Final Countdown

Homme on viimane auditoorne õppetöö- seminar. Ja järgmisel nädalal üks ettekandeke ja aiis on k õ i k! vaid paar eksamit ja lõpueksamid. Ning aktus 15. juuni kl 12.00. Tulge kõik:)))))
Lihtsalt uskumatu, kuidas viis aastat on kiirelt möödunud, kusjuures see EI OLE halamine, vaid faktinending. Nagu poleks olnudki. Nüüd pole muud, kui hakka aga täiskasvanuks ja tõsiseks tööinimeseks- ühiskonna alustalaks. Ja siis peaksid tulema veel perekond ja lapsed. Mina, kes ma end juba ammu vanaks täiskasvanuks pidasin, tunnen ootamatut ootamatust. Justkui oleks talutatud pimesi kanjoniservale, seejärel silmad avatud ning vaade on tohutult avar ja tundmatu. Ette, üles, põhja, kaugustesse- piiritu peapööritus. Tunnistan ausalt, et plaane pole. Ehkki vist juba peaks ja kasulik oleks. Tean vaid, et pole valmis veel Tartust lahkuma...

Have U Ever meet the Lennu Rebane?

Selliseid ägedaid nädalavahetusi tuleb harva ette, ent recharge ja energia on märkimisväärne...millega muidu seletada, et reede õhtust esmaba hommikuni oli aega magada vaid 12 h, needki tunnid ebaharilikul ajal ja kohas, kasutades siinkohal ära mitte-mitte-minu-väljendit( antud juhhul on siin tegemist viitega:) "vigurmagamine", mis iseloomustas nii minu elukorraldust sel perioodil kui ka mitmete teiste indlaensiste oma:))))) Ja kui kõige selle möllu ja suhtlemise keskel oli võimalik valmistada kaks presentatsioonimustandit ning need ka PP versiooni saada, siis ma arvan, et ei liialda, kui kiidan end ja olen enesega ülimalt rahul!
Tänud muidugi ka kallile kursaõele, kes nõustus nii hilise külalisega:) Lisaks veel hulk toredaid inimesi, kes selle perioodi sisse mahtusid...
Just rõõmus nagu vastarmunu:)))

PS: Pika seelikuga ratta seljas olete sõitnud?;) Ja värvides?;))

A la Amelie ja 30nendad

Tore päev. Lahedalt eriline tunne oli kihutada rattaga lõuna ajal koju olles vaid seelikus ning velvetjakis siidsalliga. Sel ajal kui enamus rahvast oli taas välja otsinud oma talvevarustuse alates paksust mantlist lõpetades mütside- käpikutega. Ja langes harvu lumekübemeid. Mis teha, kui trajektoor ja graafik ei võimalda iga päeva lõpetada kodus ja samas ei taha end ka liigse varustusega koormata tuginedes eelnevatele soojadele kevadpäevakogemustele. Aprilliveidrused nagu ikka:) Pisikeses mõõdus reedese etenduse sisu praktiseerimist ehk? Mitteteadvustatult ja mittetahtlikult? Riskeerides küll külmetuse, kopsupõletiku ja meningiidiga, ent kõik on suhteline. Karastusprogramm on juba tööhoos ning kuum vann ootas. Vast läks seekord taas õnneks:)

Tuleb ületada koer ehk siis kirjutada kursusetöö teemal marutaud. Siis jääb vaid essee, ehk koera saba. Ja neljapäeval olen kangelane. Pea- asi, et tehtud ja saaks ainult minema...
Kohvi ajab südame pahaks, ent sissejuhatus on juba valmis.
Palju õnne mulle:)

Recharge

Eile käisin taas üle tüki aja teatris. Viimati oli see jaanuari lõpus.
"Veronika otsustab surra"
http://www.vanemuine.ee/et/repertuaar/etendus.html?eid=102.
Sõnumiga, et tuleb elada igas hetkes nagu oleks see viimane. Vana ja lihtne tõde, mida aga enamus ei järgi. Sest süsteem ja kord ja "teised" ja moraal ja normid on meis liiga tugevasti sees. Turvalisem on teha nii nagu teised teevad. Olla rahumeelne, reaktsioonitu, isetu. Kogu etendus oli tuttav lugu- ühestküljest paljuloetud samanimelisest kirjateosest, teisalt sisulis-eluliselt poolt. Väga lihtne, ent pagana raske järgida. Aga kui alustada iga päev 10 minutit peegli ees iseendaga harjutamisest, siis kaaslasega sõprade seltsis, siis üha avalikumas ringis, kuni enam miski ega keski Sulle korda ei lähe. Samas haavamata teisi. Saavutada sisemine vabadus, mis ei pruugi karjuvalt välja paista, vaid soojendab Sind leegina hinges. See on meeldiv eesmärk. Kui see on saavutatud, siis asetuvad asjad oma õigetesse paikkadesse? Negatiivne rahutus kaob?

Juhuslik kohtumine tänaval. Või siiski mõttejõul suunatud ja ette määratud? Pidin lõõgastuma konvendis vaadates Madam Bovary' viimast osa ja Sinead'i kontserdiülekannet st. kasutama oma üle aegade vaba reedeõhtut kultuurselt ja end rahulikult laadides. Läks ent teisiti, aga mitte halvemini:) Oli hoopis piduõhtu, kus sai üle aegade taas tantsitud. Oleks ju võinud veel, ent hakkasime liiga hilja pihta...ja filmi vaatasime, see protsess iseenesest oli oluline ja tähendusega, mitte niivõrd film. Ja siis oli päike juba tõusnud ja uus päev käes:) Jääkuubikulaadse maitsega( pluss pisut õuna) Arcticu isotooniline spordijook oli ka otsas.
Taksoga koju. Pikk päev tihedate tegemistega st. pidu jätkub. Küll mitte minule, kes ma loominguliseks kohe hakkan. Erialaliselt:)
Kohtume veel

Tõsine inimene

Kui naine midagi ei oska, läheb ta prostituudiks.
Kui mees midagi ei oska, läheb ta öövahiks.
Mõlemad magavad raha eest.

See peaks nali ehk anekdoot olema. Ilmselt loodud inimese poolt, kel pole öösel töötamisest aimugi. Ehkki mina ei ole mees, arvan, et see nõuab parajalt palju isikuomadusi, et hakkama saada ja vastu pidada jäädes ka korra ja seaduse piiridesse. Prostituudid paistavad lihtsalt imelikud. Nende tagamaid õnneks/kahjuks ei tea piisavalt põhjalikult. Välisel vaatlusel tundub see tegevus aga igapidi vastumeelne ja ilgusttekitav. Ei ole meil hetääre ega kameeliadaame, täiesti labased naised ja noorikud, kes võiksid hoopis enese harimisega tegeleda ja korralikeks hakata. Huvitav, mis nende eneseaustuse ja sisemise väärikusega on? Ah jaa, ehk neid segavaid faktoreid polegi? Pole tunnet, pole probleemi?

Uued tuuled

Avasin eilsega rattahooaja. Puhastasime, õlitasime, ent algajatel võttis see aega nii, et proovisõit jäi pea-aegu tegemata. Välja arvatud minul, kes ma oma kolm-nelisada meetrit "Prussakovi jalgrattatöökojast" pimeduse katte all oma koju viiendale korrusele sõitsin:). Ja peab ütlema, et kummi pumpamine on päris raske töö. Huvitav, kuidas see näiteks isal kunagi nii keregesti õnnestus, kui ma veel laps olin ja pealt vaatasin? Aga tore on kihutada. Olin juba unustanud, missuguse ajavõidu see annab, et jõuda Karlova keskelt taha Tähtvere väljale. Ent Ülikooli tänavat tuleb ilmselt kuidagi vältima hakata...kui jala sealt veel normaalselt läbi saab, siis hommikul rattaga ukerdavate autode vahel on päris tüütav. Ehitavad seal.

Ei saa mitte vaiki olla ka toredatest asjadest. Sünnipäev oli. Koos kõigi heade inimestega. Ja eile olid ka inimesed toredad. Üks oli täitsa minu nägu:)
Me veel kohtume ja liigutame mägesid:)))