Nii on

Ka pimedal tänaval turvalise ukse ees...ilmud sa nähtavale...ma pole selleks valmis...ikka veel ja paraku

Kokkusattumused

Miilide kaupa rohelist madalat rohtu, silmapiirist silmapiirini, ei kivi, ei kändu, ei teed ega rada. Sile, tasane, sest kui ka midagi oli, seda nüüdseks enam pole. Iiliv tuul ümber lagendiku keskpunktiks oleva tugeva iidse tamme. Puu, mis seisab uhkelt ja kindlalt, ehkki lähem vaataja võib märgata, mis selle sees ja taga on...Seisab nagu ta alati on seisnud, ehkki tormituuled on aeg-ajalt kurjalt ja visalt teda räsida püüdnud...näha ei ole aga justkui midagi. Ei luuderohu kaunistavaid köidiseid, ei lilli ega linde...Vaikuserahus tuule hääled. Üks päikesekiir läbi lehestiku, mis iialgi ei varise igaveses õhtupoolikus, igaveses loojangus...