One of THOSE

Kummitab igatsus inimeste järele, kes on seal-kusagil-kaugel. Mitmus, just. Neid on 1, 2, 3, ..., kellega tahaks näha, naeratada, filosofeerida maast-ilmast-elust-asjadest, näpuga puutuda. Mõtete jõuga eemalesuunamine enam ei aita, füüsiline igatsus Tartu järele aina kasvab. Siinkohal peaks vist seisatama ja püüdma oma eluga edasi minna. Teises suunas. Siin ja praegu. Mitte vaatama 180 km lõunapoole. Aga ei saa. Ei taha. Rahutus on. Ilusatel piltidel inimesse vaata et armumine (ehkki meil ei oleks vist millestki rääkida, pealtnäha liiga erinevad, taustad ja elukeskkond, harjumused. Tahaks proovida, aga pelgan pisut...). Kobrutav mõttekatel plaanide-visioonidega, mis uduna hajuvad. Tahtmine tükikesena sobituda/ klikkida, ent servad ei mahu mööda, nurgad on nurgeti või siis jääb liiga palju tühja maad ümberringi. See ikka-alatine tahtmine jagada seda, millest ma vaimustun. Võiks-isid on paljupalju. Mõningasest napist resursiseisust ja moraalinormidest, mida ma ei-tea-kelle-jaoks-veel alal hoian, välja rabeleda. Sõnad korduvad. Samas on kõik muutumises...

Keegi?

**************
Jep, kuulasin Sineadi

I can see too many mouths open
Too many eyes closed, ears closed
Not enough minds open
Too many legs open
Tell me, tell me, tell me, tell me, do
Why isn’t it why why
I don't see why I listen, why, why