Ist'sõ maailmõ veerõkõsõ pääl...

...kõlgutasin jalgu üle müüriserva imetledes jõevoolu ning kaedes hoopis teist maailma seal teisel pool. Venemaad. Esimest korda Narvas:) Koos vilistlastega (suuremalt jaolt).
Moodsad kaubanduskeskused segamini nõukaaegsete elamutega, millest südalinn vaid koosneski.
Alleed ja bastionidepealsed vaadetega jalutusrajad.
Pikaajaline keeruline ajalugu, millest tänasele päevale on jäänud vaid riismed ja melanhoolsed mälestused-igatsused.
Üksildane Raekoda, mis seisab kõige mahajäetuma raeplatsi ääres, mida olen näinud. Maja, kus on vaid kassid, hakid ja valvuritädi.
Pimeaed, kus esimese vabariigi ajal mängis orkester ja esineti lauludega, käidi meeldivat õhtut veetmas, talvel uisutamas. Nüüd on alternatiiv Pronkssõdurile. Üks kohtadest, kuhu ladustada värvilist silomaterjali, mida nägime piiripunkti lähedal bastioniseinal üles seatud hukkunute tahvli ees ja punase viisnurga, sirbi ja vasaraga ausamba jalamil kindlusesse viiva pargitee ääres. Kuidagi nii...ehh-tunne.
TÜ filiaal kolledzi näol, saareke, mis integreerib ja viib edasi kohalikku elukorraldust. Nii nad rääkisid. Kohalikud "meiekad".
Kohvik "Belgrad", kus supi ja jäätise kõrvale menüüd sirvides hakkas silma rikkalik valik, menüü kummaline ülesehitus ja ikka-jälle vene kohtadele, kes püüavad eestikeelsed olla, nii iseloomulikud pentsiknaljakad kirjavead. Armas:) Kelneril oli kikilips ja suppi võis süüa mitu portsu.
Seiklemine ümber piiripunkti, et pääseda bastionidelt-kaldaääriselt Hermanni kindlusse. Küll mugavad kingad, aga sellegipoolest valulik kiirmatk tagasi-vasakule-otse.
Külalisnäitus Euroopa erinevate riikide söögilaudadest. Kuidas ja millised on perede loodud lõuna- või õhtusöögikombed Belgias, Soomes, Hollandis, Rootsis, UKs, Hispaanias, Itaalias, Saksamaal. Igal fotol jäädvustatud söömisstseen, all tekst, kes pildil, kui vanad, mis ametit peavad, mis ühiskondlikus staatuses on ja mida ja kuidas parasjagu söövad. Huvitav idee ja kaunis teostus. Kui juhtub, siis minge ja vaadake:)
Daatshade rajoon kanali kaldal. Mõnel katuseräästas pealtnäha mulle rinnuni vaid. Väravakaarel "Metsaonnid", mis üksüheselt assotsieerub mul teise väravakaarega. "Arbeit macht frei".
Kreenholmi võimas kompleks.
Eesti oma väike Veneetsia- terve kvartal justkui tavalisi garaazibokse, aga kõigil vesi vahel. Teadagi, mis.
Ja Tartu tagasi.

PS. Mõned kasvatamatud lapsed võivad peaaegu et täielikult hävitada selel vähesegi kultiveeritud lastearmastuse. Urjuhh, kui mõtlen neile kolmele kogu reisi ajal bussi vahekäigus ringi sibavale jõnglasele!