine on üks põhjusi, mis kasvatab mu kilometraazi nii otseses kui kaudses mõttes:) Poolteist tundi tangot...mmm, võib-olla julgeb siis kunagi ka põrandale minna ja üksiku paarina soleerida uhkes kaares. Tõeliselt hea leid, see meie õpetaja:)

Kuud on möödunud vuhinal, mõni nädal ja siis juba Pariis. Plaanid-kavad-kodutöö vaja teha. Kaks nädalat puhkust- õndsus:)
Tuleb Kaljuste lauleldus neljas vaatuses Keila Joal koos viie teise kooriga ning solistidega. Partituuri sõnaline osa on üle mõistuse huumor (K.A. Hermanni aegne eesti keel töötlusteta?), viis kulgeb kauge kaarega klassikalisest harmooniast- nalja saab! Esimene proov oli ikka VÄGA kole kraaksumine, et tabada ära kõiki neid pentsikuid keerde ja hüppeid, sekks naerulahvatusi kummaliste sõnade üle :D
Sekka tihedat töötegemist ja ühe nädala peale juuni lõpus on sattunud nii jaanipäeva vabadus (4 päeva jutti, mis küll selle ajaga peale hakata :P) kui Hard Rock Laager. Jälle õnn:)
Südasuvi- hmmm...Poolest juulist puhkus, mis võib sisaldada Nii teistkordset Tervis-retke kui Folki, kas koos või eraldi või mitte kumbagi. Kindlasti sisaldub selles neli päeva jalgratastel koos kolleegidega avastamaks Läänemaa peidetud võlusid.
Ja kui mõelda, siis niisamaruttu on august ja sealt edasi lehtede langemise aeg ja taas lumi...

Kuna maailma ja aega kinni ei hoia, siis ilmselt tuleb suhtumist muuta. Et väheneks ajuti kurb tunne kaduvast ajast, oleks vaid rõõm hetkedest...

Krt, magamatus mõjub:P

Paradoks

Pikematsorti sõprusest võib areneda "midagi muud", "millestki muust" aga hoolimata heast tahtest ja soovist sõprust aretada...almost never.
Kurb alati.
Veider.
Ressursi raisk.

Kodus õitsevad lumikellukesed.

...peab koju helistama ja uurima, kas lumikellukesed juba õitsevad

Kui 24 h jooksul solgutab ilm end mitu korda talvest kevadesse ja niiviisi korduvalt, edasi-tagasi ja vastupidi, siis pigem aimub juba kevadet...

Jätkub ekstensiivne ühistranspordi kasutamine. Plaanis on üle aegade pisut kaugemale reisida, kui omaenda ussaed. Tuleb uus väljanägemine, millest mõned elemendid on koheselt muudetavad, teiste jaoks tuleb pisut finantsplaane pidada. Kevademärguandeks võib lugeda ka suurenenud soovi näha taldrikul võimalikult palju värsket ja värvilist, koos erineva proteiiniallikaga. Samuti tahaks panustada pisutki kodu mugavdamisele, mis sest, et vabu nädalavahetusi seal veetmiseks eriti ei ole ning ainus tugev kontakt on voodi, külmiku, dušši, tualeti ja riidekapi pealmise, kõige kättesaadavama kihiga. Kohver seisab stabiilselt nurgas, pooleldi pakituna, valmis minekuks...

Märk maas house'i-peol käimise kohta. Stiililiselt on linnuke puudu veel d'n'b lipulaeva tagant...pikalt juba edasi lükatud...Kui oluline ikka on seltskond, kulunud tõdemust korrates:)...et oleks, kellega...
Üle aegade teatris. Krimitükk, mis kruvis põnevust, pildus ilutulestikupatareina lõpus kõik lahendused ja pani publiku naerma nii mõneski koomilises situatsioonis-lauses. "Jäine mõrv". Tavapäraste tõsiste ja filosoofiliste draamade kõrvale, mis reeglina on minu piletiostu saanud, mõjus tükk värske meelelahutajana. Kahetseda pole miskit. Alati ei peagi padutõsine olema:)

Kogemuskirjeldused kõigest sellest, mis aasta esimene kuu on paletina pakkunud, kes neist jõuaks kirjuta'... Awake-mode töötab täistuuridel. Hea on.

Emban.

Kui tegelikult peaks rohkem kirjutama salakohta, kus keegi tuhande aasta pärast loeb

Harva ja krüptitult kirjutades on oht sattuda prohveti rolli, kelle iga öeldud sõna hakkab igaüks vastavalt oma taustsüsteemi ja teadmiste olemasolule isemoodi lahti mõtestama.
***

Saab analüüsida tehtud vigu. Meloodia "pisar laugeil, kui meelestud mul..." järgi...kurnav oli, aga iseenesest võimas ja ilus. Kõige etem emotsionaalselt Jaani kirik, märgilise tähenduse poolest Estonia, ekstreemseim kohalolemisetemperatuur Eliisabetis, inetuim interjöör Pauluses.

EDIT: Dirigent võtab lõpuks kõik otsad kokku.
***

Sõlmides sõlmi ja jättes jälgi...entering awake-mode.

Vivat, crescat, floreat

Milla ma jõuan sinnamaani, et tähendan üles oma esimese välisreisi-esinemise segakooriga kui sellise...
...muljetaks transporditeemadel, kuidas on ühe nädalavahetuse jooksul siia-sinna-ja-tagasi kablutada (ei oelgi nii halb:)
...eelviimasest Tartu-tretist ja viimasest...njaa, ma armastan "oma inimesi".

Aga tänase päeva helge tera kirikutornitippe matva paksu udu sees- mul oli elu kõrgeim hemoglobiinitase, kui töökohta kohale tulnud Verekeskusele endast vabatahtlikult pisut loovutasin. Whee! Korrapärased hommikused ja lõunased söögikorrad ilmselt annavad verele värvi juurde...või siis aktiivne eluviis, treening ja head sõbrad...ma ei kurda, ma üldse ei kurda!:)

Tsitaat

"...igavese Miksi kõrval on ka Jah- mööduv Jah, kui soovite, aga ikkagi Jah!"
E.M.Forster "Vaatega tuba"

See my dreams

Läksin siiski kohale. Nägin ära kolm “lemmikmeest”- üks korraldaja, üks publiku seas ja mõjutatu ning üks laval, vastamas rahva küsimustele…
Üle 840 istekohaga Kosmose suur saal mahutas tol õhtul ilmselt oma tuhatkond inimest, kõik seinaveered ja lavaesine oli mitmes reas seisvaid-istuvaid inimesi täis. Kohustuslik aps iga korralduse juures- seekord siis kadus elekter kõnepuldi mikrofoni tagant. Ent polnud hullu, hea akustika tõttu oli päris hästi kõnelemist kuulda ilma võimendusetagi. Probleem peatselt siiski lahenes. David Lynch ise- esmamulje lavale käed püksitaskutes saabuvast erkkollase kitsa lipsuga pisut kühmus hallipäisest vanahärrast oli “nagu minu vanaonu Ameerikast”. Loenguvormis ettekannet ei olnud plaanis, oodatud olid kõiksugu küsimused publiku poolt, millele hr. Lynch enamjaolt pikalt, põhjalikult, vaimukalt, tabavalt ja täpselt vastas. Võlgu ei jäänud kunagi, isegi selliste “pommide” peale stiilis “mis on elu mõte”, “kas Te usute armastust”, “mida Te arvate oma riigist”. Väike vaheaeg ning pulti astus kvantfüüsika tunnustatud professor, kes tõi kuulajateni äärmiselt meeldival, sisendaval ja rahulikul hääletoonil TM-põhimõttted ja positiivse mõju võimalikkuse nii indiviidile endale kui kogu ühiskonnale…jutt oli niivõrd sisendav ja hüpnotiseeriv, et tuntud skeptik minus hakkas kohe kaitsekilpi ette rebima, mis ka õnnestus. Teinegi “külalisesineja”, ülikoolirektor, oli pisut kummalise kõnesisu valinud- põhisõnumiga “Kiitkem Davidit”. Pani muigama, hoolimata minu lugupidamisest kiidetava suhtes…
Peale kaht pentsikuvõitu vahepala jätkusid küsimused-vastused ja kuueks täpselt oli koosviibimine lõppenud. Väike kirjutis mälestuseks, esimene ja viimane omataoline ilmselt mu kogus…Ei ole väga jumaldajatüüp, enamasti piisab silmadega registreeritud mälestustest, kellele seda paberi peal tõestamist ikka vaja on.
Loodud on kodulehekülg, mis kajastab toimunut laiemalt. Teksti ja kohepeal võetud dok.kaadritega.

Ehkki…mujaoks läheb TM osaliselt ligilähedale kristluse “teise põse ettekeeramise” teooriale. Et kui ise oled hea ja heldelahke, siis ka sinu ümber muutuvad kõik sarnaseks, eriti need, kes vbla sind rünnata tahavad. Et ükski halb tegur väljapoolt ei saa sulle kahju teha. No…Soome koolitulistamise juhtum passib siia heaks näiteks. Väheusutav, et tapetuks osutunud ise kurjad ja provotseerivad olid…headus-neutraalsuski kasvõi ei päästnud…Ehkki samas nõustun “sisemise valgustatuse” võimalusega, mille saavutamisel halvad emotsioonid (viha, kurbus etc) võivad sinus esile tõusta, ent valgustatu tuleb nendega toime, “põeb” läbi ja laseb nad minema, ilma et jääks püsivat jälge olemuslikku siseruumi. Internal bliss.

Millega sisustada pikka pimedat aega? Võiks proovida ajada kokku läbielatu põhjal tekkinud veendumused-tunnetused-maailmavaate kellegi targema poolt kirja pandud teoste-teooriate-põhimõtetega. Kuidagi paika panna ennast…
*****************************

Mis siis, kui tuli ei allu enam mu kontrollile?

Sihtpunkt teadmata

Eesti filmi tuleb nagu Vändrast saelaudu, ole ainult agar ja jõua kaeda. Kaetamiseks ehk reaalelus ei lähe, ent "Kuhu põgenevad hinged?" tahaks ma küll teada. Järgmisel nädalal, peale palgapäeva, kes Talina satub võib kampa lüüa. Tüüpiline kuulõpu sendilugemise periood, vajalike ostude nimekirja järjestamine tuleviku tarbeks.

Sõpruse-teema kummitab--> muutumised, tasandid, minemised-lõppemised ja tagasitulemised, suured ja väikesed ringid.

Kõige selle keskel säilitada töömeeleolu....

Röntgeni kordus kõrvus.

Pudelipost

See nädalavahetus saab jälle rändamist olema, kindlasti Tartu, võimalik ka üks teine sihtkoht.

Kõnele peab mõtlema hakkama, ehkki tundes ennast, võib peaaegu, et kihla vedada, et teen sellega ilmselt algust alles 24, kui tuli juba kuklasse lõõmamas on. Häid konkreetseid mõtteid, et mitte liiga palju iseoma (sarkastilisi?) tähelepanemisi sisse põimida? Sõprus...no ei ole alati lilled ja liblikad ja vahukooretort. On ka kiluvõileib, piprapihv ja mõnikord repetama minevad hapukapsad. Kõige eksootilisem kõnekirjutamise kogemus- vaid mõned tunnid enne viksi ja viisakat koosolekule siirdumist paar korrust kõrgemal knaipelaua taga, olles mitte maganud öö jooksul, sellest päriselt väsinud ja kurnatud ning üleüldse endast suhteliselt väljas. Tulem oli- sisusem kui ma oodata oskasin, ent kas kõik alltekstid ka kuulajateni jõudsid...mõned vähemalt paistsid tabavat ja olid liigutatud. Ent see on erand. Reegel võiks olla rahulikumalt.

Viimasel ajal on deja vu- tunne alatine saatja. Olukorrad ja inimesed oleks nagu olnud juba kas samas või pisut nihkes kontekstis. Kuidagi tuttavlikud. Pelgan seda pisut...

Kõne minimaliseerub. Mõtted hüppavad uskumatutes amplituudides uskumatutes suundades. Luuletusiks ei vormu (miks mitte enam?). Mustaks auguks kosmoses. Täpiks.
Hirmus! Hirmus?
Niinii, paanikahoog.

Soe kaneeliõuna lõhn, mis ei ole kaneeliõun päriselus...