Pudelipost

See nädalavahetus saab jälle rändamist olema, kindlasti Tartu, võimalik ka üks teine sihtkoht.

Kõnele peab mõtlema hakkama, ehkki tundes ennast, võib peaaegu, et kihla vedada, et teen sellega ilmselt algust alles 24, kui tuli juba kuklasse lõõmamas on. Häid konkreetseid mõtteid, et mitte liiga palju iseoma (sarkastilisi?) tähelepanemisi sisse põimida? Sõprus...no ei ole alati lilled ja liblikad ja vahukooretort. On ka kiluvõileib, piprapihv ja mõnikord repetama minevad hapukapsad. Kõige eksootilisem kõnekirjutamise kogemus- vaid mõned tunnid enne viksi ja viisakat koosolekule siirdumist paar korrust kõrgemal knaipelaua taga, olles mitte maganud öö jooksul, sellest päriselt väsinud ja kurnatud ning üleüldse endast suhteliselt väljas. Tulem oli- sisusem kui ma oodata oskasin, ent kas kõik alltekstid ka kuulajateni jõudsid...mõned vähemalt paistsid tabavat ja olid liigutatud. Ent see on erand. Reegel võiks olla rahulikumalt.

Viimasel ajal on deja vu- tunne alatine saatja. Olukorrad ja inimesed oleks nagu olnud juba kas samas või pisut nihkes kontekstis. Kuidagi tuttavlikud. Pelgan seda pisut...

Kõne minimaliseerub. Mõtted hüppavad uskumatutes amplituudides uskumatutes suundades. Luuletusiks ei vormu (miks mitte enam?). Mustaks auguks kosmoses. Täpiks.
Hirmus! Hirmus?
Niinii, paanikahoog.

Soe kaneeliõuna lõhn, mis ei ole kaneeliõun päriselus...