Vahel teeb ta asju

Ma ei ole tema peale peaaegu neli aastat vihastanud. Sellisel määral, kui eile. Viha- ja valupisarateni. Kui ta, totu, otsustas ülikiirelt vasakult õlalt põgeneda kaela, pea ja parema õla kaudu, jättes nii mõndagi minu parema rangluu pealsest nahast oma nõelteravate küünte alla. Veri voolas nagu mõnes metal-videos.

Kass, raisk!

Ignoreerisin teda kogu õhtu.