Tilk mett

Teen igal suvel midagi sellist, mida varem pole olnud.
Tuleval märtsil lähen oma elu esimesele suurele kontserdile. Arvasin, et kui 10.00 hakatakse pileteid müüma, siis on looklevad sabad ja kõik otsas, kui mina jaole saan. Ent oh õnne, tänane hommik tervitas mind lausa kahe rõõmujoovastusega.
1. Sain vaevata ihaldatud pileti
2. Homseks vestluse aja.
Kas pole positiivne päev:)
Ja magistriasju ajasin ka!
Tallinna lähen, Pärnusse lähen, Naissaarele lähen, Saaremaale lähen, Soomaale lähen, Nõva randa lähen.
Nii vahva on:)

See ürgne mõnu olla äikese ja paduvihma ajal soojas ja kaitstud kohas koos toidu ja meelelahutusega. See on tänini, sellel hetkelgi oi, kui aktuaalne ja olemas:)

Teema- Vespertine

KoduVideo on veider koht- kaardi teevad nad sulle ilmselgelt nähtavate vigadega, filmoteeki näikse kuuluvat tõelise Ollivuudi parim klassika pluss pornofilmid ja "Death Match" on tõlgitud kui "Surmamats". Viimane pole küll otse nende tegu, leebudes. Pöffi filme ja muud mitte- meinstriimi ei tasu ka otsida. Paraku. Mingi võimalus ju ometi PEAB olema!

Ehk hakkab kolme nädala pärast puhkus. Nagu oli kuulda...Siis tuleb kindlasti minna mere äärde. Juba viirastub teine igal sammul- kajakate häältes, kes Emajõe kohal karjuvad, justkui mudalõhna tulvaks ühest teatud Karlova maja hoovist, tänane tuul oli just selline nagu see võiks rannas olla.

Vahtraid sasib tuul, need lendavad peatselt ära

Palju õnne, Sa oled nüüd ülikooli esimese astme lõpetanud. Mis tunne on? Nüüd algab alles elu...

Midagi pole suurt teisiti. Erinevalt enamusest on mul elu juba aastaid. Iseseisev. Rippumatu. Ehkki küll mitte erialaline. Liigun selles suunas. Kõige tunnetatavam tunne on, et ei varasta enam aega. Väike haamrike kuklasagaras ei tuleta meelde ja südametunnistus ei karju, kui magan väga kaua, jalutan mööda tänavaid, kuulan helisid, loen ja kirjutan, suhtlen kallitega, lihtsalt olen. Ja see ei tekita minus süüd, et peaksin kummarduma hoopis erialaliste materjalide üle.

Ainulaadne suvi on tulekul. Üks suur osa epopöast on lõpetatud. Tõsine otsustav tööpõld pole mind veel neelanud. Vahepealsus. Üleminek järgmisesse astmesse. Twilight again. Rikkad inimesed kasutaksid seda aega ilmselt reisimiseks. Läheks ka hea meelega. Ent üksik naisterahvas suures Euroopa meres häälega seiklemas... Kõlab VÄGA riskantselt, või kuidas.

Ja tulevik tuleks ära otsustada. Tartu/ Tallinn/ mõni muu koht, magistratuur/ töö/ mõlemad.

Lähen joogasse
Õpin ära lühilausetega eneseväljendamise oskuse
Püüan leida tasakaalu

Veel midagi olulist?

Sügis, talv, kevad, suvi...ja jälle sügis

I riigieksam seljataga. Kommentaarid on... võib- olla hetkelgi veel liiga emotsionaalsed, sest säärast närveldamist ja ehedat akuutset stressi ei ole juba ammu nähtud. Mis sest, et meid valmistati ette järgneva olukorda pehmendava tekstiga: "Komisjon on heatahtlik (vaidlen kogemuse põhjal vastu). See on vaid formaalsus ja õpitud aastate formaalne vormistamine (miks siis on vaja käkke keerata?)".
Iseenda närvisüsteemi õpib küll väga hästi tundma. Ja kontrolli enese üle. Minul küll hääl väga värises. Käsi ka. Jalg mitte, sest õnneks vastati istudes. Südamest ja sisetundest ei saa üldse rääkida, sest selliseid ülivõrdesõnu pole eesti keelde leiutatud. Ehkki tavaliselt olen äärmiselt kontrollitud...Nädal veel ja siis justkui ei olegi enam midagi, mis kinnitaks...

Jälle tahaks jäätisekokteili. "Üks Ema Theresa, palun"