Peale nutvat taevast

Ikkagi-
...praegu lõikaks juuksed ülilühikeseks ja värviks sitikmustaks
...laoks taas üksi üles terve talviste pliidipuude riida

Eile pahisesid isetekkinud ojad mööda tänavaid alla, vihmavari muutus oma olemuselt mõttetuks ja tänane hommik sarnanes subtroopikaga- soe niiskus ja tihe udu nagu suhkruvatt soodaaurudega.

Tahan, et need silmad säraks

Eksole, seelik selga ja salongiõhtule. Reedeõhtune noobel akadeemilise õhkkonnaga lõõgastushetk. Veel korraks kokku, et rumbat, dzaivi ja kõiki neid muid meelde tuletada, enne kui malbe suvetuul inimesed Taaralinnast ära niitudele ja rannaliivale puhub. Või oli juba puhunud, sest ruumi enese ümber oli piisavalt... Hämaruses rõduservadel loitvad küünlad, mida ei summutanud kerge ja soe vihmasabingi, mõned kokteilid, meeldivad vestluspartnerid- istuda selles Õhtus ja nädalapinged haihtuvad...

Laupäeva kuum hingus oli tuntav juba varahommikulgi. Siis, kui alustasid esimesed rattasõiduhuvilised. Päev otsa tiirutati linna vahel, sest oli Võistlus. Muigamist pildis, kus mäest üles rühib üksik jalgrattur, ees ja taga kobar saatemeeskonda kaheksal autol! Mina aga siirdusin Spordimuuseumi. Mina ja mõned veel:) Kordi sealt möödunud, ent alati mõelnud, et ega seal vist väga huvitav ei ole... Haa, need eelarvamused! Giid rääkis palju ja huvitavalt ning oleks veel mitu tundi jätkanud, kui meil poleks olnud väikest plaani pärastiseks. Kõigepealt pisut spordivahendeid enne võistlusspordi tekkimist, raskejõustiku arenemine tsaariajal, eestiaja sporditegevus, võistlussportijate katsumused maailmasõdades, okupatsiooniaeg ja nõukogude ilmas spordisaavutuste tekitamine, suur saal kõikidele kaasaegsetele olümpiamängudele mõeldes- palju interaktiivset infot, medaleid, Eesti olümpiavõitjaid. Ja oli huvitav! Ehkki ma pole spordifaktide elav ensüklopeedia nagu üks kunagine klassivend gümnaasiumist. Kõndimise ja kuulamise käigus jõudis linna kohale äike koos tugevate vihmasagaratega, mistõttu muru- ja muud mängud Emajõe kaldal jäid seekord mängimata. Millest oli muidugi nuuks. Seevastu sai konvendis maha peetud meeleolukas sporditeemaline viktoriin, mille küsimused olid niivõrd lambikad meie seltskonna jaoks, et võitis see, kel parem loogika ja tuletamisoskus. Seekord olin see mina:P Kas sina tead, millal võeti esimest korda kehalise kasvatuse tunnid kooli õppekavva? Tegi seda Friedrich von Rot Kambja kihelkonnas.

Õhtuks oli kavas Sansaara kevadkontsert. Läbi linna vallutanud äikesetormi, sooja vihma ja leebe õhu vihmavarju ning kohvitopsiga Sadamateatri poole kulgedes oli tunne ülev. Looduse ilu pluss ootusärevus. Ja ma sain, mida olin oodanud! Rohkem kui küll. Meeleline, energiline, elegantne ja ülimalt naiselik liikumine. Kõhutantsijad, latiinorühm, mustlasnaised, tablagrupp- ma siiamaani õhkan, kui meenutan. Kunagi ei saa küll vaadates tantsu ja kuulates erinevaid trummirütme, meeletu kaasaelamissoov tekib:)
Õhtu ja jõeäärne päikeseloojanguaeg ja õhk- nagu pehme roosa kashmiirrätik. Ilus, nagu armunu.

Pühapäeva varahommikul rongile, kuum südapäev pealinnas, kohtumine emaga, kes oli tulnud pika tee, et näha oma lemmikut Kreemi Romeos ja Julias Nukuteatri laval. Nägi ja oli ülimalt rahul temagi. Nagu minugagi:)

Lõpuks oli siiski soov vaid koju, koju oma jahedate linade vahele.

*Pildil esitatakse india tantsu üht pantomiimilist varianti, mis jutustas Shivast, tema abikaasast Parvatist ja Gangese jõest, mis saab alguse Shiva juustest. Pildistas Ivo Maasik.

Varahommikud

Hommikul on äratus kl 5.10- 5.15. Mõned harjutused, hommikused veeprotseduurid, söömine, riietumine, sättimine ja minek. 30 min reipat kõndi vaksalini. Tund rongis, millest poole täidab (hetkel) U. Ecco "Roosi nimi" ja teise kerge uinak. Siis on Balta ja siis hakka(me) peatselt tööle jõudma...
Nagu kiirustab ka üks halli peaga diplomaadikohvri omanik dressipluusis. Nagu ikka, minnakse kas üksiti või kambakesi üle tee punase tulega, kui on veendutud, et liiklusvoogu hetkel pole, see on silmapiiri taga. Siis ja ainult siis võib usaldada punast.
Mees diplomaadiga... tegi seda täna hommikul jälle. Et ennast varahommikul käima saada? Sööstis ülekäigule bussi ja autorea eest napilt teiselepoole teeservale jõudes.
Adrenaliinivanake.

Nõutäis mate't selle peale.

Jah, praegu on küll maru lõbus (juhuu)*

Naeratan.
Kattun 30 sentimeetri paksuse klaasjääga.
Karje.

Vat selline oli olla eile. Tegin kodus asja, mida vbla poleks pidanud ja loodetavasti ei saa harjumuseks, aga kole oli. Hinges. Mõtlemine tuleb maha jätta, ma ikka ei taipa seda lihtsat tõde kohe üldse. Aeg-ajalt on nö mustad prillid justkui süütud suitsuklaasid mu mõtete kõrval. Mitte olla tõsine, mitte mõelda, mitte analüüsida, mitte püüda vaadata liiga kaugele ette, mitte ahistada kalleid inimesi, mitte...

Loodan, et tuleb tore poolteistpäevak armsa Taaralinna õitsvate kastanite varjus ja ma ei pea maha panema eneseriietaja rasket ametit, kuna mu kaasapakit garderoob ei vasta jälle kehtivatele ilmaoludele. See on see globaalne soojenemine- väike Eesti küll, aga igas maakonnas oma ilm nii temperatuurilt kui sademetelt/nende puudumiselt. Pane siis ennast ühes kohas nii riidesse, et minna teise ja kolmandasse kohta ja mitu päeva. Probleem, teate, on häiriv:)

Kidari, ma emban Sind, sest oled hea!

*See ja eelnevad pealkirjad inspireeritud/meelde jäänud eelpool kiidet Chalice'i plaadilt. Vbla tulev veel mõni. Remark autorikaitse tarbeks. Eipole minu sõnad, küll aga mõtted.

Üks väike reiv

Homme pikem rongisõit Tartusse.
Võimalik, et piduõhtu.
Võimalik (kindlasti!), et sportlikule pillerkaarile jõe äärde, kui ainult ilma peaks. Nagu öeldakse- pole halba ilma, on ebasobiv riietus.
Vaadates suveplaane tuleb muretseda: rattapüksid, rattakindad, asjalik-korralik vihmakeep, vbla ka korralik rattasärk... Augusti algul on plaan tuuritada Tartumaal-Põlvamaal, põikega Piirissaarde. On, mida oodata:)

Ja pühaba tuuakse mulle päris ehtsat Saaremaa kala!
Ei ole millegi üle nuriseda!

Vahel teeb ta asju

Ma ei ole tema peale peaaegu neli aastat vihastanud. Sellisel määral, kui eile. Viha- ja valupisarateni. Kui ta, totu, otsustas ülikiirelt vasakult õlalt põgeneda kaela, pea ja parema õla kaudu, jättes nii mõndagi minu parema rangluu pealsest nahast oma nõelteravate küünte alla. Veri voolas nagu mõnes metal-videos.

Kass, raisk!

Ignoreerisin teda kogu õhtu.

Ilu päästab maa

Mida teeb arst, kui keha pureb gangreen, jäse mädaneb ja levitab mürki, et tappa kogu organism? Ta eraldab haige ja hullunud osa, et terve saaks edasi minna.
Mida teeb aednik, kui märkab, et valevaid kirsiõisi ei jagu kõigile harudele, sest üks neist on kuivanud ja korpas? Ta lõikab maha kasutu osa, et võimaldada uutel võrsetel asemele sirguda ning vilja kandma hakata.

Sest lootus on lolli lohutus.
Sest täispööret on hirmutav teha.

Aastaid mõtlemist, aga tulemus???

Viimane aeg on tulemusel tulla.

Kõrge valulävega

Kunagi juhtusin nägema telesaadet “Tähelaev”, kus külaliseks Kati Murutar. Saate ülesehitus osaliselt stuudiosistuva naisega vesteldes, osalt kaadrid tema päevast, mis enamjaolt oli üks suur sõitmine-sebimine-organiseerimine-kombineerimine ja logistika. Kes palju teeb, see palju jõuab… Skepsis selle naise suhtes hakkas mahenema. Skepsis, mis paraku oli põhinenud enamjaolt kadetsejate-ilkujate kommentaaridel…

Möödunud soojal suvelubaval nädalavahel aiakiiktoolil pehmetel patjadel lesides ja päikesel enda peale paista lastes oli lugemisvaraks ülalnimetet naise “Viimnekuu”. Blogist-päevikust trükisõnaks kohandatud teos Reaalsest Elust viimasel, üheksandal kuul eelmise aasta mai ja natuke juuni algul. Terav, kriitiline, aus, oi-kui-otsekohene, täis (ehtjääralikku?) liikumisindu ja Ise tegemist. Suunaga endasse, suunaga eelnevale lasteväele, suunaga seaduslikule, käsitledes neid kõiki. See raamat meenutas mulle saadet ja saade omakorda aitas paremini mõista raamatut- tekkisid seosed, mõtted-paralleelid… Lugesin raamatu käest panemata pooleteise päevaga kaanest kaaneni!

Tema on seal pea 40, mina praegu… On tunne, justkui oleks see minu ettekuulutus.
Ei, vast ei saa olema sellist rahmeldamist ja nelja(nüüd juba viite) last, ent just see Ise Tegemise Joon. Sest keegi teine ei tee. Sest pole paljusid, kellele loota. Ja kas saab oodatagi? Kaaslaselt pidevat kätelkandmist? Alalist muretsemist? Et sina oled tal alati ja kõiges prioriteet number üks? Aga vahel ju võiks… Pigem teod, kui sõnad, et oleks hea ja kindel. Mitte midagi paduromantilist, tohutuid lillebukette ja serenaadi kuuvalgel ööl. See oleks koomiline. Küll aga mõtted, mis vormuvad tegudeks ja puhuti sõnadeks, et helendada mõnd Tavalist Päeva. Vastastikku. Võrdselt nagu partnerid, samas põimides ürgselt naiselikku ja ürgselt mehelikku elementi. Lihtsalt, puhtalt, loogiliselt, loomulikult.

Palju on kirjutatut, mida tahaks, et loeksid Sina ja mõistaksid, mida suu ei suuda sõnada, sest alati on viga ajas-kohas-ajastatuses. See mõte oli temal, see mõte jookseb läbi minu aastatepikkustest kirjatükkidest (küll erinevate adressaatidega, kes vbla osaliselt poel kuangi siia teadnud vaadata;) ja kindlasti on veel ja veel ja veel selliseid, kes kaudu teateid saadavad, et neid mõistetaks. Sest vaikimine on enesekaitse, aga mõtteid vaikus ei peata!

Kuulanud nädalapikku igal kodusolemise hetkel päriseks omastatuid:
Chalice “Taevas ja perse”- soe, sügav, eluline, peiarlik, positiivne
Björk “Volta”- õhuline vs mässajalik, sümfooniline vs tekitatu

Sain päikest, rabarbereid, suure kimbu kullerkuppusid nii koju kui töölauale viimiseks:)

Ist'sõ maailmõ veerõkõsõ pääl...

...kõlgutasin jalgu üle müüriserva imetledes jõevoolu ning kaedes hoopis teist maailma seal teisel pool. Venemaad. Esimest korda Narvas:) Koos vilistlastega (suuremalt jaolt).
Moodsad kaubanduskeskused segamini nõukaaegsete elamutega, millest südalinn vaid koosneski.
Alleed ja bastionidepealsed vaadetega jalutusrajad.
Pikaajaline keeruline ajalugu, millest tänasele päevale on jäänud vaid riismed ja melanhoolsed mälestused-igatsused.
Üksildane Raekoda, mis seisab kõige mahajäetuma raeplatsi ääres, mida olen näinud. Maja, kus on vaid kassid, hakid ja valvuritädi.
Pimeaed, kus esimese vabariigi ajal mängis orkester ja esineti lauludega, käidi meeldivat õhtut veetmas, talvel uisutamas. Nüüd on alternatiiv Pronkssõdurile. Üks kohtadest, kuhu ladustada värvilist silomaterjali, mida nägime piiripunkti lähedal bastioniseinal üles seatud hukkunute tahvli ees ja punase viisnurga, sirbi ja vasaraga ausamba jalamil kindlusesse viiva pargitee ääres. Kuidagi nii...ehh-tunne.
TÜ filiaal kolledzi näol, saareke, mis integreerib ja viib edasi kohalikku elukorraldust. Nii nad rääkisid. Kohalikud "meiekad".
Kohvik "Belgrad", kus supi ja jäätise kõrvale menüüd sirvides hakkas silma rikkalik valik, menüü kummaline ülesehitus ja ikka-jälle vene kohtadele, kes püüavad eestikeelsed olla, nii iseloomulikud pentsiknaljakad kirjavead. Armas:) Kelneril oli kikilips ja suppi võis süüa mitu portsu.
Seiklemine ümber piiripunkti, et pääseda bastionidelt-kaldaääriselt Hermanni kindlusse. Küll mugavad kingad, aga sellegipoolest valulik kiirmatk tagasi-vasakule-otse.
Külalisnäitus Euroopa erinevate riikide söögilaudadest. Kuidas ja millised on perede loodud lõuna- või õhtusöögikombed Belgias, Soomes, Hollandis, Rootsis, UKs, Hispaanias, Itaalias, Saksamaal. Igal fotol jäädvustatud söömisstseen, all tekst, kes pildil, kui vanad, mis ametit peavad, mis ühiskondlikus staatuses on ja mida ja kuidas parasjagu söövad. Huvitav idee ja kaunis teostus. Kui juhtub, siis minge ja vaadake:)
Daatshade rajoon kanali kaldal. Mõnel katuseräästas pealtnäha mulle rinnuni vaid. Väravakaarel "Metsaonnid", mis üksüheselt assotsieerub mul teise väravakaarega. "Arbeit macht frei".
Kreenholmi võimas kompleks.
Eesti oma väike Veneetsia- terve kvartal justkui tavalisi garaazibokse, aga kõigil vesi vahel. Teadagi, mis.
Ja Tartu tagasi.

PS. Mõned kasvatamatud lapsed võivad peaaegu et täielikult hävitada selel vähesegi kultiveeritud lastearmastuse. Urjuhh, kui mõtlen neile kolmele kogu reisi ajal bussi vahekäigus ringi sibavale jõnglasele!

Siniselge laotus

Selle hommiku nimel võis isegi pingutada üliinimlikud 24 h järjest samade silmadega, lõikavas tuules ja üha langevates temperatuurides mitteväga ilmakohases riietuses (riietus ja talv kohtusid küll põgusalt vaid;) Kaasapakkides ei osanud arvata, et SELLISEKS arktikaks kätte ära läheb...
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...

Hommik Toomel hoopis. Kus maad ja rohuvaipa katab värskelt öö otsa sadanud lumevaip. Puud on õrnas lehes, vaher õites. Ja linnud laulavad!! Seda kõike karges jõululaupäevases õhus särava kollase tähe all:) See kõik on praegu, see kõik on nüüd! Nagu ka uni...

Kolm korda sain kiita. Tuline diskussioon egotsentrilisuse tank vs laveerimine- kombineerimine-kompromissid, mis riigi ja demokraatia tasandil lõppes ikkagi ühises arusaamispunktis, et 100% demokraatia läheb laadaks kätte ära, keegi peab olema, kel pisut rohkem kõvemat häält. Kõik see kl 6.30 hommikul. Hämmastusin enese üle. Not bad;)

Lõpp hea, kõik hea. Eventually:)