Kuulsin just su tegelikku vanust...
Suur-suur, poole telekakasti suurune roosasse paberisse eeskujulikult pakitud kast. Seal sees teine. Seal sees kolmas. Seal sees neljas. Seal sees viies. Seal sees väike 100 g-e shokolaadi mõõtu nelinurk. Seal sees siidrätt. Autoritöö. Imearmas.
Punane roos, mis lõhnab.
Valkjasroheline orhidee.
Kaart liigutava sõnumiga.
...Ma lahkun seni parimast kollektiivist...
Jäänud on veel tööpäevad nädala lõpuni. Kolm nädalat ametlikku puhkust veel selles kirjas. Ja siis on Uus. Miks ma seda teen? Kas see raha teeb mind õnnelikuks? Avab uusi uksi? Võimaldab rohkem meelelahutust ja kultuuri?
Pelgus on pisuke...
Millegipärast on See Sünnipäevanumber kuidagi eriline. Või vähemalt peetakse eriliseks. Kümme aastat edasi ja edasi ja edasi ei ole enam üldse sellise tundega. Et midagi nagu on või peaks juba olema. Mingid kogemused, saavutused, omamised. Samas on veel piisavalt aega, et kõik kukele saata ja teha midagi hoopis teisiti...
Ma ei virise möödunu üle, vajan vaid na-tu-ke-ne rohekem stabiilsust ja kindlust oma vabaduste kõrvale ning mul on veel parem.
Efnisorð: mandel riisipudingis
2 Comments:
Psst! Enesetutvustust lugedes saab vihje, et Sinu mõttemaailma tundmata ei ole suurt mõtet Su blogi piielda. Seetõttu tekkis küsimus, et ehk on mõnd ühist tuttavat arvestades olnud ka meil kokkupuuteid, mis annaks mulle piisava eelise antud küsimuses.
Tekst mõeldud hoiatusena igasugustele (võimalikele)kommentaatoritele. Lugeda võib, heameelega:) Aga provotseerimine, tülinorimine ja niisama lahmimine ei ole teretulnud, kui päris kindel ei ole, et "minu inimeste" ringi kuulud ja mõistad kõike ja kõiki tagamaid, millest ja mida olen siia kirja pannud.
Ma arvan, et me ei ole kohtunud:) Ma lihtsalt aeg-ajlt sirvin Sind, satub huvitavaid kõnekujundeid.
Skrifa ummæli
<< Home