Tõehetk või helgem homne

Ma pean end ausaks, moraalseks ja korralikuks kodanikuks. Südametunnistus laseb öösel rahulikult uinuda. Ühiskond võib minu suhtes rahul olla. Julgelt. Teen tööd, maksan makse, püüan olemasolevaga ära elada ning märgata keskkonda ning kaasteelisi. Mis on minu mõtetes ja isikliku elu minevikus, sellega pole asja, kuna see ei oma „üldise hüve“ seisukohast mitte mingisugust tähtsust. M i n u minevik. Minu privaatsusesaareke maailmas, kus miski pole kindel.
Mind teevad nukraks artiklid stiilis „ Tagandage ta ametikohalt (inimene on 50 a vana, eluaeg korralikult panustanud ühiskonna hüvanguks), ta jäi teismelisena purjuspäi juhtimisega vahele (sõites vbla ümbernurga baarist vaikselt koju)“. Popi tõetundmise saate kohta ei võta üldse sõna, sest ei oma vahetut kogemust (televiisorist hoian jätkuvalt eemale). Samas ajalehe vahendusel tundub see samalaadse mõttetu minevikus sobramisena, mis lõhub oleviku ja tuleviku.
Inimene muutub ajas. Kui põhiolemus on hea, siis kasvab ta välja nooruspõlves tehtud vigadest ja jätab tupikusse viivad teeotsad. Kuid miks, kr…di pärast MIKS (vabandan, ma tõesti väljun endast) peab sujuval teel äkitselt käsipidurit tõmbama ning hoolimata sellest, et hea tee ootab ees, minema ja luurama kõrvalistele tupikutele, ehkki on ette teada, et need ON kõrvalised tupikud?