Valge liblikas mustade voogude kohal

Mulle tuleb meelde…
… üks aastapäeva tähistamine, kevadine hetk konvendis, kus hulk õnnitlejaid, õdesid, pidulisi. Väike vaba sõõr ahju ja vapi vahel, kus riburadapidi käidi kõnelemas ja kinkimas. Tema kõne oli laul. “Ainult üks I on” . Laulul on pikkust oma kuus salmi kui mitte rohkem pluss refräänid vahele…Laulis pisut mööda ja omal viisil, kõrge falsetiga, ent soojalt ja südamest. Elusamat õnnitlust ei teinud keegi teine.

… üks ühine rebastund, kus kõik olid viksid ja viisakad ning viimase korra järgi riides “põlved koos ja käed teki peal”. Tema ilmus sõbralikult uksele tervitama, seljas plekiline pintsak, suvaline särk, varvaste otsas valgetest värviplekkidest träpsulised vana(aegse)d toatuhvlid. Pisuke ehmatus ja shokeering korratusest…ent see sõbralikkus ja siirus…

… mõni teeõhtu, põgusad viisakusvestlused uksel, ei enamat.

Side läbi ühiste sõprade, kes teadsid paremini hinge ja olemust. Tol ajal otsustasin ma välimuse järgi. Tema kui üliboheemlasega ma ühist keelt leida ei suutnud (patt jah, ei püüdnudki). Ent ikkagi…teade Teisele Poole jõudmisest puudutas mind.

Et kõik võib juhuslikult ühte langeda:
- juhuslikult valitud täismust riietus
- kõrvus Blutengeli sünge Labyrinth
- rongiraamatuks Lennart Meri “Poliitiline testament”