Mustade rooside sügis

Sa ju teed pai kassile, kes iseenesestmõistetavalt ja suurte säravate silmadega Sulle sülle poeb, peaga ligirinda liibub, nurrub ja nuhutab. Nii soe, nii pehme, nii elusalt elav ja sütitav, et kohe p e a b silima ja kättpidi ühenduses olema. Armas ju ometi. Siin ja praegu.
Ehkki eemal olles jõuab ta harva mõtteisse, kui üldse.
***

Tahaks kogu garderoobi mustade roosidega garneerida.

Vahel teeb ta asju

Ma ei ole tema peale peaaegu neli aastat vihastanud. Sellisel määral, kui eile. Viha- ja valupisarateni. Kui ta, totu, otsustas ülikiirelt vasakult õlalt põgeneda kaela, pea ja parema õla kaudu, jättes nii mõndagi minu parema rangluu pealsest nahast oma nõelteravate küünte alla. Veri voolas nagu mõnes metal-videos.

Kass, raisk!

Ignoreerisin teda kogu õhtu.