Tribuut Undile

Igasse blogisse oma Sügisballi rida, jajahh:)

Kaks tundi puhast kulda. Sest nii ongi. Elukoomilised kohad koos virvendava reaalsusega. Teed ja rajad, et tunda end hästi ja õnnelikult, otsimised vähese leidmisega (kui üldse). Teksti vaid niipalju, et täita A4 leht, ent miimika, pilgud, kehakeel- kõnekamad kui sõnad, mis vaevalt pressitud üle huulte. Kehakeel, mis palju enamat edasi andmas kui pelk võrgutus. See film rääkis minuga igas kaadris, iga hetk täis suhestumist, mõistmist. Enesehävituslikud võtted, et tappa igatsust...Kui paljud teevad seda siin ja praegu ja päevast päeva... Huh, kui mõelda labaste toodete peale (seebikad, ameerika komöödiad, etc), kus kogu tegevus on sõnadesse dubleeritud ja hullematel juhtudel ka naerukohad külge kleebitud- et oleks põhjalikult peenike magus pudi, mida vaatajale silma-kõrva-kõrri toppida. Mis jääb seal endale talletamiseks?
Lasnamägi kui taust, samaedukalt toimiks tegevus ilmselt kõigi miljonilinnade karpkvartalites või kusiganes. Teisest inimsesest ja eluõnnest puuduse tundmine võib areneda mistahes keskkonnas- nii karusnahkades kui närudes. Kaadrid, detailid, sümpaatsed tegelaskujud, iluesteetika... Üks silm naerab, samas kui teine tunneb pisut nukrust-paratamatust-kahetsust. Kas oli masendav? Eih, on palju lohutumaid teoseid, mille kõrval vaadatu on vaid leeblt kirbe pilk seebimulli serva alla.

Arvasin selle "minuks" ja ta oli seda. "Ta", jajahh. Kaasa aitas ka isiklik meeleolusätung, millesse film istus täpselt nagu kinnas pihku. Pärast oli hing helge ja õiglane väsimus pikast päevast koos mõtisklustega.
Pilved mõtteist hajusid eemale.

Tuleb reede ja tuleb Tartu.
Tuleb laupäev ja tuleb raba.

Must aeg

Kõige katkisem postitus viimase aja peale...
Eile. Jätkub rõõmsalt (irrroonia) täna hommikul.
Mulle ei meeldi käeotsas asju kilekotiga kanda. Ma kunagi ei pane asju rongis pagasiriiulile. Mulle ei meeldi "lühikesed" jupatsrongid, mis hommikusel töölesõidu ajal on ülekuhjatud, kuna ette on antud ainult kolm istevagunit. Ent eile tuli teha erand- tulles vastu kaasreisijatele, et nad mahuksid pingile mu kõrvale ritta, panin oma trenniasjad kotiga üles. Ja harjumatuse asi- unustasin need maha, kui Baltas väljusin (8.07). Avastasin õnnetuse 11.30. Informeerisin vaksali infotöötajat, vastu õhtut sain alles kätte reisijateveoteenistuse, lõppkokkuvõte- ei midagi:(
Maimõista- kui asi bussi ununeb, siis helistades bussijaama võtavad sealsed töötajad kohe ühendust bussijuhiga, kes vaatab esimesel võimalusel istmed läbi ja asi saadakse kätte. Minu juhtumi puhul, kell 15 infotöötajale tagasi helistades, et kas ja mis: "Teate, inimesed kaotavad nii palju asju. Me pole veel saanud konduktorite ülemaga kontakti, tal on niiii palju tegemist" Dziizõz! Mis kasu on siis kiirest reageerimisest! Kuidas see rada niivõrd aeglaselt käib?!? Kellel kuradil on vaja m i n u lemmikt-särki, trennipükse ja sokke, pea-aegu tutikat matkamatti? MINU asju, mille väärtus ikka on midagi, aga rahaks teha küll ei anna. Samavõrra kahju oli mul käimata trennitunnist... Ja ma just mõtlesin tulenevalt lugedes sõjaaegseid jutte, et kuidas mina käituks, kui peaksin oma armsatest minu-asjadest, nii vähe kui mul neid on, ilma jääma... Kohe pandi proovile!

Ja kedagi ei huvita. Keegi ei tee pai. Keegi ei lohuta. (teadlikult võetud kaastundeminut). Tigekurb viha selle inimese pihta, kes võttis. Enda pihta, et hooletu olin. Ja veel- kes ühe käega annab ja teisega suurelt tagasi võtab. Ole siis veel heatahtlik ja tee oma pakkide arvel istepingil ruumi... Ole siis veel niisama hea ja heatahtlik ja hooliv ja hoolitsev...
Kellekuradile seda vaja on!
Kellekuradile seda vaja on!!
Kellekuradile seda vaja on!!!

Üle aegade langevad kõik negatiivset värvingut omavad asjad kokku. Päris pikalt on ka juba optimist ja positivist oldud...

Mustade rooside sügis

Sa ju teed pai kassile, kes iseenesestmõistetavalt ja suurte säravate silmadega Sulle sülle poeb, peaga ligirinda liibub, nurrub ja nuhutab. Nii soe, nii pehme, nii elusalt elav ja sütitav, et kohe p e a b silima ja kättpidi ühenduses olema. Armas ju ometi. Siin ja praegu.
Ehkki eemal olles jõuab ta harva mõtteisse, kui üldse.
***

Tahaks kogu garderoobi mustade roosidega garneerida.

Sügis, see on alles algus!

Kajakadki tõmbavad pea keha ligi.
Kõnnitee on täis vihmas rohtu kargavaid noorkonni (mis unenäos muutusid sisalikeks, väikesteks ja salepruunideks).
Punase vihmavarju ja kohvitopsiga minimalismi kuninganna.
Ehk suudan kuuga areneda, tabada toone täpsemalt, kui praegu, jääda koori alaliseks lauljaks katseaja lõpu möödudes.
Kaks korda nädalas à kaks tundi.
Teistkordne Meistri ja Margareeta ülelugemine. Kunagi varemalt oli ilmselgelt liiga vara, sest mitte midagi ei saanud aru, ei jõudnud jälgida ja nimesid meelde jätta, aga lemmikuks kuulutasin ikkagi. T u n d u s "minu".
Nüüd siis päriselt. Koos mõistmisega.
Plaanis ajaloo ja inimeste kõrvale ka reaalsemaid asju lugema hakata.
Seltskondlikud tretid Tartusse...
Ootan "Sügisballi". Millal minna vaatama. Sest jälle t u n d u b, et võiks olla "minu".
*********

Kõik t u n d u b...või on?

Mute melody

Läbitud esimene tund pilatese treeningut. Eike Vellend on täpselt see haldja-helge olemisega Folgil-esineja-tüüpi naine, kes seest soojaks teeb ja hea tahtmise loob. Ikka imelisi kokkujuhtuvusi tekib...Tund oli sarnane minu kunagise taastusravivõimlemisega seljahaigetele, lihased läksid soojaks ja samm ning keha kergemaks, kui peale tundi silkasin kiirkiiresti trammile, et jõuda vaksalisse, et jõuda rongile, et jõuda koju. Lubasin ju!

Kas ka edaspidi saab olema kontrast-teisipäev st. tund aega rahu ja keskendumist, seejärel üleloomulik sprint või hakkan igal teisipäeval 18- 19.20ni kesklinna piirkonnas endale tegevust leidma ja minema hilisema rongiga jõudmaks koju magamamineku-ajaks? Või jääma üldse linna ööbima sel õhtul (hmm, jah, ülimalt ebatõenäoline)? Logistika...ehh...
Hakata kohvikutanteks ja külastada igal nädalal erinevat Talina kohvikut, leidmaks seda õiget? Võimalusel väldin niisama aja parajaks tegemist, tegevusetust võõras ruumis...

...dilemmma...trilemmma...mis küll...

FF

Ärdagu pandagu tähele ja võetagu südamesse esimese hooga torkavaid väljaütlemisi, mis huultelt mul pudenenud. Tegelikult te ju teate, et parandamatu optimisti ja heausksega on tegu:) Seda ei tohi aga alati ja kogu aeg välja näidata, enesehävituslikuks võib saada...

...mmmuusa... võiks veel olla võrkkiik sügisdesserdi-õunapuude vahel ja murul ja korvis needsamad viljad... ilus on.

Tervis, tarviline vara!

Mis oleks, kui läheks uuesti kooli? Harima end asjalikust-praktilisest küljest, et mitte olla udupea ja taipamatu (või alles hilinemisega taibata), kuidas kõik on kõigega seotud?
Või kuidas saada päev vabaks, et vbla külastada seminari subkultuuride teemal, 14.09 Tartus?
Või helindite viisi electro-industriali, 15.09 Talinas?

Et rebiks enda ikka katki ja kildudeks ja tükkideks, et jõuaks kõikjale kõike kogema ja positiivseid emotsioone koguma. Nagu mulle selle nädala alguse tagasilöögist veel vähe ei olnud...njah:D Vähe und ja mingil määral kuulõpu näljapajukit ja palju toimumisi nädalavahel päädisid esmaspäevase totaalblackout'iga- enesest äraolek, mõningane palavik ja teisibane kojujäämine. Raviks ohtralt mett, küüslauku, sibulat (kolm nimetet komponenti kokkusegatult), mõningad paratsetamoolid ja 15 h und järjest pluss päevane tasane kulgemine ja võimalikult palju lebo.
Nüüd võib öelda, et kriis on kaetud ja päike paistab. Täna ja päriselt!

Dances with Devil and Heroin

Suvi on lõpetatud. Sügis on vastu võetud. Meeleoluka Tartu-nädalavahetusega, kuhu mahtus harjumatult palju seltskondlikke üritusi ja sümpaatseid inimesi. Ja see luuletus lihtsalt tuli meelde taas...iseenesest;)

On janu,
küll janu meis põrgut teeb,
kuid meie ei joo
täis peekrist, mis ees.

Toas ahvatlev Saatan kip-kõppadi käib,
meile ulatab peekri
just- just, nõnda näib.

Me suudame veel,
las säilida hurm.
Ja siis...ja siis...
siis tulgu või surm.

/Leili Andre/

Ja kindlasti vaadake filmi "Emma õnn". Pidada tulema ka telerisse kõik need Raeplatsil ja Athenas näidatud teosed. Helge ja hea ja humoorikas ja alternatiivne... for an usual romance, mida ma tavaliselt never ei vaata!
Ja Kellele Ei Meeldiks Jonny Depp?- nojah, olen minagi endale sobiva klubinurgakese leidnud:) Ilusarmas punane pisike ruum, kus rahvas ei haju ära müstilistesse tumedatesse soppidesse (ja ei olegi vaja hästi palju inimesi), viiruk ja lõhnaõiliaroomid (vähemalt sellel, Armastuse peol), mitte paljukirutud lehk nagu teistes lõbustusasutustes peale tubaka keelamist.
Ja BFTV- on fenomen!;)