Tahan, et need silmad säraks
Eksole, seelik selga ja salongiõhtule. Reedeõhtune noobel akadeemilise õhkkonnaga lõõgastushetk. Veel korraks kokku, et rumbat, dzaivi ja kõiki neid muid meelde tuletada, enne kui malbe suvetuul inimesed Taaralinnast ära niitudele ja rannaliivale puhub. Või oli juba puhunud, sest ruumi enese ümber oli piisavalt... Hämaruses rõduservadel loitvad küünlad, mida ei summutanud kerge ja soe vihmasabingi, mõned kokteilid, meeldivad vestluspartnerid- istuda selles Õhtus ja nädalapinged haihtuvad...
Laupäeva kuum hingus oli tuntav juba varahommikulgi. Siis, kui alustasid esimesed rattasõiduhuvilised. Päev otsa tiirutati linna vahel, sest oli Võistlus. Muigamist pildis, kus mäest üles rühib üksik jalgrattur, ees ja taga kobar saatemeeskonda kaheksal autol! Mina aga siirdusin Spordimuuseumi. Mina ja mõned veel:) Kordi sealt möödunud, ent alati mõelnud, et ega seal vist väga huvitav ei ole... Haa, need eelarvamused! Giid rääkis palju ja huvitavalt ning oleks veel mitu tundi jätkanud, kui meil poleks olnud väikest plaani pärastiseks. Kõigepealt pisut spordivahendeid enne võistlusspordi tekkimist, raskejõustiku arenemine tsaariajal, eestiaja sporditegevus, võistlussportijate katsumused maailmasõdades, okupatsiooniaeg ja nõukogude ilmas spordisaavutuste tekitamine, suur saal kõikidele kaasaegsetele olümpiamängudele mõeldes- palju interaktiivset infot, medaleid, Eesti olümpiavõitjaid. Ja oli huvitav! Ehkki ma pole spordifaktide elav ensüklopeedia nagu üks kunagine klassivend gümnaasiumist. Kõndimise ja kuulamise käigus jõudis linna kohale äike koos tugevate vihmasagaratega, mistõttu muru- ja muud mängud Emajõe kaldal jäid seekord mängimata. Millest oli muidugi nuuks. Seevastu sai konvendis maha peetud meeleolukas sporditeemaline viktoriin, mille küsimused olid niivõrd lambikad meie seltskonna jaoks, et võitis see, kel parem loogika ja tuletamisoskus. Seekord olin see mina:P Kas sina tead, millal võeti esimest korda kehalise kasvatuse tunnid kooli õppekavva? Tegi seda Friedrich von Rot Kambja kihelkonnas.
Õhtuks oli kavas Sansaara kevadkontsert. Läbi linna vallutanud äikesetormi, sooja vihma ja leebe õhu vihmavarju ning kohvitopsiga Sadamateatri poole kulgedes oli tunne ülev. Looduse ilu pluss ootusärevus. Ja ma sain, mida olin oodanud! Rohkem kui küll. Meeleline, energiline, elegantne ja ülimalt naiselik liikumine. Kõhutantsijad, latiinorühm, mustlasnaised, tablagrupp- ma siiamaani õhkan, kui meenutan. Kunagi ei saa küll vaadates tantsu ja kuulates erinevaid trummirütme, meeletu kaasaelamissoov tekib:)
Õhtu ja jõeäärne päikeseloojanguaeg ja õhk- nagu pehme roosa kashmiirrätik. Ilus, nagu armunu.
Pühapäeva varahommikul rongile, kuum südapäev pealinnas, kohtumine emaga, kes oli tulnud pika tee, et näha oma lemmikut Kreemi Romeos ja Julias Nukuteatri laval. Nägi ja oli ülimalt rahul temagi. Nagu minugagi:)
Laupäeva kuum hingus oli tuntav juba varahommikulgi. Siis, kui alustasid esimesed rattasõiduhuvilised. Päev otsa tiirutati linna vahel, sest oli Võistlus. Muigamist pildis, kus mäest üles rühib üksik jalgrattur, ees ja taga kobar saatemeeskonda kaheksal autol! Mina aga siirdusin Spordimuuseumi. Mina ja mõned veel:) Kordi sealt möödunud, ent alati mõelnud, et ega seal vist väga huvitav ei ole... Haa, need eelarvamused! Giid rääkis palju ja huvitavalt ning oleks veel mitu tundi jätkanud, kui meil poleks olnud väikest plaani pärastiseks. Kõigepealt pisut spordivahendeid enne võistlusspordi tekkimist, raskejõustiku arenemine tsaariajal, eestiaja sporditegevus, võistlussportijate katsumused maailmasõdades, okupatsiooniaeg ja nõukogude ilmas spordisaavutuste tekitamine, suur saal kõikidele kaasaegsetele olümpiamängudele mõeldes- palju interaktiivset infot, medaleid, Eesti olümpiavõitjaid. Ja oli huvitav! Ehkki ma pole spordifaktide elav ensüklopeedia nagu üks kunagine klassivend gümnaasiumist. Kõndimise ja kuulamise käigus jõudis linna kohale äike koos tugevate vihmasagaratega, mistõttu muru- ja muud mängud Emajõe kaldal jäid seekord mängimata. Millest oli muidugi nuuks. Seevastu sai konvendis maha peetud meeleolukas sporditeemaline viktoriin, mille küsimused olid niivõrd lambikad meie seltskonna jaoks, et võitis see, kel parem loogika ja tuletamisoskus. Seekord olin see mina:P Kas sina tead, millal võeti esimest korda kehalise kasvatuse tunnid kooli õppekavva? Tegi seda Friedrich von Rot Kambja kihelkonnas.
Õhtuks oli kavas Sansaara kevadkontsert. Läbi linna vallutanud äikesetormi, sooja vihma ja leebe õhu vihmavarju ning kohvitopsiga Sadamateatri poole kulgedes oli tunne ülev. Looduse ilu pluss ootusärevus. Ja ma sain, mida olin oodanud! Rohkem kui küll. Meeleline, energiline, elegantne ja ülimalt naiselik liikumine. Kõhutantsijad, latiinorühm, mustlasnaised, tablagrupp- ma siiamaani õhkan, kui meenutan. Kunagi ei saa küll vaadates tantsu ja kuulates erinevaid trummirütme, meeletu kaasaelamissoov tekib:)
Õhtu ja jõeäärne päikeseloojanguaeg ja õhk- nagu pehme roosa kashmiirrätik. Ilus, nagu armunu.
Pühapäeva varahommikul rongile, kuum südapäev pealinnas, kohtumine emaga, kes oli tulnud pika tee, et näha oma lemmikut Kreemi Romeos ja Julias Nukuteatri laval. Nägi ja oli ülimalt rahul temagi. Nagu minugagi:)
Lõpuks oli siiski soov vaid koju, koju oma jahedate linade vahele.
*Pildil esitatakse india tantsu üht pantomiimilist varianti, mis jutustas Shivast, tema abikaasast Parvatist ja Gangese jõest, mis saab alguse Shiva juustest. Pildistas Ivo Maasik.
Efnisorð: mandel riisipudingis, sinna ja tagasi
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home