R nagu rrrrrrrrahhh
Kaks päeva Riiat. Konverents. Erialaline, seadusandlusepõhine, seaduste rakendamise tutvustamine erinevates Baltimere riikides. Kohaleminemisega kokku kolm päeva.
Ise autoga Pärnu-Jaagupisse, sealt kolleegiga Aresse, sealt kolleegidega Surju ja sealt edasi juba viiekesi koos Riiga. Saabumine sügavas öös, veidi chillimist-sotsialiseerumist teiste kohalejõudnud eestlastega-kolleegidega. Uni.
/Hotel Riga näeb netiinfo järgi ikka hulka peenem välja kui asi tegelikult. Ainuke suur pluss, et kohe kesklinn, Ooperimaja kõrval, Vabadussammas sööstab aknasse, kui kardinad lahti lööd/
Konverentsipäev algas varakult. Saal oli suur, ent umbne, nullventilatsiooniga ning uinutav. Kohvipaus ja lõuna sai kulutatud peaaegu kõigil meil päevarahade kättenõutamisele. Kas ma nüüd olen liiga nõudlik, aga...
...rahvusvahelis-ülemaailmse rahasaatmsiagentuuri töötaja PEAKS ju ometi inglise keelest aru saama
...ta võiks teada peast lati-euro kurssi
...pangas asuv sama agentuur võiks ju ometi väljastada summasid eurodes. Kuidagi võib aru saada, et postkontoris asuv ei oma sellist võimalust, aga pank ju võiks-peaks (?!?)
Tänu säärasele ootamatule üllatusele, et ettenähtud eurode asemel antakse vaid latte, oli pisuke pettumus... ikkagi mingi kaotus tänu kursivahedele. Et siis... põhimõtte küsimus!
Ettekannetele jõudsin esimesel päeval kõigile. Kl 15 löödi meid bussidesse ja viidi Jelgavasse, mis on ~41 km Riiast lõuna poole ja kus asub ülikool. Teelolles sotsialiseerus meiega üks üliaktiivne lätlasest VähkAhv, keda kolleegid olid RedLabeliga turgutanud... Tutvustati sealset teaduskonda, mis oli sama vanade akende ja nõukaaegse siseviimistlusega(viimistluse puudumisega), mis meie oma teaduskond enne renoveerimist ja uue osa juurdeehitust. Nukker seis. Arutlesime sektsioonides nelja erineva teema üle, jutt veeres ja veeres, kõhud korisesid ja korisesid (ikkagi 12 h tõsist tähelepanemist ja pingsat inglise keeles orienteerumist, päris väsitav kokkuvõttes) ja siis ühtäkki, justkui poole lause pealt sai teema otsa, kõik tõusid püsti ja astusid välja:D Sõit edasi lähedal olevasse ülikooli peamajja, mis oli kui unistus...Raparelli looming, sarnane Peterburi paleedega, ristkülikukujuline avara sisehooviga kompleks otse jõe kaldal, kevadiselt sinetava- hämarduva taeva taustal, juba tuledes...
Ei antud veel õhtusööki, tuli ära kuulata kontsert.
Ent see oli seda väärt! Esinesid kaks rahvatantsusegarühma üle tunniajase kavaga- milline energia, milline entusiasm, milline positiivsus, milline kirg, millised kirevad kostüümid- rahvarõivad. Paar laulu oli ka, segakoori esituses, klaveriga ja klaverita. Ja pillimängukollektiiv sakside, trompeti, kitarride ja trummiga:) Mul käed õhkasid, kui see kõik läbi sai. Kaasaelamisest- plaksutamisest:)
Õhtusöök öeldi olevat Hõbedases Saalis. Kõik ootasid pikka lauda ja valgeid linu. Ikkagi päris arvestatav summa sai ise selle õhtu eest korraldajatele makstud... Läksime saali ja...tikuvõileivad!!! Ikka ja jälle tikuvõileivad! Neid oli palju, neid oli palju erinevaid, ent ikkagi... midagi sooja oleks tahtnud... Vein oli seevastu priipärast käes, võta endale pudel lauda ja joo, palju tahad:D Lätlased tantsisid omavahel. Meie sotsialiseerusime. Omavahel:) Tead ju küll, et kolleegid on olemas mööda Eestit, aga kokku ei saa niiviisi, et lihtsalt räägid-suhtled. Saabumine tagasi Riiga jäi jälle hilja peale, ent tegutsedatahtmise vunk oli sees. Realiseerus see siiski lobby-baaris leedukatest kolleegidega suheldes, kes varmalt eesti keelt tahtsid õppida ja kangete alkohoolsete jookide pakkumisega enam kui helded olid. Mispeale meil lõpuks sellest küllalt sai, me kõik kui üks mees püsti hüppasime ja hoopis vanalinna jalutama läksime... ilus oli... Uni tuli jälle hilja.
Teine päev hakkas tagasilööke andma. Keskkonnavahetus. Kaks ööd järjest vähe und. Eelmine päev vaimselt pingutav. Esmakordselt sel aastal nahkjakki riietuda oli vist siiski natuke LIIGA vara. Kõik kokku andis sügava ebareaalse mittekohalolemise tunde ja häälekaotuse. Aga mulle meeldis:P Minu äraolev hääl. Sügav-kahisev-võõras-sensuaalne. Mulle alati meeldib;)
Mingi osa rahvastikust tähistas Leegionäride Päeva jumalateenistusega ja liikumisega vanalinnast kirikust lilledega Vabadussamba jalamile. Seisid mehed rahvuslippudega kahel pool spaleeris, paremal ja vasakul turvasid ettevõtmist nii märulipolitsei moodi üksused kui helkurvestidega kirjatud politseinikud kui tavalises mundris mehed. Ja neid oli palju, väga palju! Nii spaleeri ümber kui kahekaupa pargis patrullimas. Huvitav, kas siis tõesti oli konfliktioht niivõrd reaalne?!?! Keegi?
/See on veider kokkusattumus, et alati kui Lätti ja Riiga satun, siis on seal parasjagu mingi päev, kus punavalged lipud on väljas. Kolme juhtumi põhjal statistika:)/
Meie mees kõnepuldis kuulatud, lahkusime Linnast in corpore, küll erinevates ekipaazides. Tagurpidi koju tagasi, nelja sõiduvahendit kasutades. Väsimus tahtis vägisi võimust võtta, Via Baltika kihas Pärnusse suunduvatest autotuledest sünkmustas pimeduses ja sõta ei olnud üldse lõõgastav... Käis läbi mõte, et jäängi teele... Aga inimvõimetel pole ju piire, isegi hääletul naisterahval võivad avaneda ootamatud tahtejõuvarud:D
Kolmandat päeva oleks veel vaja olnud. Linnas kolamiseks. Korralik mina ju kuulas loenguid ja vahepeal oli liiga väsinud. Ega õigupoolest seda vaba aega polnudki ette nähtud...
Mis eriti liigutav>> Ühingu president isiklikult muretses millegipärast mu pärast. Olgu öeldud, et ma polnud temaga kunagi varem kohtunud ega teadnud midagi temast, täiesti võõras nimi ilma meenutatava mälupildita inimesest kui sellisest. Olin täiesti üksi oma piirkonnast, suht uus ja tutvusteta, ent seal helistab mulle enne reisi tema ja uurib, millega ja kas ma ikka Riiga saan. Kõik eesti kolleegid suhtlevad minuga kohapeal nagu ammututtava inimesega, on lõbus, lahe ja soe tunne olla. Nendega. Tunne, et sinust hoolitakse, sinuga arvestatakse, võetakse kaasa. Tagasitulles sama asi, uurib ta meie autojuhi käest, et kuidas ja millega ma lõplikult koju saan. Maitea...mai ole harjunud selliste asjadega...aga tore on/ oli! Just hästi soe!
Hea oli, et käisin:)
Hoolimata häälest.
Hääletusest.
Ise autoga Pärnu-Jaagupisse, sealt kolleegiga Aresse, sealt kolleegidega Surju ja sealt edasi juba viiekesi koos Riiga. Saabumine sügavas öös, veidi chillimist-sotsialiseerumist teiste kohalejõudnud eestlastega-kolleegidega. Uni.
/Hotel Riga näeb netiinfo järgi ikka hulka peenem välja kui asi tegelikult. Ainuke suur pluss, et kohe kesklinn, Ooperimaja kõrval, Vabadussammas sööstab aknasse, kui kardinad lahti lööd/
Konverentsipäev algas varakult. Saal oli suur, ent umbne, nullventilatsiooniga ning uinutav. Kohvipaus ja lõuna sai kulutatud peaaegu kõigil meil päevarahade kättenõutamisele. Kas ma nüüd olen liiga nõudlik, aga...
...rahvusvahelis-ülemaailmse rahasaatmsiagentuuri töötaja PEAKS ju ometi inglise keelest aru saama
...ta võiks teada peast lati-euro kurssi
...pangas asuv sama agentuur võiks ju ometi väljastada summasid eurodes. Kuidagi võib aru saada, et postkontoris asuv ei oma sellist võimalust, aga pank ju võiks-peaks (?!?)
Tänu säärasele ootamatule üllatusele, et ettenähtud eurode asemel antakse vaid latte, oli pisuke pettumus... ikkagi mingi kaotus tänu kursivahedele. Et siis... põhimõtte küsimus!
Ettekannetele jõudsin esimesel päeval kõigile. Kl 15 löödi meid bussidesse ja viidi Jelgavasse, mis on ~41 km Riiast lõuna poole ja kus asub ülikool. Teelolles sotsialiseerus meiega üks üliaktiivne lätlasest VähkAhv, keda kolleegid olid RedLabeliga turgutanud... Tutvustati sealset teaduskonda, mis oli sama vanade akende ja nõukaaegse siseviimistlusega(viimistluse puudumisega), mis meie oma teaduskond enne renoveerimist ja uue osa juurdeehitust. Nukker seis. Arutlesime sektsioonides nelja erineva teema üle, jutt veeres ja veeres, kõhud korisesid ja korisesid (ikkagi 12 h tõsist tähelepanemist ja pingsat inglise keeles orienteerumist, päris väsitav kokkuvõttes) ja siis ühtäkki, justkui poole lause pealt sai teema otsa, kõik tõusid püsti ja astusid välja:D Sõit edasi lähedal olevasse ülikooli peamajja, mis oli kui unistus...Raparelli looming, sarnane Peterburi paleedega, ristkülikukujuline avara sisehooviga kompleks otse jõe kaldal, kevadiselt sinetava- hämarduva taeva taustal, juba tuledes...
Ei antud veel õhtusööki, tuli ära kuulata kontsert.
Ent see oli seda väärt! Esinesid kaks rahvatantsusegarühma üle tunniajase kavaga- milline energia, milline entusiasm, milline positiivsus, milline kirg, millised kirevad kostüümid- rahvarõivad. Paar laulu oli ka, segakoori esituses, klaveriga ja klaverita. Ja pillimängukollektiiv sakside, trompeti, kitarride ja trummiga:) Mul käed õhkasid, kui see kõik läbi sai. Kaasaelamisest- plaksutamisest:)
Õhtusöök öeldi olevat Hõbedases Saalis. Kõik ootasid pikka lauda ja valgeid linu. Ikkagi päris arvestatav summa sai ise selle õhtu eest korraldajatele makstud... Läksime saali ja...tikuvõileivad!!! Ikka ja jälle tikuvõileivad! Neid oli palju, neid oli palju erinevaid, ent ikkagi... midagi sooja oleks tahtnud... Vein oli seevastu priipärast käes, võta endale pudel lauda ja joo, palju tahad:D Lätlased tantsisid omavahel. Meie sotsialiseerusime. Omavahel:) Tead ju küll, et kolleegid on olemas mööda Eestit, aga kokku ei saa niiviisi, et lihtsalt räägid-suhtled. Saabumine tagasi Riiga jäi jälle hilja peale, ent tegutsedatahtmise vunk oli sees. Realiseerus see siiski lobby-baaris leedukatest kolleegidega suheldes, kes varmalt eesti keelt tahtsid õppida ja kangete alkohoolsete jookide pakkumisega enam kui helded olid. Mispeale meil lõpuks sellest küllalt sai, me kõik kui üks mees püsti hüppasime ja hoopis vanalinna jalutama läksime... ilus oli... Uni tuli jälle hilja.
Teine päev hakkas tagasilööke andma. Keskkonnavahetus. Kaks ööd järjest vähe und. Eelmine päev vaimselt pingutav. Esmakordselt sel aastal nahkjakki riietuda oli vist siiski natuke LIIGA vara. Kõik kokku andis sügava ebareaalse mittekohalolemise tunde ja häälekaotuse. Aga mulle meeldis:P Minu äraolev hääl. Sügav-kahisev-võõras-sensuaalne. Mulle alati meeldib;)
Mingi osa rahvastikust tähistas Leegionäride Päeva jumalateenistusega ja liikumisega vanalinnast kirikust lilledega Vabadussamba jalamile. Seisid mehed rahvuslippudega kahel pool spaleeris, paremal ja vasakul turvasid ettevõtmist nii märulipolitsei moodi üksused kui helkurvestidega kirjatud politseinikud kui tavalises mundris mehed. Ja neid oli palju, väga palju! Nii spaleeri ümber kui kahekaupa pargis patrullimas. Huvitav, kas siis tõesti oli konfliktioht niivõrd reaalne?!?! Keegi?
/See on veider kokkusattumus, et alati kui Lätti ja Riiga satun, siis on seal parasjagu mingi päev, kus punavalged lipud on väljas. Kolme juhtumi põhjal statistika:)/
Meie mees kõnepuldis kuulatud, lahkusime Linnast in corpore, küll erinevates ekipaazides. Tagurpidi koju tagasi, nelja sõiduvahendit kasutades. Väsimus tahtis vägisi võimust võtta, Via Baltika kihas Pärnusse suunduvatest autotuledest sünkmustas pimeduses ja sõta ei olnud üldse lõõgastav... Käis läbi mõte, et jäängi teele... Aga inimvõimetel pole ju piire, isegi hääletul naisterahval võivad avaneda ootamatud tahtejõuvarud:D
Kolmandat päeva oleks veel vaja olnud. Linnas kolamiseks. Korralik mina ju kuulas loenguid ja vahepeal oli liiga väsinud. Ega õigupoolest seda vaba aega polnudki ette nähtud...
Mis eriti liigutav>> Ühingu president isiklikult muretses millegipärast mu pärast. Olgu öeldud, et ma polnud temaga kunagi varem kohtunud ega teadnud midagi temast, täiesti võõras nimi ilma meenutatava mälupildita inimesest kui sellisest. Olin täiesti üksi oma piirkonnast, suht uus ja tutvusteta, ent seal helistab mulle enne reisi tema ja uurib, millega ja kas ma ikka Riiga saan. Kõik eesti kolleegid suhtlevad minuga kohapeal nagu ammututtava inimesega, on lõbus, lahe ja soe tunne olla. Nendega. Tunne, et sinust hoolitakse, sinuga arvestatakse, võetakse kaasa. Tagasitulles sama asi, uurib ta meie autojuhi käest, et kuidas ja millega ma lõplikult koju saan. Maitea...mai ole harjunud selliste asjadega...aga tore on/ oli! Just hästi soe!
Hea oli, et käisin:)
Hoolimata häälest.
Hääletusest.
Efnisorð: sinna ja tagasi
0 Comments:
Skrifa ummæli
<< Home