Tappajahauki vol 2
Kateriviteri kirjutab seal nii nagu ta tegelikult ongi. Viimases lõigus ja edasisel lingil. Seletub mõiste tervahöyry;)
Mina olin see rebane, koos terve grupi samastaatuselistega. Tahtnud minna juba mitu aastat, ent siiski aretanud skeptitsismiussikest. Tänu kallile tütrele, kes mulle selle ootamatult maitsva palakese pea-aegu, et otse kõrist alla toppis aka aitas lahendada ootamatult tekkinud võimalust minu mineku-tuleku kasuks. Eelarvamused kukkusid järjest nagu doominokivide rida- manustati ohtralt erinevaid alkohoolseid jooke, ent ebameeldivalt silma see ei hakanud; laeval oli palju liikumisruumi nii sees kui väljas, peal ja all; seltskond oli sattud kokku lõbus, sõbralik ja sümpaatne; ristimine ei võtnud hinge seest; igav ei hakanud;)
Esimeste päikesekiirtega tõustud, rongile-trammile-sadamasse, laevaga laintel üle lahe. Helsingist bussiga Puumalasse, teepealt peale korjatud nii mõnigi vahva reisiseltsiline. Ihu pehmitatud korralikus saunas järvekaldal, mitu ringi lava ja jaheda järvevee vahel ja kel oli aega riietega mässata...Õhtune karaokebaari chill (ühekordselt kummutus hirm karaokelaulu ees, sest seal esinesid meie seltskonna liikmed ja mitte halvasti), mis vaikselt liikus läbi sumeda öö hommikuvalgusesse välja...saladuslikkust täis... Tulipalav, keset suve köetav internaat pakkumas kosutavat und.
Hommik sadamas, kus eesti tüdruk pannkooke ja hommikukohvi müüs, aedviljad ja marjad isuäratavates kuhjades. Kaasaostetud maasikakarp, millest laevasõiduks ei jagunudki. Wenno, tänavu sajandivanuseks saanud aurulaev vinge vilega, mida tõmmati südamest nii sadamast lahkudes, kui teiste samalaadsete suuremate laevukestega veel kohtudes. Palju pildikesi ja ilu, detaile ja pilke. Saimaa avarused kogu pikaks päevaks, alles õhtueel randuti Lappeenranta purskkaevuga sadamas. Ringsõit läbi pisukese osa linnast- Metsmees, naistevangla lugu, hiiglaslikud liivalossid, palju sümpaatseid rõdude-verandadega elumaju, "puhkusel jõuluvana" elik valge kahte lehte kukla taha lehviva habemega pruunikspõlenud maikas vibalik vanahärra rulluiskude ja suusakeppidega mäest alla vihisemas, palgiparvetus... Kuna eelmine õhtu-öö oli läinud ülemõistuse pikale, siis seekord sai varakult toimetatud õhtused protseduurid ja vaadatud unele näkku.
Kolmanda päeva hetked kõnega kolmes keeles ja pühade lauludega Karjala ema palge ees, meist jäi maha pühendusega pärg. Anttola oma suursuguses mittemidagiütlevuses, ööpimeduses kruiisivate harvade autode ja muhku norivate tattidega. Ei randunud me kohe kai äärde, vaid turnisime pampudega üle kahe laeva. Hommikuks oli koht vabanenud... Skandeerimise saatel tutvusime (kes veel polnud) Ahtiga. Komplikatsioonideta, olime valmis hullemaks. Maffiatervise temaatikast lähtudes oli igal korral sama süzeega teatritükk seekord lahendatud Sitsiilia võtmes. Taksomaja ees ja laste mänguväljakul kiikumine ja ülal tähistaevas... Võimlapõrand, mõnedel seltskondadel õnnestunud külje alla sikutada paksud kõrgushüppematid(millel oli hea võtteid harjutada)... Oli ilmselge unenägu.
Mikkeli poole, läbi aeg-ajalt riputava vihmahoo ja vikerkaarte ning päikesesära. Kengävero vist paari sajandi tagune restaureeritud imposantne pastoraat, pidulik lõuna kohalike omavalitsustegelastega (peatselt pensionile jääva maakonnajuhi? kollane sametvest musta äärisega:), hunnitu lõhnav aed. Puu istutamine ja admiralide vettekastmine. Kurnimäng meie ja omavalitsustegelaste vahel. Legendaarne tants;) Naisvuori torn, kust vaprad neiud-naised sõja ajal vahti pidasid ja lennukeist operatiivinfot jagasid. Tagasi Helsingisse läbi seinana langeva vihma (ehkki terve reis oli pea-aegu et läbini päikseline ja üldiselt soe kuni kõrvetav), hing helisemas ja hõljumas lõpmata väsimuse ja rahulolutunde vahel...
Länsisatamas südamlik hüvastijätt meeldejääva seltskonnaga, viimased tantsusammud ja aidaa, selleks aastaks.
Kõrvus kumisemas hommikuäratuste reibas muusika, mida lasti hiljem nii laeval kui bussis, silme ees sillerdavad Saimaa veed, kõrguvad kaljud, armsad näod... Tund õhtuselt mahajäetud sadamas, hetkeärevus üleviidava alkohoolikoguse lubatavuse üle (Sandels, Savo maakonna kuulus õlu, jajahh), luuletuste deklameerimine, akontaktselt silmad lahti tukkumine, lõpuks öine laev, kus uni lõi teadvusetuks justkui kiviga.
Tuleval aastal tuleme taas?!? Sest soome keelest võib sedaviisi järjest enam arugi saama hakata, kunagised õpingud polegi ununenud:)
Mina olin see rebane, koos terve grupi samastaatuselistega. Tahtnud minna juba mitu aastat, ent siiski aretanud skeptitsismiussikest. Tänu kallile tütrele, kes mulle selle ootamatult maitsva palakese pea-aegu, et otse kõrist alla toppis aka aitas lahendada ootamatult tekkinud võimalust minu mineku-tuleku kasuks. Eelarvamused kukkusid järjest nagu doominokivide rida- manustati ohtralt erinevaid alkohoolseid jooke, ent ebameeldivalt silma see ei hakanud; laeval oli palju liikumisruumi nii sees kui väljas, peal ja all; seltskond oli sattud kokku lõbus, sõbralik ja sümpaatne; ristimine ei võtnud hinge seest; igav ei hakanud;)
Esimeste päikesekiirtega tõustud, rongile-trammile-sadamasse, laevaga laintel üle lahe. Helsingist bussiga Puumalasse, teepealt peale korjatud nii mõnigi vahva reisiseltsiline. Ihu pehmitatud korralikus saunas järvekaldal, mitu ringi lava ja jaheda järvevee vahel ja kel oli aega riietega mässata...Õhtune karaokebaari chill (ühekordselt kummutus hirm karaokelaulu ees, sest seal esinesid meie seltskonna liikmed ja mitte halvasti), mis vaikselt liikus läbi sumeda öö hommikuvalgusesse välja...saladuslikkust täis... Tulipalav, keset suve köetav internaat pakkumas kosutavat und.
Hommik sadamas, kus eesti tüdruk pannkooke ja hommikukohvi müüs, aedviljad ja marjad isuäratavates kuhjades. Kaasaostetud maasikakarp, millest laevasõiduks ei jagunudki. Wenno, tänavu sajandivanuseks saanud aurulaev vinge vilega, mida tõmmati südamest nii sadamast lahkudes, kui teiste samalaadsete suuremate laevukestega veel kohtudes. Palju pildikesi ja ilu, detaile ja pilke. Saimaa avarused kogu pikaks päevaks, alles õhtueel randuti Lappeenranta purskkaevuga sadamas. Ringsõit läbi pisukese osa linnast- Metsmees, naistevangla lugu, hiiglaslikud liivalossid, palju sümpaatseid rõdude-verandadega elumaju, "puhkusel jõuluvana" elik valge kahte lehte kukla taha lehviva habemega pruunikspõlenud maikas vibalik vanahärra rulluiskude ja suusakeppidega mäest alla vihisemas, palgiparvetus... Kuna eelmine õhtu-öö oli läinud ülemõistuse pikale, siis seekord sai varakult toimetatud õhtused protseduurid ja vaadatud unele näkku.
Kolmanda päeva hetked kõnega kolmes keeles ja pühade lauludega Karjala ema palge ees, meist jäi maha pühendusega pärg. Anttola oma suursuguses mittemidagiütlevuses, ööpimeduses kruiisivate harvade autode ja muhku norivate tattidega. Ei randunud me kohe kai äärde, vaid turnisime pampudega üle kahe laeva. Hommikuks oli koht vabanenud... Skandeerimise saatel tutvusime (kes veel polnud) Ahtiga. Komplikatsioonideta, olime valmis hullemaks. Maffiatervise temaatikast lähtudes oli igal korral sama süzeega teatritükk seekord lahendatud Sitsiilia võtmes. Taksomaja ees ja laste mänguväljakul kiikumine ja ülal tähistaevas... Võimlapõrand, mõnedel seltskondadel õnnestunud külje alla sikutada paksud kõrgushüppematid(millel oli hea võtteid harjutada)... Oli ilmselge unenägu.
Mikkeli poole, läbi aeg-ajalt riputava vihmahoo ja vikerkaarte ning päikesesära. Kengävero vist paari sajandi tagune restaureeritud imposantne pastoraat, pidulik lõuna kohalike omavalitsustegelastega (peatselt pensionile jääva maakonnajuhi? kollane sametvest musta äärisega:), hunnitu lõhnav aed. Puu istutamine ja admiralide vettekastmine. Kurnimäng meie ja omavalitsustegelaste vahel. Legendaarne tants;) Naisvuori torn, kust vaprad neiud-naised sõja ajal vahti pidasid ja lennukeist operatiivinfot jagasid. Tagasi Helsingisse läbi seinana langeva vihma (ehkki terve reis oli pea-aegu et läbini päikseline ja üldiselt soe kuni kõrvetav), hing helisemas ja hõljumas lõpmata väsimuse ja rahulolutunde vahel...
Länsisatamas südamlik hüvastijätt meeldejääva seltskonnaga, viimased tantsusammud ja aidaa, selleks aastaks.
Kõrvus kumisemas hommikuäratuste reibas muusika, mida lasti hiljem nii laeval kui bussis, silme ees sillerdavad Saimaa veed, kõrguvad kaljud, armsad näod... Tund õhtuselt mahajäetud sadamas, hetkeärevus üleviidava alkohoolikoguse lubatavuse üle (Sandels, Savo maakonna kuulus õlu, jajahh), luuletuste deklameerimine, akontaktselt silmad lahti tukkumine, lõpuks öine laev, kus uni lõi teadvusetuks justkui kiviga.
Tuleval aastal tuleme taas?!? Sest soome keelest võib sedaviisi järjest enam arugi saama hakata, kunagised õpingud polegi ununenud:)
Efnisorð: koge (mitte laev), sinna ja tagasi
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home