Kaleidoskoopiline päike

Juuni on olnud...väga emotsioonidetihe.
Pariisi-reis, mille muljed ilmselt on oma aktuaalsuse küll juba kaotanud, kuid mis oli uudseks kogemuseks, pakkudes palju silmale ja mõttemaailmale.
Elu esimene osalemine tantsuvõistlustel, hobiklass I E :) Kavas aeglane valss, viini valss, quick-step, samba, jive ja cha-cha-cha. Auhinnaks teise koha medal, diplom ja mõned joogid:P Oi, see oli ilus. Harjutuse mõtes eelnevalt aeglane valss Pärnu rannas veepiiril... on hetki, mis jäävad meelde:)
Protseduur, mille tulemusel ei pea ma (loodetavasti enam kunagi) kandma prille! Näen ujudes kaldalseisjaid, märkan läbi vihma sammujaid ja talvel poodi minnes seiran juba ukselt, palju maksab see-või-teine poeriiulil ilma, et peaks esmalt udu kõrvaldama.
Jaanipuhkus päevi kestvas paduvihmas koos perega. Kosutav.
Hard Rock Laager 2008 Vana-Vigalas koos kollektiivide ja telklameluga, öise kojusõidu ekstreemsused veel kõige otsa. Väike ingel oli kohal, mustas maani seelikus ja tillukeses rebase(?)boas. Avatud oli imehea kohvi, põneva sisekujunduse, kuid veidi lühikesevõitu menüüga patriootliku noodiga kohvik "Madissoni kutsikad"(Tiidu?)Ülimalt tervitatav ettevõtlus sellises väikeses kohas, ehkki palju neil peale laagrikülastajate kliente oleks/on? Sai ennast näidatud ja teisi vaadatud ning vaikselt muheletud (minu töökoht ja selline üritus ja väljanägemine- nii vastandlik kui veel olla saab:D)Uskumatult väsitav kogemus, aga hea, et osa sain!
Pühapäeva hommik kell viis- mäletan seda kellavaatamise hetke selgesti. Jalutasime õrnas uduvihmas, sest palju oli rääkida ja uni oli tänu teel juhtunud väikesele vahejuhtumile kadunud. Siit ilmast on lahkunud veel üks hea inimene. Ta oli justkui vanaisa kuju minu jaoks, soome sõber, peretuttav ja mõttekaaslane paljudele meie hulgast. Viimane pilt temast kommersi pudruhommikul, eelmise aasta järvederetk. Õppetund sellest, kuidas sümpaatse inimese kutseid ei tasu jätta tuleviku peale, vaid haarata neist esimesel võimalusel- tema maakodu jäi minust nägemata, aeg seal koos tema imelise võõrustamisoskusega kogemata. Mu süda on rahulik, kuna on teada, et hoolimata raskest haigusest läks ta vaikselt, vaevadeta. Ootan infot, et minna viimast austust avaldama.

See on olnud üks kõige murrangulisemaid kuid viimase aja jooksul. Palju on läbi elatud, palju uut on silmaga nähtud, kõrvaga kuuldud, mõttega läbi mõeldud. Palju olen iseenda kohta teada saanud. Vana maailm on suhteliselt varemetes, käib hoolas Uue ülesehitamine. Koos.

Pärnalõhn oli õhus...mmm...

Kaks nädalat internetivabadust. Sõltuvust ja sellekohaseid ärajäämanähte, teadvustatavaid, ei ole:)Oh õnne!
Tagasi vanade ringide juurde...
Pariisist ja standard- ning ladina tantsude võistluse teise koha saavutamisest Pärnus ilmselt edaspidi:)

Läändeminek 03.-04.05.2008

Esimene punkt, kus erinevad seltskonnad ühise ettevõtmise nimel kohtusid, oli Lihulas. Särtsu baaris ootas tummine seljanka pikkadel laudadel. Vahvaks nädalavahetuseks oli kokku kogunud seltskond organisatsiooniliikmetest, nende lastest ja kaaslastest ning teiste rahvuste esindajaidki. Eine võetud, saabus meie sekka vil! X kahe vapra pisipojaga, olles meie esimese päeva giidiks.

Vaatamisväärsused algasid kohe sealtsamast- külastasime Lihula linnusemäge ja osaliselt konserveeritud varemeid. „Mäelt” vaadates sinetas silmapiiril juba Matsalu laht ning tuletas meelde, et eelmise aastatuhande algul olid siin kingujalamil kohisenud merelained. Ajalooliste varemete värava lävepakus oli näha pehmesse lubjakivvi kulutatud vankriroopa kumerkausjad rennid…Lastel oli hea meel ohtrate ronimisvõimaluste üle.

Seejärel viiski tee meid lahele- Keemu linnuvaaltlustorni juurde Matsalu lahe kaldal. Käänuline tee kadakate ja rannaniitude vahel, kus nii mõnedki vanad mõisamajad veel püsti ja üllatavalt paljude tänapäevaste inimeste eluasemed ja suvituskohad. Matsalu kandis olla Euroopa suurim ühes tükis rannaniidu ala oma erilise taimekooslusega, mida hooldavad kohati suisa pealemakstult lambad ja lihaveised. Pesitsushooaja tõttu ei lubanud viidad meid rannaniitudel kulgevale matkarajale, vaatasime hane- ja lagleparvi muulilt. Vesi ei tundunudki nii raudkülm…

Salevere astangul sai võetud kerge linnupete, märkimaks ära kaasasolnud tütarlapse viiendat juubelit. Jalgrada kulges loogeldes õrnrohetavate puude ja põõsaste vahel, tärganud rohi oli täis nurmenukke, kannikesi, oma järge ootavaid maikellukesi, linnud olid kui arust ära sidistamisega, õhk lõhnas ja päike paistis päris suviselt- milline idüll! Astangu servalt alla vaadates võis kõrgust üsna korralikuks hinnata, kuna kohati olid varvaste juures suurte puude ladvad. Peale väikest astumist jõudsime „silmavee” allikani, mis kiviseinast allapoole lookles. Pea kõik karastasid karge veega oma silmanägemist, ehk salamisi lootes ka imettegevale jõule? Väike puhkus ja teist ringi pidi tagasi. Astangul oli märke, justkui oleks ka siin asunud kunagi muistne linnus, asukoht oleks olnud väga soodne, kuid arvamised on seni jäänud arvamisteks, väljakaevamisi pole veel tehtud.

Peale väikest arupidamist otsustasime sõita Puhtu neemele, kus asub tuntud laialehelise metsa kaitseala ning bioloogide uurimisjaam. Ma ise olin sellest mõttest väga vaimustunud, ehkki see algselt meie plaanidesse ei kuulunud, sest olin kuulnud ja lugenud sealse looduse ilu kohta palju. Otse loomulikult ei tulnud pettuda! Jätnud sõiduvahendid kaitseaia taha, jalutasime mööda metsarada, millel pikkust nii mõnigi kilomeeter, varjuliste puude vahel kuni kivise rannani välja. Teel olid infotahvlid Puhtu mõisaomanike kunagistest kujundustöödest ilu nimel- loodi stiilne looduslik park, mis ongi praeguse metsa aluseks, puhkemajad, mis nüüdseks hävinud. Siin asub ka vanim (Euroopas?) luuletaja Schillerile pühendatud ausammas. Imeline kooslus- kevadine õitsev ja lõhnav noortes lehtedes mets ning meri sillerdamas kohe sealsamas. Tavaliselt vast tuleb kujutlusse eelkõige kombinatsioon liiv- männid- meri, mis siin aga ei kehtinud. Soojadel kividel lebades juttu vestes möödus puhkepaus kiirelt. Kas minna nüüd ööbimispaikka Penijõele või veel rappa? Kuna õhtu oli jõudmas, siis otsustati siiski esmalt majutumise ja õhtusöögi kasuks, ent võimalus jäi entusiastlikematele avatuks…

Penijõe mõisamajas asub Matsalu looduskaitse keskus ning selle taga meile pesapaik broneeritud oligi. Juhuse tõttu ei saanud kokkulepitud inimene meie majutumist sissejuhatama tulla, mistõttu tegi seda samas majakeses elav naine, kes osutus… meie kunagiseks taasasutajaks! Ehk õnnestub teda veel sealt metsade ja niitude vahelt tagasi võita, tasapisi küll. Et aga meie giid oli vaja poegadega vastu pimedat koju toimetada ning meie väike seltskond eraldi suurest grupist kippus ikka rappa, siis moodustasime kaheautolise ekipaaži ja suundusime retkele.

Tee Tuhu rappa viis läbi Kunila küla- valus näide ääremaade hääbumisest. Buss enam ei käi, pered on järgepidi kadunud- nüüd moodustabki terve küla vaid üks majapidamine ja pere, ehkki jõe ääres olla kauneid kohti, kuhu kodu rajada… Natuke müstikat ka- sealsamas külas olla üks männitukk, mis on nõiutud sedaviisi, et sealt ei tohi mitte oksaraagugi koju viia, juhtuvat õnnetus. Uskuda või mitte- ka tänapäeval on needus nö „toiminud”, kui üks mees olla sealt ligidalt puid teinud…

Laudtee rabas oli vaid 900 m, kuid näitas kujukalt ära kõik kolm soo arenguetappi- madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo e. raba. Eelkõige oli see kogemuseks meie saksa professorile, kuna tema kodumaal sellist „looduseimet” enam näha ei ole. Tagasi jõudsime alles õhtupimedas pärast loojangut, kõik magasid.

Teine päev viis meid Haapsallu, kus meiega jalutas sealtsamast pärit õde kohaliku giidina. Päev oli endiselt päikeseline ja palav, ehkki pealelõunal hakkas end koguma äikesepilv, mille valingutest me edaspidi õnnekombel alati pääsesime. Perroonil jalutades saime aimu kunagisest raudtee tähtsusest Haapsalu ajaloos, samuti kunagisest vene aadelkonna ja keisripere armastusest selle suurepärase sooja suvekuurorti vastu. Osa seltskonda („poisid”) käis Läänemaa muuseumis, osa („tüdrukud”) huvitus Ilon Wiklandi joonistustest temale pühendatud näituseruumides. Päikese eest pagesime piiskopilinnuse jahedate müüride vahele, käisime keldrites, kiikasime tornist kaunist vaadet holmidele ja väikestele kirevatele vanalinna puumajadele roheliste aedade keskel. Rikkalik lõunasöök Centrali restoranis ning jalutuskäik mööda Suurt Promenaadi Tšaikovski pingini. Kaunilt renoveeritud vanad majad ning luik sealsamas, poegi haudumas…

Viimane ametlik peatuspaik oli Ants Laikmaa majamuuseum Taebla vallas. Mulle isiklikult meenutas see mõningate joonte tõttu maja välimuses, sisekujunduses, -dekooris, tohutul pargialal justkui vähendatud koopiat Saarioinenite imelisest kodust Hvitträskis, mitte kaugel Helsingist. Soome kontakte oli ka Laikmaal, võib- olla tõesti sealt mõjud…

Improviseeritud piknik Märjamaa pastoraadi kõrval muruplatsil enne saju algust oli ilus punkt meie suurepäraselt möödunud nädalavahetusele...

W

Uus aastaring, uus ood noorusele ja elurõõmule...
Kolmapäev tundus nagu reede. Perroonil võis terane silm märgata nii mõndagi tuttavat, küll veel peakatteta. Tööinimeste asi ja mis ikka rahalinnas vaimuvärvidega kekata, inimesed pigem veidralt, kui mõistva pilguga seiravad. Seevastu Taaralinna vaksal kihas sinisest, valgest, violetsest, sekka punane täpike :)
Ruttamine-ruttamine, kuis siis muidu- sumadan konventi ja tuldud teed pidi tagasi, rongkäiku. Kus meid oli pikk rivi, kallistused, teretused. Lauluvalik oli seekord hoopis uus ning noorliikmed agarad seda nimekirja läbi võtma. Mis aga teistelt kuulda ei olnud...nagu oleks üksi kõndinud ja lõõritanud. Mäletan, et ennevanasti püüti suisa teineteist üle laulda...hmmm, ajad...

Et omnia vanitas...me endi tehtud hetked jäävad meelde:
varjuteatri aed,
pooltunnike noort hõbekõri C.-i Tähe alguses, kes silmnähtavalt pingutas, et püüda tähelepanu äratada ka nois 2/3 inimesis, kes mõõdutundetult saalis sumisesid,
viimane sett Untsakaid Veski tänavas,
jututamised ilmast ja asjadest Kuperjanovi tänava maja terrassil,
Tõnissoni tänava maja sürrealistlik saal ning seltskonnatantsude kavade seadmine kohati absurdsesse muusikasse- tore, kui ruumi on laialt ja kedagi ei nügi :P
vanade sõprade ja uute tuttavatega improviseeritud kohvik konvendi köögis sisustamaks aega, mida ei raatsinud ega saanud puhtfüüsiliselt magamiskoha puudumise tõttu unele pühendada,
kõõlumine botaanikaaia kiviktaimla-amfiteatri serval päikesesoojal palgiotsal,
lodjalael kesk Emajõe tuuliseid vesi- hoitult ja kaitstult, ent mõtlikuna,
tartlastele vaatepilti pakkumas- kips-kõpsadi kontsadel mantli lehvides tormamas, kollane tulp vartpidi peos, mööda alleed, et jõuda konventi, et võtta asjad, et jõuda bussile, et jõuda järgmisesse linna- minutipealt sai soovitu teoks,
tunnine bussisõit, kus olemine unepuudusest-unevõimalusest juba üpris hõredaks kiskus,
pooleteisetunnine meeldiv tango ja cha-cha-cha pingutus- pilt pea-aegu et tasku minemas hetketi, aga rõõm tantsust kui suur-suur-suur,
vaksal ja teine vaksal, söök ja uni hommikuni...

Noormees hõbekannu ja rapiiriga- pilk vaid ja "tere"...
Üks uus kontakt- kergelt kõutsilik ja salapärane, kuid pälvis miskipärast mu usalduse. Eksnäis. Vbla läheb see üle- kui volbri ekstaas ja ekstreemsed tingimused on lahtunud ja ma olen taas minaise st. vaikne ja tagasihoidlik ja võõrastega ei räägi, jajahh;)
Sõber, keda söandan nimetada vanaks võitluskaaslaseks- kunagi pole volbri ajal nii pikalt trehvanud:)
Sian- njah, seletasin öö olemust kui ajaloolist kommet tähistada noorust, vabadust, elu algust, kevadet. Kuis sõidetakse kokku kaugelt ja lähedalt, kohatakse ja suheldakse inimestega, keda vbla aastas kunagi muidu ei näe, tantsitakse ja ollakse rõõmsad. Mõni leiab mehe, mõni otsib naist, kas pikemaks või lühemaks ajaks, mõni joob üleliia hoogsalt, igal päikesekiirel on vari. Mis siis. Eriline lummus on öös. Veel on... ja seletada seda...pean ilmselt alla andma...tabamata ime:)

Silmad lahti 30nenda hommikul kl 5.30, silmad kinni 1sel u kl 20.45.
Seni maiöö rekord:)

Roos on elu ja tervise juures. Brysselist.

Pühapäev. Rong.
Udusest-unisest kodust vastu õhtut Linna. Haruldase peavaluga, mis ühestki rakendatud võttest hoolimata lõplikult ei taandunud. Pelgasin lennujaamades äraeksimist, mittejõudmist õigel ajal õigesse kohta ehk siis mõtlesin liiga palju ette, ilmselt sellest ka somaatilised reaktsioonid. Saaks ainult uinuda-uinuda-uinuda...

Esmaspäev. Takso. Lennuk. Buss. Omad jalad.
Kümme minutit enne õiget aega, kell 4.00 see oli, üleval. Poolomases kohas, väänikust kassiga. Poole tunniga up-and-running (haruldus), kuue minutiga Jaamas. Väike ja elementaarselt asjalik ruum, kiire registreerumine, huilgav hokimeeskond lendamas Minskisse... Varahommikune igaühe oma viis olla ergas ja minna vastu päevakohtumistele, kõigil näis see õnnestuvat. Tuttavaid samas klassis rohkem kui üks. EA,11 km kõrgust, -48C akna taga, ajalehed, soe söök, mõned lennutunnid, sujuv maandumine ja kolleegi juhtimisel nr 12ga edasi Sihtpunkti, nii u 30 minutit sõitu. Esimene emotsioon- tihedalt kõrvutiasetsevad väikeste madalhaljastusega aedadega kesklassilaadsed kahekordsed kivielamud-ridamajad, „poodud” jõuluvanad rõdudelt-aknalaudadelt alla rippumas, rahvuslipud silmatorkavalt samamoodi aknalaudade külge kinnitatuna majaseinal ilma igassuguse vardata (huvitav, kui eestlased nii teeksid, kas siis saaksime uusi karme süüdistusi fashismis-rassismis?). Berlaymont- ulme- tohutu tähekujuline klaas-metallkoloss. Justus Lipsius- blokeeritud Greenpeace’i aktivistide poolt, kellest mõned justkui lavastuse eesmärgil suhteliselt rahumeelselt kõnniteele näoli suruti ning käerauastati. Möödusime.
Kui kõik läheb esmakordselt liiga sujuvalt, siis varem-hiljem lihtsalt PEAB miski vimpka sisse tulema..Teinud tablool kindlaks oletatava ruumi, kus mind oodatakse, läbinud lennujaamaga sarnase range turvakontrolli, sättinud end sisse...selgus mõne aja pärast, et see pole ikkagi õige koht. Mitu korda veel turvakontrolli, kuna uuestivaadatud number ununes...Siiski õigeaegselt kohal, päev täis mõningast arutelu...
Lõuna av. D’Auderghermi nurgal, vaatega Viiekümnenda Juubeliaastapäeva parki, tükikeses päris-Itaalias (menüü ainult itaalia keeles, hiiglaslikud portsjonid, karahviniga vein, ettekandjamehed, ülitihedalt paigutet’ lauad, kuhu eestlane Eestis ilmselt kindlasti ei läheks, privaatsuse puudumise tõttu).
Varaõhtusel ajal põige hotelli, pakid maha, väike värskendus ja uuesti teele- patt oleks kulutada aega unele, kui on maailmalinna juba jõutudJ Ehkki imelikul kombel und ei olnudki- pidev valmisolek, kokkuvõtmine, „võitluspositsioon”, mis ei lase lõtvust ligi? Kui on olemas korralik kaart, siis pole üksi seiklemine pelutav, võtsin suvalise pisikese tänava abil suuna kesklinna poole. Jala, et võimalikult palju näha. Njah, millal saab Tallinnast koht, kus eri astmes tumeda nahavärviga inimesed ning kaetud peadega pikkades lehvivates rüüdes naised saavad igapäevaseks nähtuseks...Kas üldse saab? Ilmselt kippusin ma neid ülemäära tähele panema, erinevused on ju ikka huvipakkuvad;) Imposantne taastatud gooti arhitektuuriga St. Micheli katedraal- vitraashaknad, hulganisti kabeleid, meekärjena altari kohal vasakul ülal sammaste küljes rippuv orel. Ostutänav rue Neuve- mõnda kohta sai sisse hüpatud ning elementaarseid oste sooritatud (põhimõttel „hirmsasti vajalik, tuntavalt puudu”, „soodsam kui Eestis”, „Eestis sellist pole”, „ideaalselt sobiv”), kaudu täiesti töössepuutuvad. Tuli ka kolleeg lõpuks tööpiirkonnast üle vabaajapiirkonda ning koos nautisime ooperiviisidega harmoneeruvat tuledemängu raekoja torni sees ja fassaadil. Kui Tallinna raeplatsis on jõululambad kõigile käega katsuda, siis siinmaa villakerad olid topeltaia taga nagu loomaaias, rahvast mitu meetrit kaugemal omaette rahulikult põhku nosimas. Loomakaitse?:P Manneken Pis tekitas joogijanu oma soristamisega ja meile meenus kolleegide soovitus külastada tänavat, kus hulganisti kreeka söögi-joogikohti- tarbitav saadaval odavalt ja maitsvalt. Pea-aegu kõik raeplatsi ümbritsevad vanalinnatänavakesed läbi käinud, kroonis meie pingutusi edu- rue du Marché aux Fromages- kümneid kauneid Hellase poegi sisseviskaja ametis. Valisime koha, kuhu keegi meid ei sundinud. Kui fassaadiakna-kogu ruumi laius on kõige rohkem kolm-neli meetrit, siis imekombel on omanik suutnud välja võluda sellest tihedalt laudu täistipitud kolmetasandilise söögikoha, teeninduskorrus veel neljandaks. Pitatasku on esinduslik, kirsiõlu maitseb kui lahjendatud vein (see on positiivne hinnang) Arvemaksmise eest pistetakse mõlemale pihku pulgakomm:)
Et aeg on hiline, tallad üpris ümmargused ja ilm selgelt ning talviselt külm, siis asume tagasiteele. Kui enne olid vanaaegsed kivimajad, kitsaste esikülgede, ohtrate dekoorkaunistuste ja rõdudega, siis nüüd on erinevad klaasi-betooni kompositsioonid ning tänav sirge ja lai nagu joonlauaga tõmmatud- rue de la Loi. Parlamendihoone, kuningalossi esine park, loss ise (lipp vardas-kuningas kodus),majad, majad, majad, sekka inimesi- esimeseks tutvumiseks enam kui küll. Järgmisel korral tahaks muuseumitesse- autod, kunst etc Ehkki elu poodides-muuseumites lõpeb enamsti hiljemalt kl 18.30ks, mis on ikka väga vara..
Vann ja uni.
Rahul.

Teisipäev. Buss. Lennuk. Veel üks lennuk. Takso. Rong.
Orienteerusin täiesti iseseisvalt lennujaama. Märkide keel on endiselt arusaadav, SASi värav klaasitud avaravaatelises ootesaalis pea-aegu inimtühi. Vara veel, ligi tund aega lennuni. Seejärel pisut üle tunni päikesesäras pilvemaastikku ja maandumine hämaras Kopenhaagenis. Njah, lennujaamapoed ja –söögikohad(kolm põhiliini- meretoit, sushi ja võileivad) annavad silmad ette nii mõnelegi kaubanduskeskusele- valikut, värve ja sära on külluses. Ole aga mees ja pane ahvatlustele vastu. Ümberistumine EA peale, rahva hulgast on kosta teisi eestlasi, süda soojeneb, pea-aegu kodus juba. Taaskord terve vaba rida, ei pea muretsema, et küünarnukiga kellegi taldrikusse põrkaks või jalad ära ei mahu. Graafikud klapivad ning õhtu 19ks tervitab mind juba Leio.

Esimest korda suhteliselt iseseisvalt nii kaugele. Esimest korda reisilennukil ja võõrastes lennujaamades. Esimene töölähetus (olgu see viimane kord siin blogis tööst rääkida). Esimest korda Seal.

Rahul.

Puud,vesi ja päikesepaiste

Nädalavahetuse soojad suvepäevad eksisid ära koos meiega Meenikunno metsade ja raba vahele. Ligi 18 km metsateid, Rebasmäe rauaveeline allikas, Ilumetsa meteoriidikraater, kohalik pehmekarvaline valge-oranz kass, kes meiega sinna ja tagasi kaasa matkata otsustas, ülima järjekindlusega kusjuures. Tüütud ja jäledad põdrakärbsed- ilmumas särgile ja särgi alla täiesti kuuldamatult...brrr. Mis veel pisut morjendas- tempo. Ehk vbla võib seda taas võtta kui õppetundi kannatlikkuse osas. Nomaitea, kas mu kõndimistempo on t õ e s t i nii ülemõistuse kõrge? Või et ma ei suuda end linnatempost loodusesse enam ümber lülitada? Ma näen kullendavaid kaselehti, veripunaseid haavalehti, tumerohelisi kuuski ja sügisesi seeni ka kõndides kolonni eesotsas, jättes viimased sabalõpus poole kilomeetri taha...See ootamine, järgiootamine...eih. Vaade Päikeseloojangu majast rabale oli ülev, öised tähed eredad ning metsa tagant tõusev kuu hiiglasuur ja särav nagu ülesvisatud lõke. Kuumavad jalad pista raudkülma laukavette, peaaegu täiuslik. Teed ja süüa ja suht varakult õnnist und puhkama- mis teemasid laua ümber hilise öötunnini lahati, ei puutunud üldse minusse. Teisel päeval jõudsime rappa, kus liikus nii mõnigi seltskond veel, pidades silmas jõhvikaid, mida korilasegeeni omades oleks võinud küllaga kaasa korjata. Piirdusime kõhutäiega. Sinna ja tagasi Viipsaare vaatetornini ja kotto ää. Mõned jõudsid ka Võhandu paljanditeni.
Kõige otsa paar filmi (klassikud- "Marukoerad" ja "Trainspotting", millest inspireerituna väisasin taas raamatupoodi ning omandasin kultusteosed- Palahniuki sulest "Kaklusklubi" ning Welshi "T", originaalkeeles ja shoti murrakus, mida lugeda saab tõeliselt põnev olema) ja tagasi põhjarannikule alles esimeste päikesekiirtega esmaba hommikul...

See on see välisring, mis võib avalikuks saada. Sisering kipub üha enam lukku ja tsensori alla minema...See näib olevat üleüldine tendents siin blogiilmas, kõigile (kuhu olen sattunud) on äkitselt eraelu väärtus teadvusesse tõusnud. Vähem kollast elu ja teineteise lukuaugust piilumist- hakab igav? Võib-olla.

Won't you just love them- hommikud...

Veel varahommikuselt hämar (5.15), enam ei olegi kohe päikesekullas, kui kardinat eemale vedida. Karge, niiske, veidike mulla ja lehtede hõngu... Kõnnid koos päikesetõusuga vaksalisse ja oled iseendaga õnnelik, mõeldes elule ja asjadele ja öisele unenäole...ehhjah:)

****
Unenäos oli pooleldi renoveeritud suur kahekordne maja, mida ma tean, et olen ka enne unes näinud. Kärestikuline ja kiirevooluline jõgi, millesse suubus maja kohal mitu väiksemat- üks vaikselt voolates, teine justkui veskitammilt langedes, kolmas üle kivide kobrutades. Peajõgi ise kulges samuti üle kivide, kohati oli takistuseks suur mahalangenud puu risti üle vee... Ja seal kaldal tehti mulle abieluettepanek: " Et siis 18, jah?" Talle omaselt, ümbertnurga, aga ma t e a d s i n, et just nüüdsama oli mulle tehtud ettepanek paari minna... Ei mingit paduromantikat, aga see olekski kuidagi mage, kui niiviisi oleks:) Ikka kuidagi alternatiivselt;)
Tavaliselt ma unenägusid peale ärkamist ei mäleta...

****
Hommikutest veel... näiteks laupäeva hommik (7.oo) peale wild party night'i ja neljatunnist und umbkuumas majakeses. Minna mastimännimetsa küngastele mätastelt väikese sõrme otsa suuruseid pohli korjama. Kohtadest, mis meelde jäetud eelmise päeva militaarsugemetega metsaorienteerumisjooksult. Saada neid terve liiter-poolteist enne, kui puude vahel ja sihtidel hõljuv udu moondub tasa krabistama hakkavaks vihmasajuks. Toetada selg vastu männitüve ja hingata täiuslikult vaikset metsa, kus ainsaks heliks langevad piisad. Kui veel mõni metsaloom oleks ilmunud, oleks idüll olnud täiuslik...

****
"Sellist asja pole enne olnud"- listi märgitud kaks uut asja tehtuks;)

****
31.08- 02.09 suvi ilusti ära saata. Tartus, kus mujal! BFTV ja tARTuFF.

Lummusest lummatud

Mis tükk'a sa teed, tüdrik?

Tartu oli igatsema panev, as usual (with a touch;).
Ehkki to-do listist jäi pool tegemata- vaarikale turu peal ei jõudnud magusa une tõttu ja mu doonoriverd ka keegi ei tahtnud, sest suveperiood ja laupäeval oli terve Maarjamõisa üllatuslikult pime, tühi ja vaikne, keskustelu sai arendada vaid valvurineiuga..nojah siis, eks tuleb seigelda Ädala tänavale.
Tundsin teravamat torget kui muidu, et nii tahaks tagasi...ehkki vbla manduks siis kogu praegune ahvatluslikkus igapäevasusse? Vbla oleks hoopis reaalne läbielatav muinasjutt ja paradiis?...Ehh...soovunelmad...ei saa ju hüpata kogu aeg siia-sinna...vaja teha Tööd, koguda Raha, sättida elu järje peale...

...unelmlikult hea...
*************************
Pühapäeval võtab tüdrik kätte ja kimab 20 km kanti tulipalavas päikeses vastutuulega jalgrattal Lelle, et näha neljanda liiga jalgpallimängu FC Lelle vs. Muhumaa JK. Sest Venna mängib! Paraku, hoolimata pingutustest ja esimese poolaaja võidust, tuleb saarlastel lahkuda häbistatult...
Magus maasikas ja lõppematut huumorit pakkuv oli fakt, et kaugeltnurgamehed olid kohale sõitnud stripiklubi kirjades väikebussiga...oh seda nalja praamisabas, juhi kõrval kaks särkideta noormeest...;P

Ilus on maa(l)

Kuidas me kolleegidega augusti esimese nädala teisel poolel entusiastlikult ligi 130 km kõrvalisi kruusateid, põnevaid külavahesid ja jupikest asfalti rattakummide alla pedaalisime. Kuidas me tutvusime iseloomuliku külaarhitektuuriga Peipsi rannakülades, pantikuid soetasime, Kolkja sibula- ja kalarestoranis kiire teeninduse ja maitsvate roogade osaks saime, õhtuvalguse viimastes kiirtes udude tõustes Alatskivi kandi lõhnavate viljapõldude vahel mäest lauluga allal tuhisesime. Kuidas me kõigil kolmel õhtul saunas omi lihaseid pehmitasime, mistõttu piimhappe valus rünnak ei tabanud kedagi. Kuidas me varahommikul Polarisega Piiritusaare poole kihutasime, seal päev otsa ringi trampisime (korda viisi mööda kaht küla ühendavat tulipalavat tolmuteejuppi), mandlikoogi ära sõime, mida hiljem kahetsesime, olime venelikult ehtsa sooja ja südamliku koduse vastuvõtu sihtmärgid, manustades värsket kohauhhaad, särjekotlette, voblat ja teed, privaatranna raudlaevalael nastikule veretut fotojahti pidasime (sõbramees tal vingerdas kordoni juures pikalt üle lageda välja), kolleegdoktor ettevaatamatusest randmel veeni läbi lõikas. Kuidas me Mehikoorma kunagises-haigla-koolis-praeguses-kalamehekodus maiustasime kastitäie värskeltsuitsutatud latikaga. Kuidas me Järvselja “ürgmeest” läbisime, metsas mustikatest kahel korral kõhu täis sõime, Võnnu burksiputkale käivet kasvatasime (pitsat oli ka!:), Ahja mõisa tasasele hääbumisele kaasa elasime, Kiidjärvel suplesime, Kassioru saunas kahe sammuga otse lavalt alasti jõkke hüppasime, kitarri saatel hiliste öötundideni laulikult läbi laulsime. Kuidas me neljandal päeva enam ei vaimustunud sadulas olemisest, kõndisime läbi Valgesoo matkaraja (Attensione! Tohutu jõhvikasaak sealt sel aastal tulemas) ja peale restoranipausi Kärevere teemajas Talina poole tagasi kulgesime. Autodes. Õhtutundideks olid osalejad väsinute, pruunide ja õnnõnnelikena kodudesse laiali jagunenud…

Tappajahauki vol 2

Kateriviteri kirjutab seal nii nagu ta tegelikult ongi. Viimases lõigus ja edasisel lingil. Seletub mõiste tervahöyry;)

Mina olin see rebane, koos terve grupi samastaatuselistega. Tahtnud minna juba mitu aastat, ent siiski aretanud skeptitsismiussikest. Tänu kallile tütrele, kes mulle selle ootamatult maitsva palakese pea-aegu, et otse kõrist alla toppis aka aitas lahendada ootamatult tekkinud võimalust minu mineku-tuleku kasuks. Eelarvamused kukkusid järjest nagu doominokivide rida- manustati ohtralt erinevaid alkohoolseid jooke, ent ebameeldivalt silma see ei hakanud; laeval oli palju liikumisruumi nii sees kui väljas, peal ja all; seltskond oli sattud kokku lõbus, sõbralik ja sümpaatne; ristimine ei võtnud hinge seest; igav ei hakanud;)

Esimeste päikesekiirtega tõustud, rongile-trammile-sadamasse, laevaga laintel üle lahe. Helsingist bussiga Puumalasse, teepealt peale korjatud nii mõnigi vahva reisiseltsiline. Ihu pehmitatud korralikus saunas järvekaldal, mitu ringi lava ja jaheda järvevee vahel ja kel oli aega riietega mässata...Õhtune karaokebaari chill (ühekordselt kummutus hirm karaokelaulu ees, sest seal esinesid meie seltskonna liikmed ja mitte halvasti), mis vaikselt liikus läbi sumeda öö hommikuvalgusesse välja...saladuslikkust täis... Tulipalav, keset suve köetav internaat pakkumas kosutavat und.

Hommik sadamas, kus eesti tüdruk pannkooke ja hommikukohvi müüs, aedviljad ja marjad isuäratavates kuhjades. Kaasaostetud maasikakarp, millest laevasõiduks ei jagunudki. Wenno, tänavu sajandivanuseks saanud aurulaev vinge vilega, mida tõmmati südamest nii sadamast lahkudes, kui teiste samalaadsete suuremate laevukestega veel kohtudes. Palju pildikesi ja ilu, detaile ja pilke. Saimaa avarused kogu pikaks päevaks, alles õhtueel randuti Lappeenranta purskkaevuga sadamas. Ringsõit läbi pisukese osa linnast- Metsmees, naistevangla lugu, hiiglaslikud liivalossid, palju sümpaatseid rõdude-verandadega elumaju, "puhkusel jõuluvana" elik valge kahte lehte kukla taha lehviva habemega pruunikspõlenud maikas vibalik vanahärra rulluiskude ja suusakeppidega mäest alla vihisemas, palgiparvetus... Kuna eelmine õhtu-öö oli läinud ülemõistuse pikale, siis seekord sai varakult toimetatud õhtused protseduurid ja vaadatud unele näkku.
Kolmanda päeva hetked kõnega kolmes keeles ja pühade lauludega Karjala ema palge ees, meist jäi maha pühendusega pärg. Anttola oma suursuguses mittemidagiütlevuses, ööpimeduses kruiisivate harvade autode ja muhku norivate tattidega. Ei randunud me kohe kai äärde, vaid turnisime pampudega üle kahe laeva. Hommikuks oli koht vabanenud... Skandeerimise saatel tutvusime (kes veel polnud) Ahtiga. Komplikatsioonideta, olime valmis hullemaks. Maffiatervise temaatikast lähtudes oli igal korral sama süzeega teatritükk seekord lahendatud Sitsiilia võtmes. Taksomaja ees ja laste mänguväljakul kiikumine ja ülal tähistaevas... Võimlapõrand, mõnedel seltskondadel õnnestunud külje alla sikutada paksud kõrgushüppematid(millel oli hea võtteid harjutada)... Oli ilmselge unenägu.

Mikkeli poole, läbi aeg-ajalt riputava vihmahoo ja vikerkaarte ning päikesesära. Kengävero vist paari sajandi tagune restaureeritud imposantne pastoraat, pidulik lõuna kohalike omavalitsustegelastega (peatselt pensionile jääva maakonnajuhi? kollane sametvest musta äärisega:), hunnitu lõhnav aed. Puu istutamine ja admiralide vettekastmine. Kurnimäng meie ja omavalitsustegelaste vahel. Legendaarne tants;) Naisvuori torn, kust vaprad neiud-naised sõja ajal vahti pidasid ja lennukeist operatiivinfot jagasid. Tagasi Helsingisse läbi seinana langeva vihma (ehkki terve reis oli pea-aegu et läbini päikseline ja üldiselt soe kuni kõrvetav), hing helisemas ja hõljumas lõpmata väsimuse ja rahulolutunde vahel...

Länsisatamas südamlik hüvastijätt meeldejääva seltskonnaga, viimased tantsusammud ja aidaa, selleks aastaks.
Kõrvus kumisemas hommikuäratuste reibas muusika, mida lasti hiljem nii laeval kui bussis, silme ees sillerdavad Saimaa veed, kõrguvad kaljud, armsad näod... Tund õhtuselt mahajäetud sadamas, hetkeärevus üleviidava alkohoolikoguse lubatavuse üle (Sandels, Savo maakonna kuulus õlu, jajahh), luuletuste deklameerimine, akontaktselt silmad lahti tukkumine, lõpuks öine laev, kus uni lõi teadvusetuks justkui kiviga.

Tuleval aastal tuleme taas?!? Sest soome keelest võib sedaviisi järjest enam arugi saama hakata, kunagised õpingud polegi ununenud:)

Tappajahauki, hauki, hauki...

She's not the girl she was before... Seda Reisi.
KINDLASTI kirjutan üles, ehkki on paljut, mida sõnadesse ei anna valada, ei peakski vbla.
Tagasiminekutahe on.

Parim reis ever! Kusjuures kõik minu eelarvamused langesid kui doominokividest ahel ning asemele sündis palju head ja positiivset;)

Tallinnas tagasi kl 2.00 öösel, kusjuures ärgatud sai 6.30 ja läbitud aktiivne päev. Tööpäevahommik koitis taas 6.30. Arvutagem kokku unetunnid. Väikese vahemärkusena, et ka öö enne oli max paaritunnine. On olla nii üllatavalt kerge, eimitte selles maailmas siin;)
Kodu ja voodi toovad maapeale tagasi, kui see kontoripäev kord lõpeb.

Niiiiiiiiiiiiiiiii hea!

Kirju nagu sebrakook

See Saaremaa, mille nimel ollakse nõus pikki praamijärjekordi seisma.
See Saaremaa, mis paljude jaoks on hull eksootika.
Njah, käisin kodus. Arvatavasti sel aastal enam ei lähe. Ehkki tulemas on klassikokkutulek- 10 aastat lõpetamisest. Seekord ilma minuta. Muidugi oleks huvitav näha, mis nägu keegi on läinud, millega tegelevad, aga...ehh, ei olnud meil omavahel eriti tihedat sidet ja niisama klatshi/lastearvu/ võimalike pangaarvete teadasaamiseks uuesti ilmareisi ette võtta...ei ole motiveeriv. Aga mitte sellest...
Oli hoopis hästi palju kala- lesta suitsutatult, praetult, keedetult, forelli fooliumis ja soolas, siiga soolatuna. Imeline, taevalik, hõrk ja lihtsalt-puhtalt hea! Oli metsmaasikavälu, mis tuli tühjaks süüa, sest topsi ei olnud ja kährikuloomus ei luba ju ometi midagi nii head maha ja teistele jätta;) Olid meega pannkoogid suveköögis küpsetatud, päris piimaga. Oli jalutuskäik mereääres mööda rannajoont, lained varbaid limpsimas, ratas käekõrval. Oli ilusa tulemusega kasulik ja meditatiivne töö- puuriida ladumine (Ma võiks seda vist igal nädalavahetusel teha. Paneks lehte kuulutuse "Laon puid. Tasu kokkuleppel"), pikalt ja palju ja kohe terve päeva. Puhkus nagu päris! Ent tagasi Ilsekoju saabumine oli...noh, oli tegemist...

Esmalt hüppas alt ära endise kolleegi ekipaaz, kellega kolmapäeval lausvihmalisele Muhumaale sain, et sealt naeratusega (endiselt lausvihmas) Kuressaarde hääletada. Nende saarel viibimise aeg oli sama, mis minul ning ka tagasituleku kohta jäi jutt, et kui on võimalik nii sättida, siis vähemalt Virtsust edasi koju saab taas nendega. Ei usu, et neil nüüd miski hirmpõlev asi kenal laupäevasel õhtul ette tuli, et äkitselt just täpselt sel kellaajal ja justtäpselt nii kiiresti lahkuma pidi (kui oleks olnud, oleks öeldud, ma usun), ent jah... Pidime kohtuma viiesel praamil, kus ma ka bussiga olin, kuid nemad olla juba neljasega üle saanud ja kihutavad kodu poole. Teretore! Et see tund aega, mis täiesti vabagraafikulisi inimesi lahutas, neile kurku kinni jääks! Ma arvan, et mul ei ole latt sugugi mitte väga kõrgel, kui ma ootan, et inimesed (KÕIK inimesed loomuldasa)peaksid kinni kokkulepetest, austaksid oma pereliikmeid-kolleege-sõpru-endisi kolleege, oleksid heatahtlikud ja väljendaksid seda tegudega. Heategu võib olulisel määral säästa teise aega, närve ja meeleolu, ehkki ei pruugi tegijale endale mingit otsest kasu tuua, kuid samas ei pea selle tegemiseks ka eriti pingutama, see ei võta tükki küljest. Nomaitea! Kuri olin! Väga! Kuidagi alatu tundus...Shit und schaisse susisen terve tee. Mis viis mind edasi teise "seiklusse".

Sõitnud bussiga Koluverre ja asunud edasi kodupoole hääletama (50 lahutavat kilomeetrit), kulus mul selle maa läbimiseks peaaegu 3 tundi! Mina, kes ma veternhääletajana teiselepoole, Tartusse (164 km) olen jõudnud max 1.45-ga! Njah. See oli ebatavaline. Ebatavaline juba küüdipakkujategi poolest. Iial pole ma sõitnud autos, kus on rohkem kui 1 inimene (varuplaanina, et kui peakski mingiks seisuks minema- p-p-p, siis ühega ma vast saan hakkama), kuid nüüd võtsin rahulikult istet kolmeses. Viimane jupp läks sõbraliku hallipäise vanaprouga, ent vahepealne...ma arvan, et kasutasin ära ühe oma mitmetest eludest...

Päiksekatega just pole silmavaade eriti terav, ent kojutahtmise soov oli tugev, seetõttu läksin auto peale, mis mul peatudes pea-aegu, et üle varvaste sõitis (oleks pidanud ohumärki taipama!). Sees kaks lõbusat noort noormeest (kaks! ülielavat!). Mõlemad küljeaknad täielikult maha keeratud. Üks neist suitsetas. Mõned meetrid sõitnud, oli selge, et asi pole päris õige, auto kulges kahtlaselt paremal pool tee äärepeal, rappudes asfaldi murenenud servadel ja aukudes. "Krt, raisk, p***, mai viitsi kiiremini sõita...peale eelmist laksu...peapõrutus..." "??!?!" Mulle pakuti Minttut Fantaga, millest viisakalt keeldusin. Sõit kulges endiselt võimalikult paremal, ebaühtlase madala (70?) kiiruse juures, ent ühel lõigul hakati tuure koguma ja kraavipervest pääsesime vaid viimase hetke roolipöördega järsult vasakule. "No-noh, noormees, katsuge korralikumalt sõita", mille peale tõmmati tasasemaks ja kõik jõudsid Märjamaale. Mind veel tänati, et julgesin nendega sõita, mille peale soovisin neilegi kõike head ja sulgesin autoukse endale omase stiilse jõulise randmeliigutusega. Pealtnäha rahulik, seesmiselt...huh, tänasin Kõiki Jõude, et tervena pääsesin.

Lubivalged daamid sametkleitides või vastupidi minides ja see vahva väike blond kolmeaastane(?) näppuviskav neiuke ehk HRL 2007

Kõik puhkavad.
Uuest nädalast puhkan mina ka. Kui hästi läheb, siis kaheks nädalaks Soome. Kui mitte nii hästi, siis lebon Eestis ja Soome vbla mõneks päevaks ja seda kõike nädala jooksul. Sest tegelikult peab ikkagi tööd ka üritama teha, isemajandav üksus nagu ma olen.

Njah, ma ilmselt siis saan siinkohal olla esimene (ja ainus?), kes pisut kommenteerib möödunud nädalavahetust ja Laagrit. Pole meelega foorumites ringi kolanud, et teiste muljed minu omi segama ei kipuks, enne kui ma nad tabatud saan. Et siis...
Tegelikult möödus kogu ettevõtmine K. koolilõpetamise tähe all. 29.06 oli aktus, mille puhuks sai päev töölt vabaks võetud, hommikul vara läbimärjana tilkudes bussi vaarutud, pea kolmetunnise sõidu jooksul tahenetud, Tartusse jõudes uuesti vettitud (schaisse und shit koos naeratusega meelen' mõlkumas), konvendis ennast korrastatud-kuivatatud-klanitud, Paabelis ekraanilt lõpetajaid vaadatud (lõpetasid veel noormees maaliosakonnast; noormees, kes aitas meil kunagi dushiust ümber vahetada; eks-bitch-töökaaslane:), nõjatutud ja seistud spaleeris, heidetud pilk ja emmatud nelja inimest, organiseeritud-kooskõlastatud-kokku lepitud minemiseasju, söödud lõunat ja vesteldud (millegipärast enamasti minust...sellised lõunad on...eluliselt vajalikud, aga paraku üliharvad)ja siis, siis ometi tuli "takso" sinna ja sinna ja me olime teel! Jah, just niiviisi katkematu jadana kõik kulges:) Pit stop-line EMÜ campuses, pakkus väikest valikut, kellest osutasime armulikkust viimasele, karamellikarva pintsakus viisakale noormehele, kel sooviks sõita Mäkku(:). Küll tegelikult Türile nagu selgus, kui osavalt juhitud vestluse käigus hakkasin detailselt kirjeldama meie marsruuti läbi Põltsamaa-Võhma risti-Arkma risti-Särevere-Türi-Kehtna-Raikküla-Valgu-Vana-Vigala. Eufooriline vestlus sigadest, seemendamisest, draakonipallikestest, ainetest, LSDst ja millest kõigest veel olla noormehe alatihti muigama pannud. Njah, kolm hullu tsikki, aga viisakusest vast ei sekkunud ta vestlusse. Ilmselt proovides ära arvata, millega-kelledega on tegemist:D
Türi poodi ähvardas tühjaksostmine, õnneks suutsin selle ära hoida ja lahkusime vaid põgusa vedelikusületäiega.
Ja kell oli juba üsna mitu kui nii poole kaheksa paiku platsile jõudsime. Ausalt, kollektiividest ei jäänud silma-kõrva peaaegu kedagi. Loits oma uue plaadi lugudega, millest mõne ma isegi ära tundsin ("Suudelda neidu" oma rõhuvalt venivate käikudega oli kõrvu jäänud juba ammu), ainsa erandina. Ehkki...oli rohkem meeltmööda kui Moonspelli soojendajana pisikeses klubis, jah, aga...tahaks natuke rohkem sõnadest aru saada ja meloodiat-rütmi tunnetada...natuke liiga müra mu jaoks. Just.
Tuues sisse võrdlusmomenti eelmise aasta Laagriga, oli uni täitsa ok (patt vbl sellisel ajal magada, aga inimvõimetel on piirid ja homme ka päev). Hea soe ja mugav ja kilutunne tillukeses telgis, kus isegi põlvili olles sai peaga harja tabada.
Teine päev algas meie jaoks Spitblood'iga. Peab võimalusel üle kuulama. Siis kadusid kuidagi uskumatult ära tunnid paari poeskäigu, parklaskäigu ja telglaagriskäigu peale. Mil oli juba õhtu ja Tharapitha, millele silma,kõrva ja näppu viskasime. Seejärel veel seltskondlikku tegevust aj käes oli minu sihtmärk, mille nimel üldse tuldud. Unustatud Koit aka Forgotten Sunrise. Nautisin seda ainsana (meie pundist) ja puhtalt päris publikupiirde ääres kõlarite all (troppideta), mistõttu veel mitu tundi hiljem kõrvus vilistas ja kohises. See oli minu tipphetk ja väärt kõike seda raha, mille ma maksnud olin. (Uuel nädalal tsivilisatsioonis tagasi olles esimene käik plaadipoodi ja arvake kolm korda, mis plaat mul sest ajast saati non-stop kodus keerelnud on?) Meenus kunagine Beats From The Vault (polegi uurinud, kas neid veel ikka tehakse), kus elu eest end liigutatud sai ning mõte, et kunagi võiks ju veel... Lo-Fi PPL jäi kummitama sellest õhtust alates ja teeb seda nüüdki. Mul on juba sõnad peas:)
Õhtu peaesineja Soilwork...njah...mäletan teemaarendust, kus oli jutuks, kuivõrd häirib, kui muusika iseenesest võib täitsa ok olla, ent laulja ütleb "f***" after every f***ing word! "F***ing Estonia"--> nomaitea, puudutab kergelt ikkagi, ehkki kindlasti ei mõtle ta midagi otseselt Eesti vastu, ma usun. Njah.
Niiumbes pool kaks öösel alustasime kojusõitu. Kodus voodis, puhas ja pestud kella neljaks. Ja sealt viis tee veel Tartusse...ohjah, me oleme ikka kangelased:) Plaan oli näha ära ka laulupidu, aga...uni võitis.
Kokkuvõttes--> enam sotsialiseerumist, uute asjade proovimist, sest oli ju ikkagi Lõpetamine, mille äramärkimine korduvalt ja korduvalt suutis varjutada kogu Laagri. Järgmisel aastal...ilmselt jälle:)

Sa oled nii otsata vapper ja vahva!

Ma ilmselt hakkan end lähitulevikus augustama.

FS "Willand" on and on again:D

PS. Ja üks pikk rida pildilisel kujul ka--> Madu pildid

Kronos logos

Plaanid, mõtted, ideed, tahtmised, minemised, rändamised...

*Jaanipäev- hmm...see on see igavene rallimine-õllejoomine-kiirelt mööduv aeg, millest edasi on ainult jõule oodata. Põhimõtteliselt. Sest ilm hakkab jälle pimedamaks ja päev lühemaks kuluma...AGA (mitte sellest ei tahtnud ma rääkida:) 23.06 on Maakaitsepäev Ja Võidupüha ametlik paraad sel aastal Raplas=>marsitakse, näidatakse tehnikat, lendavad lennuväelased, Alo Mattiiseni isamaaliste laulude ettelaulmine, Tõnis Mägi annab autorikontserdi ja ühte teist oli veel. Tulge meie boksi! Päriselt, ilma naljata. Jah.
*Igatsetud-oodatud-pilet-ostetud HRL, millest juba aegu õhkab tema.
*Miks mitte ka endiste kolleegidega kohtuda nonde suvepäevadel kaunil Kõrvemaal? Need matkarajad paeluvad mind ja milla ma muidu ikka sinnakanti satuksin. Võiksju, korraldajad, võiksju-eksju (plink-plink ripsmetega:) Ainult, et kuidas ja millega sinna ja kuidas (ja kas?)magada ja mitu muud korralduslikku küsimust. Ehkki, KUI mul lubatakse osaleda, vast siis ülejäänud laheneb kah, heade "minu"- inimeste toel;) => Edit: lai rõõmus naeratus, tööpakkumine veel pealekauba:D
*Kõne all on ka kaks nädalat vennasvabariiki... see on see, mida ma neli(?) aastat tagasi lubasin enam kunagi mitte teha, aga näed sa siis:D Nüüd tõotab tulla igatpidi lahedam ja rohkem aktiivse puhkuse moodi, kui toona. Saab näha, kui komitee kokku tuleb ja veidi aru peab selle mineku osas. Nõutan häbitult puhkusepäevi selle reisi tarbeks:) Aga ma tulen tagasi. Kindlasti!
*Neli päeva laevareisi Savo järvedel jääb sel aastal taas minuta. Eksole, ma ärkasin päev pärast kandidaatide nimetamise viimast tähtaega ja koht oli juba loositud. JÄRGMISEL aastal jälle, planeerin siis kohe puhkuseaega niiviisi. Vbla ongi parem, narr muidu ka katseajal keset suve kogu aeg ära siiberdada, ei jäta vbla väga head muljet, mina kui töökas ja korralik tütarlaps ju ikkagi;)
*Lahemaa jääb ilmselt samuti uut aega ootama...
*Siis on juba august ja kohe alguses rattaga mööda Tartu- ja Põlvamaad põikega Piirissaarde (ehk Sibulamaal)- uute kolleegidega tuleb ju ometi harjuda-kohaneda, õige inimene pidada selguma justnimelt vabakavas looduse rüpes, kus mõned katsumusedki muu lõbu sekka satuvad.
*Vbla nädalavahetus Pärnus?
*Siis kord suve jooksul päriskoju?
*Siis Viljandimaale uue koha inimestega suvepäevitama.
Ja ongi sügis...

Leia siit plaanist päevad mere ääres ja laintes;) Uhh, kuidas tahaks...

Cornish Rex Shaded Silver

Taas Tartu.
Reedest pühapäevani.
Kõnetame-lilletame-kingitame lõpetajaid.
Veel midagi? Mõnda põnevat filmi pole teab, mis ajast näinud...

Tahan, et need silmad säraks

Eksole, seelik selga ja salongiõhtule. Reedeõhtune noobel akadeemilise õhkkonnaga lõõgastushetk. Veel korraks kokku, et rumbat, dzaivi ja kõiki neid muid meelde tuletada, enne kui malbe suvetuul inimesed Taaralinnast ära niitudele ja rannaliivale puhub. Või oli juba puhunud, sest ruumi enese ümber oli piisavalt... Hämaruses rõduservadel loitvad küünlad, mida ei summutanud kerge ja soe vihmasabingi, mõned kokteilid, meeldivad vestluspartnerid- istuda selles Õhtus ja nädalapinged haihtuvad...

Laupäeva kuum hingus oli tuntav juba varahommikulgi. Siis, kui alustasid esimesed rattasõiduhuvilised. Päev otsa tiirutati linna vahel, sest oli Võistlus. Muigamist pildis, kus mäest üles rühib üksik jalgrattur, ees ja taga kobar saatemeeskonda kaheksal autol! Mina aga siirdusin Spordimuuseumi. Mina ja mõned veel:) Kordi sealt möödunud, ent alati mõelnud, et ega seal vist väga huvitav ei ole... Haa, need eelarvamused! Giid rääkis palju ja huvitavalt ning oleks veel mitu tundi jätkanud, kui meil poleks olnud väikest plaani pärastiseks. Kõigepealt pisut spordivahendeid enne võistlusspordi tekkimist, raskejõustiku arenemine tsaariajal, eestiaja sporditegevus, võistlussportijate katsumused maailmasõdades, okupatsiooniaeg ja nõukogude ilmas spordisaavutuste tekitamine, suur saal kõikidele kaasaegsetele olümpiamängudele mõeldes- palju interaktiivset infot, medaleid, Eesti olümpiavõitjaid. Ja oli huvitav! Ehkki ma pole spordifaktide elav ensüklopeedia nagu üks kunagine klassivend gümnaasiumist. Kõndimise ja kuulamise käigus jõudis linna kohale äike koos tugevate vihmasagaratega, mistõttu muru- ja muud mängud Emajõe kaldal jäid seekord mängimata. Millest oli muidugi nuuks. Seevastu sai konvendis maha peetud meeleolukas sporditeemaline viktoriin, mille küsimused olid niivõrd lambikad meie seltskonna jaoks, et võitis see, kel parem loogika ja tuletamisoskus. Seekord olin see mina:P Kas sina tead, millal võeti esimest korda kehalise kasvatuse tunnid kooli õppekavva? Tegi seda Friedrich von Rot Kambja kihelkonnas.

Õhtuks oli kavas Sansaara kevadkontsert. Läbi linna vallutanud äikesetormi, sooja vihma ja leebe õhu vihmavarju ning kohvitopsiga Sadamateatri poole kulgedes oli tunne ülev. Looduse ilu pluss ootusärevus. Ja ma sain, mida olin oodanud! Rohkem kui küll. Meeleline, energiline, elegantne ja ülimalt naiselik liikumine. Kõhutantsijad, latiinorühm, mustlasnaised, tablagrupp- ma siiamaani õhkan, kui meenutan. Kunagi ei saa küll vaadates tantsu ja kuulates erinevaid trummirütme, meeletu kaasaelamissoov tekib:)
Õhtu ja jõeäärne päikeseloojanguaeg ja õhk- nagu pehme roosa kashmiirrätik. Ilus, nagu armunu.

Pühapäeva varahommikul rongile, kuum südapäev pealinnas, kohtumine emaga, kes oli tulnud pika tee, et näha oma lemmikut Kreemi Romeos ja Julias Nukuteatri laval. Nägi ja oli ülimalt rahul temagi. Nagu minugagi:)

Lõpuks oli siiski soov vaid koju, koju oma jahedate linade vahele.

*Pildil esitatakse india tantsu üht pantomiimilist varianti, mis jutustas Shivast, tema abikaasast Parvatist ja Gangese jõest, mis saab alguse Shiva juustest. Pildistas Ivo Maasik.

Üks väike reiv

Homme pikem rongisõit Tartusse.
Võimalik, et piduõhtu.
Võimalik (kindlasti!), et sportlikule pillerkaarile jõe äärde, kui ainult ilma peaks. Nagu öeldakse- pole halba ilma, on ebasobiv riietus.
Vaadates suveplaane tuleb muretseda: rattapüksid, rattakindad, asjalik-korralik vihmakeep, vbla ka korralik rattasärk... Augusti algul on plaan tuuritada Tartumaal-Põlvamaal, põikega Piirissaarde. On, mida oodata:)

Ja pühaba tuuakse mulle päris ehtsat Saaremaa kala!
Ei ole millegi üle nuriseda!

Talve tagasitulekukatse, suve võimupööramine

See oli täpselt ühe Ekspressi jagu aega tagasi. Ühed ekipaazid startisid autodel punktist A, teine paar proovis kuuetunnist katsumust ühistranspordi ratastel lähtekohana punkt B(olin juba unustanud Viljandi-Kilingi-Nõmme-Pärnu vahelised igavestest kevadetest-sügistest kangutatud maanteeverstad ja nende mõju sõidukis rappujatele, eriti tagasabas magada üritajatele... nagu oleks tõllas rappunud, tundes ja kaasa elades igale teekonarusele...). Sirged lõikusid Virtsu-Kuivastu mereteel, et siis taas lahkneda ja lõplikult seltskond moodustada punktis C elik ilu- ja tervise asutuses nimetet eelmise presidendi auks. Kolm päeva aktiivset puhkust, mille plaanimiseni ma iseseisvalt kolme aasta jooksul ei jõudnud:) Nüüd siis....

Kohe alguses põimin sisse mõned elulised ja läbielatud näited, mis annavad kujuka pildi, milline EI OLE endast lugupidav ja mehelik meesülemus. Ta:
* toonitab registraatoripreilile kümneid kordi üle, et too ikka saabuval Tulevaselt Mittekolleegil KINDLASTI kogu paketi maksumuse ETTE ära laseks maksta. /Mul oli naljakas, preilil oli naljakas/
* paneb Tulevasel Mittekolleegil telefoninumbri kinni täpselt aktiivpuhkuse paika jõudmise hetkel. Ette hoiatamata. Kusjuures Tulevane Mittekolleeg on hetkel veel täiesti ametlikult koosseisuline ja nimekirjas, ehkki korraliselt puhkusel.
* laseb oma proual, kelle nägu ei omanda kogu puhkuse vältel lõõgastavatest protseduuridest ja rikkalikust lauast nii hommikul, lõunal kui õhtul hoolimata leebemat ilmet kui viss ja hapu sidrun, Tulevase Mittekolleegi tegemiste-käimiste üle nuhkida ja järele valvata küsitledes teisi kolleege. /Kes aga eipole kuulnud-eipole näinud midagi:D/
* tuletab igapidi väikesi võtteid kasutades meelde, et ma Ei Ole Enam Kolleeg. Nojah, hakkab kohale jõudma juba küll:)
Ma olin endast väljas nii nagu ma ei mäleta, et ammu oleks olnud. Esimese hooga. Mitu tundi siiski. Joonelt ostsin uue telefoni, vormistasin uue numbri, maksin naeratades paketiarve ja sildistasin enese jaoks väiklase meesterahva kui Mittemehe. Punkt.

Looduseilm oli äge. Siidisitsikleidikesega ja roosade papudega vihuvas tormis ja lörtsituisus-vihmavalingus, mille torm enne riietele langemist justkui minema puhus, sest nii vali oli. Videviku saabudes kodukülastusele sõites nägin esmakordselt elus, et meri oli Tuulte- Roosi karjamaa ja kadastiku vallutanud ning lainelimps väreles vaid paari meetri kaugusel maanteest. Tavaliselt püsib meri seal ikka kaugel-kaugel silmapiiril. Roostiku tagant on teda vaevu aimata...
Kõike seda kolm päeva järjest!!! Linnatuur jäi ära, isegi piiskopilossi ega lossivalle ega midagi ei saanud ma ülemeremaalastele tutvustada... Hing helises ikkagi. Selline möll. Maru. Jõud. Meri. Tuul...ahhhhhhrrrahhh:) Lauba hommikusöögiks teatas ilmavaatlejast-raadiokuulajast ema juba aegsasti, et praamiliiklus on olematu. Keegi ei sõitvat. Nii oligi, kui hilisel pärastlõunal siiski sappa jõudsime ja esimene proovireis alles kell 17 õhtul julged peale võttis ning käegakatsutavana näivale teisele kaldale viis. Kes tahtis, sai vastutulnud bussidega sõita edasi nii Tarbatusse kui Revalisse, aga võis ka kohvikus aega parajaks teha ja oodata, mil järgmine reis autodega ehk järgi tuleb ja kõik koos siiski väikevahendil edasi liikuda. Juba ammu polnud ma jala praamile läinud. Kuna lained lõid kaile ja köietatud laev kõikus üles-alla päris tugevalt, siis sööstsid reisijad jala ning autod ratastel edasi vaid siis, kui laine oli hetkeks tagasi mõõnanud. Muidu oleks väga märjaks saanud. Väga:)

Protseduurid. Massaazid, pärlivann, soolakamber, valgusravi, hommikune basseiniskäik, pooleteisetunnine kehahooldus (pisut beibelik vidistamine, aga see siidsiidine nahk minu kehal ja lõhn mitme meetri kaugusele- oi, see oli imeline:)- pealtnäha lihtsad asjad, aga mõju on siiamaani tunda.

Puhkus kestab. Peagi on 2/3 möödas, ees veel nädalake. Uues kohas nad juba ootavad. Kõik pidada ette valmistatud olema. Igaks juhuks kontrollisin täna üle, ettevaatlik ju;) Mu uue numbri said nad nüüd ka.

Varsti-varsti Tartu-Taaralinn.

Maailm mängib

Igal neljapäeval ütlen endale, et olen poolemeelne. Positiivses mõttes:D Nii seegikord. Oli ju See Neljapäev;) Omasmõttes tõstsin taas au sisse samba kui täiesti talutava tantsuviisi, meeldivuserea sabaotsa hõivab nüüdsest cha-cha. Kindlalt. Isegi parima tahtmise korral on üliraske muusikas-rütmis püsida, sammudega saab veel kuidagi hakkama- aga kõik kokku ei ole ju ilus siis, kui need pooled kokku ei kõla. Vbla oli lihtsalt kehv lugu ja üliväsimus... ei oskagi kohe diagnoosida... Uus variant Aliasest sai pelgalt poole minu tähelepanust, sest ehkki kohal oli inemesi-sõpru, kes väärinuks enamat, kui hetkel sain pakkuda, tahtsin ära... kuna mõtetega olin juba tulevas hommikus...

Rongijuhiks oli taas Duracelli Jänku. Tervitas viisakalt, lõpus soovis kõigile reisijaile ilusat kevadpäeva, vahepeal keelas suitsetamist, juhatas tualettidesse, informeeris, millised uksed käivad perroonil lahti ja millised mitte, juhtis tähelepanu võimalike sõiduplaani muudatuste suhtes:) Minu ees istus keegi tädi, kes pakksi lahti ja sidus kimpu kodust nopitd märtsikellukesesülemikesi. Mingil hetkel keeras ta ümber ja pakkus mulle vaatamiseks Oriflame`i tootekatalooge. Ühte- teist oli niiehknii vaja soetada ja tegingi oma tellimisega tädile headmeelt. Igas päevas väike heategu:D Veider lihtsalt, et rongis... Ühest vaatenurgast ülim kapitalism ja pähemäärimine igal võimalikul hetkel ja sammul, teisalt äärmiselt privaatne viis hankida omale kvaliteetset toodet üks-ühele suhtlemisel rutiinivabal ajahetkel. Ei mingit paanilist jahtimist palavas ostukeskuses ega hulluksminemist lõputute lettide vahel.
Võimalus teha midagi teisiti. Kasvõi pisikest ja vähetähtsat, maailmakulgu mittemõjutavat...

R nagu rrrrrrrrahhh

Kaks päeva Riiat. Konverents. Erialaline, seadusandlusepõhine, seaduste rakendamise tutvustamine erinevates Baltimere riikides. Kohaleminemisega kokku kolm päeva.
Ise autoga Pärnu-Jaagupisse, sealt kolleegiga Aresse, sealt kolleegidega Surju ja sealt edasi juba viiekesi koos Riiga. Saabumine sügavas öös, veidi chillimist-sotsialiseerumist teiste kohalejõudnud eestlastega-kolleegidega. Uni.
/Hotel Riga näeb netiinfo järgi ikka hulka peenem välja kui asi tegelikult. Ainuke suur pluss, et kohe kesklinn, Ooperimaja kõrval, Vabadussammas sööstab aknasse, kui kardinad lahti lööd/

Konverentsipäev algas varakult. Saal oli suur, ent umbne, nullventilatsiooniga ning uinutav. Kohvipaus ja lõuna sai kulutatud peaaegu kõigil meil päevarahade kättenõutamisele. Kas ma nüüd olen liiga nõudlik, aga...
...rahvusvahelis-ülemaailmse rahasaatmsiagentuuri töötaja PEAKS ju ometi inglise keelest aru saama
...ta võiks teada peast lati-euro kurssi
...pangas asuv sama agentuur võiks ju ometi väljastada summasid eurodes. Kuidagi võib aru saada, et postkontoris asuv ei oma sellist võimalust, aga pank ju võiks-peaks (?!?)
Tänu säärasele ootamatule üllatusele, et ettenähtud eurode asemel antakse vaid latte, oli pisuke pettumus... ikkagi mingi kaotus tänu kursivahedele. Et siis... põhimõtte küsimus!
Ettekannetele jõudsin esimesel päeval kõigile. Kl 15 löödi meid bussidesse ja viidi Jelgavasse, mis on ~41 km Riiast lõuna poole ja kus asub ülikool. Teelolles sotsialiseerus meiega üks üliaktiivne lätlasest VähkAhv, keda kolleegid olid RedLabeliga turgutanud... Tutvustati sealset teaduskonda, mis oli sama vanade akende ja nõukaaegse siseviimistlusega(viimistluse puudumisega), mis meie oma teaduskond enne renoveerimist ja uue osa juurdeehitust. Nukker seis. Arutlesime sektsioonides nelja erineva teema üle, jutt veeres ja veeres, kõhud korisesid ja korisesid (ikkagi 12 h tõsist tähelepanemist ja pingsat inglise keeles orienteerumist, päris väsitav kokkuvõttes) ja siis ühtäkki, justkui poole lause pealt sai teema otsa, kõik tõusid püsti ja astusid välja:D Sõit edasi lähedal olevasse ülikooli peamajja, mis oli kui unistus...Raparelli looming, sarnane Peterburi paleedega, ristkülikukujuline avara sisehooviga kompleks otse jõe kaldal, kevadiselt sinetava- hämarduva taeva taustal, juba tuledes...
Ei antud veel õhtusööki, tuli ära kuulata kontsert.
Ent see oli seda väärt! Esinesid kaks rahvatantsusegarühma üle tunniajase kavaga- milline energia, milline entusiasm, milline positiivsus, milline kirg, millised kirevad kostüümid- rahvarõivad. Paar laulu oli ka, segakoori esituses, klaveriga ja klaverita. Ja pillimängukollektiiv sakside, trompeti, kitarride ja trummiga:) Mul käed õhkasid, kui see kõik läbi sai. Kaasaelamisest- plaksutamisest:)
Õhtusöök öeldi olevat Hõbedases Saalis. Kõik ootasid pikka lauda ja valgeid linu. Ikkagi päris arvestatav summa sai ise selle õhtu eest korraldajatele makstud... Läksime saali ja...tikuvõileivad!!! Ikka ja jälle tikuvõileivad! Neid oli palju, neid oli palju erinevaid, ent ikkagi... midagi sooja oleks tahtnud... Vein oli seevastu priipärast käes, võta endale pudel lauda ja joo, palju tahad:D Lätlased tantsisid omavahel. Meie sotsialiseerusime. Omavahel:) Tead ju küll, et kolleegid on olemas mööda Eestit, aga kokku ei saa niiviisi, et lihtsalt räägid-suhtled. Saabumine tagasi Riiga jäi jälle hilja peale, ent tegutsedatahtmise vunk oli sees. Realiseerus see siiski lobby-baaris leedukatest kolleegidega suheldes, kes varmalt eesti keelt tahtsid õppida ja kangete alkohoolsete jookide pakkumisega enam kui helded olid. Mispeale meil lõpuks sellest küllalt sai, me kõik kui üks mees püsti hüppasime ja hoopis vanalinna jalutama läksime... ilus oli... Uni tuli jälle hilja.

Teine päev hakkas tagasilööke andma. Keskkonnavahetus. Kaks ööd järjest vähe und. Eelmine päev vaimselt pingutav. Esmakordselt sel aastal nahkjakki riietuda oli vist siiski natuke LIIGA vara. Kõik kokku andis sügava ebareaalse mittekohalolemise tunde ja häälekaotuse. Aga mulle meeldis:P Minu äraolev hääl. Sügav-kahisev-võõras-sensuaalne. Mulle alati meeldib;)
Mingi osa rahvastikust tähistas Leegionäride Päeva jumalateenistusega ja liikumisega vanalinnast kirikust lilledega Vabadussamba jalamile. Seisid mehed rahvuslippudega kahel pool spaleeris, paremal ja vasakul turvasid ettevõtmist nii märulipolitsei moodi üksused kui helkurvestidega kirjatud politseinikud kui tavalises mundris mehed. Ja neid oli palju, väga palju! Nii spaleeri ümber kui kahekaupa pargis patrullimas. Huvitav, kas siis tõesti oli konfliktioht niivõrd reaalne?!?! Keegi?
/See on veider kokkusattumus, et alati kui Lätti ja Riiga satun, siis on seal parasjagu mingi päev, kus punavalged lipud on väljas. Kolme juhtumi põhjal statistika:)/
Meie mees kõnepuldis kuulatud, lahkusime Linnast in corpore, küll erinevates ekipaazides. Tagurpidi koju tagasi, nelja sõiduvahendit kasutades. Väsimus tahtis vägisi võimust võtta, Via Baltika kihas Pärnusse suunduvatest autotuledest sünkmustas pimeduses ja sõta ei olnud üldse lõõgastav... Käis läbi mõte, et jäängi teele... Aga inimvõimetel pole ju piire, isegi hääletul naisterahval võivad avaneda ootamatud tahtejõuvarud:D

Kolmandat päeva oleks veel vaja olnud. Linnas kolamiseks. Korralik mina ju kuulas loenguid ja vahepeal oli liiga väsinud. Ega õigupoolest seda vaba aega polnudki ette nähtud...

Mis eriti liigutav>> Ühingu president isiklikult muretses millegipärast mu pärast. Olgu öeldud, et ma polnud temaga kunagi varem kohtunud ega teadnud midagi temast, täiesti võõras nimi ilma meenutatava mälupildita inimesest kui sellisest. Olin täiesti üksi oma piirkonnast, suht uus ja tutvusteta, ent seal helistab mulle enne reisi tema ja uurib, millega ja kas ma ikka Riiga saan. Kõik eesti kolleegid suhtlevad minuga kohapeal nagu ammututtava inimesega, on lõbus, lahe ja soe tunne olla. Nendega. Tunne, et sinust hoolitakse, sinuga arvestatakse, võetakse kaasa. Tagasitulles sama asi, uurib ta meie autojuhi käest, et kuidas ja millega ma lõplikult koju saan. Maitea...mai ole harjunud selliste asjadega...aga tore on/ oli! Just hästi soe!

Hea oli, et käisin:)
Hoolimata häälest.
Hääletusest.