Tõehetk või helgem homne

Ma pean end ausaks, moraalseks ja korralikuks kodanikuks. Südametunnistus laseb öösel rahulikult uinuda. Ühiskond võib minu suhtes rahul olla. Julgelt. Teen tööd, maksan makse, püüan olemasolevaga ära elada ning märgata keskkonda ning kaasteelisi. Mis on minu mõtetes ja isikliku elu minevikus, sellega pole asja, kuna see ei oma „üldise hüve“ seisukohast mitte mingisugust tähtsust. M i n u minevik. Minu privaatsusesaareke maailmas, kus miski pole kindel.
Mind teevad nukraks artiklid stiilis „ Tagandage ta ametikohalt (inimene on 50 a vana, eluaeg korralikult panustanud ühiskonna hüvanguks), ta jäi teismelisena purjuspäi juhtimisega vahele (sõites vbla ümbernurga baarist vaikselt koju)“. Popi tõetundmise saate kohta ei võta üldse sõna, sest ei oma vahetut kogemust (televiisorist hoian jätkuvalt eemale). Samas ajalehe vahendusel tundub see samalaadse mõttetu minevikus sobramisena, mis lõhub oleviku ja tuleviku.
Inimene muutub ajas. Kui põhiolemus on hea, siis kasvab ta välja nooruspõlves tehtud vigadest ja jätab tupikusse viivad teeotsad. Kuid miks, kr…di pärast MIKS (vabandan, ma tõesti väljun endast) peab sujuval teel äkitselt käsipidurit tõmbama ning hoolimata sellest, et hea tee ootab ees, minema ja luurama kõrvalistele tupikutele, ehkki on ette teada, et need ON kõrvalised tupikud?

Tunne tunnet, tunnel

Usaldan oma kuuendat meelt.

Kaleidoskoopiline päike

Juuni on olnud...väga emotsioonidetihe.
Pariisi-reis, mille muljed ilmselt on oma aktuaalsuse küll juba kaotanud, kuid mis oli uudseks kogemuseks, pakkudes palju silmale ja mõttemaailmale.
Elu esimene osalemine tantsuvõistlustel, hobiklass I E :) Kavas aeglane valss, viini valss, quick-step, samba, jive ja cha-cha-cha. Auhinnaks teise koha medal, diplom ja mõned joogid:P Oi, see oli ilus. Harjutuse mõtes eelnevalt aeglane valss Pärnu rannas veepiiril... on hetki, mis jäävad meelde:)
Protseduur, mille tulemusel ei pea ma (loodetavasti enam kunagi) kandma prille! Näen ujudes kaldalseisjaid, märkan läbi vihma sammujaid ja talvel poodi minnes seiran juba ukselt, palju maksab see-või-teine poeriiulil ilma, et peaks esmalt udu kõrvaldama.
Jaanipuhkus päevi kestvas paduvihmas koos perega. Kosutav.
Hard Rock Laager 2008 Vana-Vigalas koos kollektiivide ja telklameluga, öise kojusõidu ekstreemsused veel kõige otsa. Väike ingel oli kohal, mustas maani seelikus ja tillukeses rebase(?)boas. Avatud oli imehea kohvi, põneva sisekujunduse, kuid veidi lühikesevõitu menüüga patriootliku noodiga kohvik "Madissoni kutsikad"(Tiidu?)Ülimalt tervitatav ettevõtlus sellises väikeses kohas, ehkki palju neil peale laagrikülastajate kliente oleks/on? Sai ennast näidatud ja teisi vaadatud ning vaikselt muheletud (minu töökoht ja selline üritus ja väljanägemine- nii vastandlik kui veel olla saab:D)Uskumatult väsitav kogemus, aga hea, et osa sain!
Pühapäeva hommik kell viis- mäletan seda kellavaatamise hetke selgesti. Jalutasime õrnas uduvihmas, sest palju oli rääkida ja uni oli tänu teel juhtunud väikesele vahejuhtumile kadunud. Siit ilmast on lahkunud veel üks hea inimene. Ta oli justkui vanaisa kuju minu jaoks, soome sõber, peretuttav ja mõttekaaslane paljudele meie hulgast. Viimane pilt temast kommersi pudruhommikul, eelmise aasta järvederetk. Õppetund sellest, kuidas sümpaatse inimese kutseid ei tasu jätta tuleviku peale, vaid haarata neist esimesel võimalusel- tema maakodu jäi minust nägemata, aeg seal koos tema imelise võõrustamisoskusega kogemata. Mu süda on rahulik, kuna on teada, et hoolimata raskest haigusest läks ta vaikselt, vaevadeta. Ootan infot, et minna viimast austust avaldama.

See on olnud üks kõige murrangulisemaid kuid viimase aja jooksul. Palju on läbi elatud, palju uut on silmaga nähtud, kõrvaga kuuldud, mõttega läbi mõeldud. Palju olen iseenda kohta teada saanud. Vana maailm on suhteliselt varemetes, käib hoolas Uue ülesehitamine. Koos.

Mu inspiratsioon- kus?

On õnnetus olla andetu
On veel suurem draama
kui oled t e a d l i k
et oled andetu
Kuigi nii tahaks-tahaks-tahaks
suisa et peakski
et leib laual ja sinkki
selle peal püsiks
Või säiliks sotsiaalne staatus
enese meelerahu

Kui oskad vaid märgata
Loomingut ja Loojaid
vaimustuda-imetleda-vastuvõtta
suutmata midagi vastu anda
kuigi tahaks, nii tahaks
Kes ütles
et vaid tahtmisest piisab ja
kohe nii ongi
Tühi ja kinnijooksnud
Vaatan teid- inimesed, floora ja fauna
läbi selge kriimuta klaasi
Heli ei paita kõrva
Tuul ei lendle tukas
Mõte
Mis mõte
Milline
Suurte hirvesilmadega vaid vaatan

Mitmest peeglist vaadatakse

Hommikuses pargis nägin u 14 aastast mantliga tütarlast ennastunustavalt hoogsalt mänguväljaku lastekiigel end taevapoole lennutamas. Ikka ja jälle, ettepoole üles ja tagurpidi üles. Meeleheitlikult (mu enese tõlgenduses). See linkis ühe vaikse ja karge juuliööga Soome järvestiku ühel kaldal, kus öö ja ilm olid pimedad-vaiksed, kaste rohul tegi tennised märjaks ja pani ihu värisema. Seal oli üks rahulik "vanainimeste kiik"- kaks pinki teineteisega laudpõrandaga ühendatud, vaikselt kriiksumas edasi-tagasi. Üks laste mänguväljak, kus kiiged, milledega sai samamoodi hoogu antud ja end üles tähistaeva poole vibutatud...Seljataga sadam, tukkuvad laevad, tulemised-minemised...

Korraks läks meelest, et tahaks südame lõigata väikesteks kuubikuteks, igaühele tema tükk kätte anda ja mitte millestki hoolida sealtmaalt, enam.

Valge liblikas mustade voogude kohal

Mulle tuleb meelde…
… üks aastapäeva tähistamine, kevadine hetk konvendis, kus hulk õnnitlejaid, õdesid, pidulisi. Väike vaba sõõr ahju ja vapi vahel, kus riburadapidi käidi kõnelemas ja kinkimas. Tema kõne oli laul. “Ainult üks I on” . Laulul on pikkust oma kuus salmi kui mitte rohkem pluss refräänid vahele…Laulis pisut mööda ja omal viisil, kõrge falsetiga, ent soojalt ja südamest. Elusamat õnnitlust ei teinud keegi teine.

… üks ühine rebastund, kus kõik olid viksid ja viisakad ning viimase korra järgi riides “põlved koos ja käed teki peal”. Tema ilmus sõbralikult uksele tervitama, seljas plekiline pintsak, suvaline särk, varvaste otsas valgetest värviplekkidest träpsulised vana(aegse)d toatuhvlid. Pisuke ehmatus ja shokeering korratusest…ent see sõbralikkus ja siirus…

… mõni teeõhtu, põgusad viisakusvestlused uksel, ei enamat.

Side läbi ühiste sõprade, kes teadsid paremini hinge ja olemust. Tol ajal otsustasin ma välimuse järgi. Tema kui üliboheemlasega ma ühist keelt leida ei suutnud (patt jah, ei püüdnudki). Ent ikkagi…teade Teisele Poole jõudmisest puudutas mind.

Et kõik võib juhuslikult ühte langeda:
- juhuslikult valitud täismust riietus
- kõrvus Blutengeli sünge Labyrinth
- rongiraamatuks Lennart Meri “Poliitiline testament”

Must aeg

Kõige katkisem postitus viimase aja peale...
Eile. Jätkub rõõmsalt (irrroonia) täna hommikul.
Mulle ei meeldi käeotsas asju kilekotiga kanda. Ma kunagi ei pane asju rongis pagasiriiulile. Mulle ei meeldi "lühikesed" jupatsrongid, mis hommikusel töölesõidu ajal on ülekuhjatud, kuna ette on antud ainult kolm istevagunit. Ent eile tuli teha erand- tulles vastu kaasreisijatele, et nad mahuksid pingile mu kõrvale ritta, panin oma trenniasjad kotiga üles. Ja harjumatuse asi- unustasin need maha, kui Baltas väljusin (8.07). Avastasin õnnetuse 11.30. Informeerisin vaksali infotöötajat, vastu õhtut sain alles kätte reisijateveoteenistuse, lõppkokkuvõte- ei midagi:(
Maimõista- kui asi bussi ununeb, siis helistades bussijaama võtavad sealsed töötajad kohe ühendust bussijuhiga, kes vaatab esimesel võimalusel istmed läbi ja asi saadakse kätte. Minu juhtumi puhul, kell 15 infotöötajale tagasi helistades, et kas ja mis: "Teate, inimesed kaotavad nii palju asju. Me pole veel saanud konduktorite ülemaga kontakti, tal on niiii palju tegemist" Dziizõz! Mis kasu on siis kiirest reageerimisest! Kuidas see rada niivõrd aeglaselt käib?!? Kellel kuradil on vaja m i n u lemmikt-särki, trennipükse ja sokke, pea-aegu tutikat matkamatti? MINU asju, mille väärtus ikka on midagi, aga rahaks teha küll ei anna. Samavõrra kahju oli mul käimata trennitunnist... Ja ma just mõtlesin tulenevalt lugedes sõjaaegseid jutte, et kuidas mina käituks, kui peaksin oma armsatest minu-asjadest, nii vähe kui mul neid on, ilma jääma... Kohe pandi proovile!

Ja kedagi ei huvita. Keegi ei tee pai. Keegi ei lohuta. (teadlikult võetud kaastundeminut). Tigekurb viha selle inimese pihta, kes võttis. Enda pihta, et hooletu olin. Ja veel- kes ühe käega annab ja teisega suurelt tagasi võtab. Ole siis veel heatahtlik ja tee oma pakkide arvel istepingil ruumi... Ole siis veel niisama hea ja heatahtlik ja hooliv ja hoolitsev...
Kellekuradile seda vaja on!
Kellekuradile seda vaja on!!
Kellekuradile seda vaja on!!!

Üle aegade langevad kõik negatiivset värvingut omavad asjad kokku. Päris pikalt on ka juba optimist ja positivist oldud...

One of THOSE

Kummitab igatsus inimeste järele, kes on seal-kusagil-kaugel. Mitmus, just. Neid on 1, 2, 3, ..., kellega tahaks näha, naeratada, filosofeerida maast-ilmast-elust-asjadest, näpuga puutuda. Mõtete jõuga eemalesuunamine enam ei aita, füüsiline igatsus Tartu järele aina kasvab. Siinkohal peaks vist seisatama ja püüdma oma eluga edasi minna. Teises suunas. Siin ja praegu. Mitte vaatama 180 km lõunapoole. Aga ei saa. Ei taha. Rahutus on. Ilusatel piltidel inimesse vaata et armumine (ehkki meil ei oleks vist millestki rääkida, pealtnäha liiga erinevad, taustad ja elukeskkond, harjumused. Tahaks proovida, aga pelgan pisut...). Kobrutav mõttekatel plaanide-visioonidega, mis uduna hajuvad. Tahtmine tükikesena sobituda/ klikkida, ent servad ei mahu mööda, nurgad on nurgeti või siis jääb liiga palju tühja maad ümberringi. See ikka-alatine tahtmine jagada seda, millest ma vaimustun. Võiks-isid on paljupalju. Mõningasest napist resursiseisust ja moraalinormidest, mida ma ei-tea-kelle-jaoks-veel alal hoian, välja rabeleda. Sõnad korduvad. Samas on kõik muutumises...

Keegi?

**************
Jep, kuulasin Sineadi

I can see too many mouths open
Too many eyes closed, ears closed
Not enough minds open
Too many legs open
Tell me, tell me, tell me, tell me, do
Why isn’t it why why
I don't see why I listen, why, why

Skisofreeniline seisund

Ma ei kuule kella tiksumist. Tavaliselt.
Kuid kui see aeg-ajalt hooti ümbritsevatelt (päris- ja virtuaalmaailmas) kajana peegeldub, on helivoog oimetuks lööv.

Krt, ja ometigi ei salli ma halemeelsust ja hala!

Katki. Lambist.