Siseimpeerium

Proloog.
Nagu ikka, pidin sättima end pooleviiesele rongile. Ent viimasel minutil tehti ettepanek kohtumiseks ja et sellest oli ka möödunud...aegu...olin nõus. Järgneb vastuoluline seletuslause- mulle m e e l d i b olla kodus, viimasel ajal eriti, ent kui on alternatiivseid pakkumisi, ei ütle ma pea-aegu, et kunagi ära;)

Lugu.
Tunnike õudsa teenindusega õdusal Bakuu terrassil Harju tn varemetel, kus kohv ja supp pidid jõudma viie minutiga, läks aga pool tundi ning ära minek arvet maksmata oli samuti tõsine plaan, kuna teenindaja ei ilmunud sooviga meilt raha küsida. Kui olime armulikult andnud kaks minutit v e e l lisaaega paberitükikesega nähtavale ilmuda, selgus viimastel sekunditel enne "külmalt" ärajalutamist, et oleksime pidanud taipama arvet otsida teenindajalauakeselt tühjade nõude vahelt. PFF.
Just mainisi, et tahaks näha David Lynch'i viimast üliteost, elutööauhinna pälvinud "Inland Empire", kui kohe võeti tuld ja oldi plaaniga nõus. Nojahsiis, õnnelik mina, kes ma oleks seda ka üksi niiehknii vaatama läinud:) Seansini oli aega pea kaks tundi, mille veetsime mööda Toompead kolades, Harjumäel ja vaateplatvormidel. Kumbki polnud väga tuttav filmi sisuga, kumbki ei teadnud, kui pikka seanssi on oodata...
Hoi, ja elamust saime me täie raha eest!
K o l m tundi õhtust viimast seanssi peale päevast arvutiekraanipassimist, pime saal, sähvivad ootamatud eredad valgused, painav helitaust. Lisa lynchilik mitmekihilisus astmes kümme, hunnikute kaupa detaile ja märke, mis on olulise tähendusega ja ühendavad niidikesed, samasuur hunnik märke, mis on võetud täiesti tühja koha pealt ja panevad vaataja pingsalt mõtlema nende tähenduse üle, ehkki tegelikult ei tähenda nad midagi, ülikonnas küülikud kahel jalal, palju suures plaanis peategelase ja teiste võtmeisikute nägusid, erineva teravusastmega kaadreid, hüppamisi ajas edasi-tagasi-kolmandasse-viiendasse järku, reaalsuse, taju, mõtte ja muinasjutu segunemine- huh! Pikad monoloogid, üksikud lausekatked, mis jäävad meelde. Film ise, mis jääb meelde nagu gurmeeõhtusöök olulisel aastapäeval mõne olulise inimesega. Arvutiekraanilt vaadata ei ole ikka päris see... see on nagu kodutoit, mis täidab (vaimset)kõhtu,on elementaarne, ei midagi väga erilist. Seda konkreetset filmi kodus ekraanilt vaadates- noooh, tunnistan ausalt, poleks nii kaua vastu pidanud:)
Mitte, et igav oleks olnud- EI. Meeltele pingutav, seda küll.

Epiloog.
Südaöösel võtsime sõidusuuna maanteele, sest ma tahtsin ilmtingimata (ebapraktiliselt) k o d u s magada. Kell kaks see ka õnnestus. Tagasiteel kontrolliti tal dokumente ja joobeastet, kusjuures sellesama politseiauto poolt, kes meil lõpukolmandikust saati sabas sõitis. Njah, ei ole vist tõesti eriti normaalne, kui sõidetakse öösel lubatust 10 km aeglasemalt maanteel ja linna sisse, lubatakse ühel väljuda ja siis tõmmatakse sama teed tagasi. Ja tegemist ei ole taksoga:)

Epiloogi epiloog.
Mäletan, et öösel panin äratuse 5.15 nagu tavaliselt. Ärgates (ise, helinata) oli mul ilma igasuguse äratuseta mobiil peos ja kell 6.34. Vahepealne ei meenu.

*******
she's on heavy drugs= tal on raskusi riietumisega /tõlkepärl mainit' filmist, temaatiline st. seos on hoomamatu:D/
*******
Homme on äratus juba kl 4.30. Helsinkiin ja edasi Savomaale, järvedele sajaaastase aurulaevaga...

Lugemislaual "Belle de Jour. Londoni lõbutüdruku intiimseiklused". Et sellest ametist annab nii sümpaatselt kirjutada...