Kirju nagu sebrakook
See Saaremaa, mille nimel ollakse nõus pikki praamijärjekordi seisma.
See Saaremaa, mis paljude jaoks on hull eksootika.
Njah, käisin kodus. Arvatavasti sel aastal enam ei lähe. Ehkki tulemas on klassikokkutulek- 10 aastat lõpetamisest. Seekord ilma minuta. Muidugi oleks huvitav näha, mis nägu keegi on läinud, millega tegelevad, aga...ehh, ei olnud meil omavahel eriti tihedat sidet ja niisama klatshi/lastearvu/ võimalike pangaarvete teadasaamiseks uuesti ilmareisi ette võtta...ei ole motiveeriv. Aga mitte sellest...
Oli hoopis hästi palju kala- lesta suitsutatult, praetult, keedetult, forelli fooliumis ja soolas, siiga soolatuna. Imeline, taevalik, hõrk ja lihtsalt-puhtalt hea! Oli metsmaasikavälu, mis tuli tühjaks süüa, sest topsi ei olnud ja kährikuloomus ei luba ju ometi midagi nii head maha ja teistele jätta;) Olid meega pannkoogid suveköögis küpsetatud, päris piimaga. Oli jalutuskäik mereääres mööda rannajoont, lained varbaid limpsimas, ratas käekõrval. Oli ilusa tulemusega kasulik ja meditatiivne töö- puuriida ladumine (Ma võiks seda vist igal nädalavahetusel teha. Paneks lehte kuulutuse "Laon puid. Tasu kokkuleppel"), pikalt ja palju ja kohe terve päeva. Puhkus nagu päris! Ent tagasi Ilsekoju saabumine oli...noh, oli tegemist...
Esmalt hüppas alt ära endise kolleegi ekipaaz, kellega kolmapäeval lausvihmalisele Muhumaale sain, et sealt naeratusega (endiselt lausvihmas) Kuressaarde hääletada. Nende saarel viibimise aeg oli sama, mis minul ning ka tagasituleku kohta jäi jutt, et kui on võimalik nii sättida, siis vähemalt Virtsust edasi koju saab taas nendega. Ei usu, et neil nüüd miski hirmpõlev asi kenal laupäevasel õhtul ette tuli, et äkitselt just täpselt sel kellaajal ja justtäpselt nii kiiresti lahkuma pidi (kui oleks olnud, oleks öeldud, ma usun), ent jah... Pidime kohtuma viiesel praamil, kus ma ka bussiga olin, kuid nemad olla juba neljasega üle saanud ja kihutavad kodu poole. Teretore! Et see tund aega, mis täiesti vabagraafikulisi inimesi lahutas, neile kurku kinni jääks! Ma arvan, et mul ei ole latt sugugi mitte väga kõrgel, kui ma ootan, et inimesed (KÕIK inimesed loomuldasa)peaksid kinni kokkulepetest, austaksid oma pereliikmeid-kolleege-sõpru-endisi kolleege, oleksid heatahtlikud ja väljendaksid seda tegudega. Heategu võib olulisel määral säästa teise aega, närve ja meeleolu, ehkki ei pruugi tegijale endale mingit otsest kasu tuua, kuid samas ei pea selle tegemiseks ka eriti pingutama, see ei võta tükki küljest. Nomaitea! Kuri olin! Väga! Kuidagi alatu tundus...Shit und schaisse susisen terve tee. Mis viis mind edasi teise "seiklusse".
Sõitnud bussiga Koluverre ja asunud edasi kodupoole hääletama (50 lahutavat kilomeetrit), kulus mul selle maa läbimiseks peaaegu 3 tundi! Mina, kes ma veternhääletajana teiselepoole, Tartusse (164 km) olen jõudnud max 1.45-ga! Njah. See oli ebatavaline. Ebatavaline juba küüdipakkujategi poolest. Iial pole ma sõitnud autos, kus on rohkem kui 1 inimene (varuplaanina, et kui peakski mingiks seisuks minema- p-p-p, siis ühega ma vast saan hakkama), kuid nüüd võtsin rahulikult istet kolmeses. Viimane jupp läks sõbraliku hallipäise vanaprouga, ent vahepealne...ma arvan, et kasutasin ära ühe oma mitmetest eludest...
Päiksekatega just pole silmavaade eriti terav, ent kojutahtmise soov oli tugev, seetõttu läksin auto peale, mis mul peatudes pea-aegu, et üle varvaste sõitis (oleks pidanud ohumärki taipama!). Sees kaks lõbusat noort noormeest (kaks! ülielavat!). Mõlemad küljeaknad täielikult maha keeratud. Üks neist suitsetas. Mõned meetrid sõitnud, oli selge, et asi pole päris õige, auto kulges kahtlaselt paremal pool tee äärepeal, rappudes asfaldi murenenud servadel ja aukudes. "Krt, raisk, p***, mai viitsi kiiremini sõita...peale eelmist laksu...peapõrutus..." "??!?!" Mulle pakuti Minttut Fantaga, millest viisakalt keeldusin. Sõit kulges endiselt võimalikult paremal, ebaühtlase madala (70?) kiiruse juures, ent ühel lõigul hakati tuure koguma ja kraavipervest pääsesime vaid viimase hetke roolipöördega järsult vasakule. "No-noh, noormees, katsuge korralikumalt sõita", mille peale tõmmati tasasemaks ja kõik jõudsid Märjamaale. Mind veel tänati, et julgesin nendega sõita, mille peale soovisin neilegi kõike head ja sulgesin autoukse endale omase stiilse jõulise randmeliigutusega. Pealtnäha rahulik, seesmiselt...huh, tänasin Kõiki Jõude, et tervena pääsesin.
See Saaremaa, mis paljude jaoks on hull eksootika.
Njah, käisin kodus. Arvatavasti sel aastal enam ei lähe. Ehkki tulemas on klassikokkutulek- 10 aastat lõpetamisest. Seekord ilma minuta. Muidugi oleks huvitav näha, mis nägu keegi on läinud, millega tegelevad, aga...ehh, ei olnud meil omavahel eriti tihedat sidet ja niisama klatshi/lastearvu/ võimalike pangaarvete teadasaamiseks uuesti ilmareisi ette võtta...ei ole motiveeriv. Aga mitte sellest...
Oli hoopis hästi palju kala- lesta suitsutatult, praetult, keedetult, forelli fooliumis ja soolas, siiga soolatuna. Imeline, taevalik, hõrk ja lihtsalt-puhtalt hea! Oli metsmaasikavälu, mis tuli tühjaks süüa, sest topsi ei olnud ja kährikuloomus ei luba ju ometi midagi nii head maha ja teistele jätta;) Olid meega pannkoogid suveköögis küpsetatud, päris piimaga. Oli jalutuskäik mereääres mööda rannajoont, lained varbaid limpsimas, ratas käekõrval. Oli ilusa tulemusega kasulik ja meditatiivne töö- puuriida ladumine (Ma võiks seda vist igal nädalavahetusel teha. Paneks lehte kuulutuse "Laon puid. Tasu kokkuleppel"), pikalt ja palju ja kohe terve päeva. Puhkus nagu päris! Ent tagasi Ilsekoju saabumine oli...noh, oli tegemist...
Esmalt hüppas alt ära endise kolleegi ekipaaz, kellega kolmapäeval lausvihmalisele Muhumaale sain, et sealt naeratusega (endiselt lausvihmas) Kuressaarde hääletada. Nende saarel viibimise aeg oli sama, mis minul ning ka tagasituleku kohta jäi jutt, et kui on võimalik nii sättida, siis vähemalt Virtsust edasi koju saab taas nendega. Ei usu, et neil nüüd miski hirmpõlev asi kenal laupäevasel õhtul ette tuli, et äkitselt just täpselt sel kellaajal ja justtäpselt nii kiiresti lahkuma pidi (kui oleks olnud, oleks öeldud, ma usun), ent jah... Pidime kohtuma viiesel praamil, kus ma ka bussiga olin, kuid nemad olla juba neljasega üle saanud ja kihutavad kodu poole. Teretore! Et see tund aega, mis täiesti vabagraafikulisi inimesi lahutas, neile kurku kinni jääks! Ma arvan, et mul ei ole latt sugugi mitte väga kõrgel, kui ma ootan, et inimesed (KÕIK inimesed loomuldasa)peaksid kinni kokkulepetest, austaksid oma pereliikmeid-kolleege-sõpru-endisi kolleege, oleksid heatahtlikud ja väljendaksid seda tegudega. Heategu võib olulisel määral säästa teise aega, närve ja meeleolu, ehkki ei pruugi tegijale endale mingit otsest kasu tuua, kuid samas ei pea selle tegemiseks ka eriti pingutama, see ei võta tükki küljest. Nomaitea! Kuri olin! Väga! Kuidagi alatu tundus...Shit und schaisse susisen terve tee. Mis viis mind edasi teise "seiklusse".
Sõitnud bussiga Koluverre ja asunud edasi kodupoole hääletama (50 lahutavat kilomeetrit), kulus mul selle maa läbimiseks peaaegu 3 tundi! Mina, kes ma veternhääletajana teiselepoole, Tartusse (164 km) olen jõudnud max 1.45-ga! Njah. See oli ebatavaline. Ebatavaline juba küüdipakkujategi poolest. Iial pole ma sõitnud autos, kus on rohkem kui 1 inimene (varuplaanina, et kui peakski mingiks seisuks minema- p-p-p, siis ühega ma vast saan hakkama), kuid nüüd võtsin rahulikult istet kolmeses. Viimane jupp läks sõbraliku hallipäise vanaprouga, ent vahepealne...ma arvan, et kasutasin ära ühe oma mitmetest eludest...
Päiksekatega just pole silmavaade eriti terav, ent kojutahtmise soov oli tugev, seetõttu läksin auto peale, mis mul peatudes pea-aegu, et üle varvaste sõitis (oleks pidanud ohumärki taipama!). Sees kaks lõbusat noort noormeest (kaks! ülielavat!). Mõlemad küljeaknad täielikult maha keeratud. Üks neist suitsetas. Mõned meetrid sõitnud, oli selge, et asi pole päris õige, auto kulges kahtlaselt paremal pool tee äärepeal, rappudes asfaldi murenenud servadel ja aukudes. "Krt, raisk, p***, mai viitsi kiiremini sõita...peale eelmist laksu...peapõrutus..." "??!?!" Mulle pakuti Minttut Fantaga, millest viisakalt keeldusin. Sõit kulges endiselt võimalikult paremal, ebaühtlase madala (70?) kiiruse juures, ent ühel lõigul hakati tuure koguma ja kraavipervest pääsesime vaid viimase hetke roolipöördega järsult vasakule. "No-noh, noormees, katsuge korralikumalt sõita", mille peale tõmmati tasasemaks ja kõik jõudsid Märjamaale. Mind veel tänati, et julgesin nendega sõita, mille peale soovisin neilegi kõike head ja sulgesin autoukse endale omase stiilse jõulise randmeliigutusega. Pealtnäha rahulik, seesmiselt...huh, tänasin Kõiki Jõude, et tervena pääsesin.
Efnisorð: mandel riisipudingis, sinna ja tagasi, urin
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home