Kõrge valulävega

Kunagi juhtusin nägema telesaadet “Tähelaev”, kus külaliseks Kati Murutar. Saate ülesehitus osaliselt stuudiosistuva naisega vesteldes, osalt kaadrid tema päevast, mis enamjaolt oli üks suur sõitmine-sebimine-organiseerimine-kombineerimine ja logistika. Kes palju teeb, see palju jõuab… Skepsis selle naise suhtes hakkas mahenema. Skepsis, mis paraku oli põhinenud enamjaolt kadetsejate-ilkujate kommentaaridel…

Möödunud soojal suvelubaval nädalavahel aiakiiktoolil pehmetel patjadel lesides ja päikesel enda peale paista lastes oli lugemisvaraks ülalnimetet naise “Viimnekuu”. Blogist-päevikust trükisõnaks kohandatud teos Reaalsest Elust viimasel, üheksandal kuul eelmise aasta mai ja natuke juuni algul. Terav, kriitiline, aus, oi-kui-otsekohene, täis (ehtjääralikku?) liikumisindu ja Ise tegemist. Suunaga endasse, suunaga eelnevale lasteväele, suunaga seaduslikule, käsitledes neid kõiki. See raamat meenutas mulle saadet ja saade omakorda aitas paremini mõista raamatut- tekkisid seosed, mõtted-paralleelid… Lugesin raamatu käest panemata pooleteise päevaga kaanest kaaneni!

Tema on seal pea 40, mina praegu… On tunne, justkui oleks see minu ettekuulutus.
Ei, vast ei saa olema sellist rahmeldamist ja nelja(nüüd juba viite) last, ent just see Ise Tegemise Joon. Sest keegi teine ei tee. Sest pole paljusid, kellele loota. Ja kas saab oodatagi? Kaaslaselt pidevat kätelkandmist? Alalist muretsemist? Et sina oled tal alati ja kõiges prioriteet number üks? Aga vahel ju võiks… Pigem teod, kui sõnad, et oleks hea ja kindel. Mitte midagi paduromantilist, tohutuid lillebukette ja serenaadi kuuvalgel ööl. See oleks koomiline. Küll aga mõtted, mis vormuvad tegudeks ja puhuti sõnadeks, et helendada mõnd Tavalist Päeva. Vastastikku. Võrdselt nagu partnerid, samas põimides ürgselt naiselikku ja ürgselt mehelikku elementi. Lihtsalt, puhtalt, loogiliselt, loomulikult.

Palju on kirjutatut, mida tahaks, et loeksid Sina ja mõistaksid, mida suu ei suuda sõnada, sest alati on viga ajas-kohas-ajastatuses. See mõte oli temal, see mõte jookseb läbi minu aastatepikkustest kirjatükkidest (küll erinevate adressaatidega, kes vbla osaliselt poel kuangi siia teadnud vaadata;) ja kindlasti on veel ja veel ja veel selliseid, kes kaudu teateid saadavad, et neid mõistetaks. Sest vaikimine on enesekaitse, aga mõtteid vaikus ei peata!

Kuulanud nädalapikku igal kodusolemise hetkel päriseks omastatuid:
Chalice “Taevas ja perse”- soe, sügav, eluline, peiarlik, positiivne
Björk “Volta”- õhuline vs mässajalik, sümfooniline vs tekitatu

Sain päikest, rabarbereid, suure kimbu kullerkuppusid nii koju kui töölauale viimiseks:)