Daaaahhh...

...kuidas mulle ei meeldi võõras arvutis omi (töö)asju teha!
Ühes ei saa ühte ja teises ei saa teist ja kõik on erinevate võimalustega. Käi oma mapkadega nagu kass poegadega...
Ilmselgelt häiritud olemisega.
Midagi head, palun?

Edit: Täna on ta/see tagasi. Vaikne ja vagane. Ma olen maganud 15 h jutti! Ma olen...
...lauba Talinas tuuril ja külas:)

Vutimuna siiamarjakreemi ja murulauguga tartaletis

J says:
ma oleks seaprae endale laupäeval kurku tõmmanud, kas tead
J says:
kui ma nägin sind liuglemas juskui oskari valimistel punasel vaibal

Ja oligi nii. Miskit ei tasu tuleviku hooleks jätta- tuleb haarata hetkest, haarata võimalusest, haarata kutsest. Mis siis, et in cognito. Mis siis, et praktiliselt isetehtud õhtukleidis. Mis siis, et omatehtud soengu ja meigiga. Kõik on sisuliselt omad ju, nii President kui Presidendiproua;)

Ja katsuge sapiselt hambaid kiristama hakata nagu keegi Urmo Soonvald SLÕst, kus ta mitte ei saanud mainimata jätta, et President, hirmus inimene, kutsus vaid inimesi, kes talle olulised on (peaaegu et tsiteering) pluss protokollijärgsed külalised. See on madal, see on maitsetu, see on niiiiii tüüpiline eestlaslik kadedus- mitte rõõmustada teiste üle, vaid leida vigu, "ebaõiglust" ja kõike muud.

Ma ei ole kunagi elus presidendi vastuvõttu televiisorist jälginud. Ammugi siis kohal olnud. Et kuidas siis oli...

Jaah, mõtlesin, et valmistan ette päev otsa, ent tegemisi- toimetamisi kogunes laupäevasele päevale omajagu- traditsiooniline lipuheiskamine kahekümne kanti pakases Toomel Tähetorni juures, kallitega kohvitamine Werneris, siiberdamine sinna-ja-tagasi etc.

Saabusime taksoga Vanemuise Teatrimaja treppi, mööda punast vaipa paraaduksest sisse. Külmas esifuajees toimus väike sabistamine-sebimine, kuna läbida tuli turvaväravad, ära anda eelnevalt kott (kui oli), näidata kutset. Kusjuures väravaid läbisid eranditult KÕIK, vipid ja vähem vipid. Garderoob. Trepid. Valge linaga kaetud lau(a)d kümnekaupa toolidega teatri ülafuajees, otse suure klaasakna ligi. Kõikidesse külgedesse paigutatud ekraanidelt sai jälgida Kõnet (need hooletu elegantsiga lühendet' lauselõpud;), kuulata kontserti (pisikesed vahvad lapsed ja rokkimine, yeah!), vaadata kätlemist, mis algas peale inimestega saali põrandarahva hulgast, haaras endasse rõdulistujad, järk-järgult lauad, kuni oligi järg meie käes... Et istudes igav ei oleks, lõbustati teleka kõrvale meid juba aegsasti veini ja suupistetega:)

Põgus värskendav puhurituul telgiukseava vahelt, roheliste puude taga, hetk rambivalgust, paar sooja käepigistust ja rindejoon oli ületatud.

Kontserdimajapool võttis vastu veel rohkema alkoholiga ning imetillukeste, aga paljude erinevate hõrgutistega, millest oleks kõhu täis saanud ilmselt ka kõige näljasem meesterahvas. Minul jäid proovimata enamus neist, sest lihtsalt... ei jõudnud:) See, mis hamba alla sattus- no ega esimese hooga ei osanud arvata, millega tegu. Söödavad, huvitavad- nii väljanägemiselt kui maitsekoosluselt, aga küll.

Oodati- vaadati, millal presidendipaar avavalsile jõuab, et siis peale sobivat viivitust isegi sama tiir teha. Meie jätsime selle trügimise heaga vahele, lootes vabamat ruumi edaspidiseks. Lootus täitus:) Järgnenud viini valsid, foksid ja mõne üksiku rumba tantsisime mõnusas avaruses, võttes keerutuspoognaid kartmata kellelegi otsa põrutada. Tants ju oligi eesmärgiks!

Üle peademere killuke ilutulestikku ja läbi ta oligi.
Lõbus rahvas jutles ja sumises ning asutas end tasa-tasakesi grupiti-paariti minema.
Viimaseks ei jäänud, aga päris esimene lahkuja ka ei olnud:)

Väsitav, aga väga meeleolukas:)
Vabariigi sünnipäev...

Ülejäänu on juba ajakirjanduses. Ammu. Nii pildis (mina kaa, mina kaa, ja päris kena;) kui sõnas. Vastab otsingule presidendi vastuvõtt 2007.
:D

Briis

"Minu" juuksurisalong on ikka tegija. Vbla on nad ainukesed teiste samalaadsete asutuste seas Taaralinnas, kes pole rahaahnuses ettenähtud vabal riigipühapäeval võimaldamas preilidele-prouadele vastuvõtuleminekusoenguid. Kuidagi...värskendav suhtumine.

Ja alati leiavad nad mulle aega, ka kõige viiendamal tunnil:) Vbla viitab see klientide vähesusele, aga mis siis:) Ongi hea rahulik:) Ja lõikused on neil alati õnnestunud, teenindus meeldiv, soe ja sõbralik. Mis sest, et puudub kõlav nimi, üliglamuurne sisekujundus ja beibest registraator. Meenub kunagine ekspromtkäik, mil lisaks teenusele pakuti ka imemaitsvat kringlit ja kohvi. Lihtsalt niisama. Hetkeemotsiooni ajel. Salongil oli tagasihoidlik sünnipäev:)

Ja seal on juuksur, kes on nõus võtma riske ja katsetama hullude ideedega;)

Constantly wanting

Elektrsinised viikarid, erkollane õhuline sall ümber kaela mustmusta toppi elavdamas, geelisoeng- mul on kevad. Täna on kevad. Mul on soonte asemel kergelt veel jäätanud nõlvada vahel vulisevad käredaveelised vooluojad, sisepäike omab põskepaitavat soojust, tahan nii paljusid asju nüüd ja kohe ja praegu ja hetkel ja...ja...ja...

Täna on lihtsalt hea päev.

Vbla otsati sellepärast, et Neil läks Helsingis hästi. Ettevõtmistel, kuhu minagi oleksin olnud kaasatud, kui vaid oleksin omanud piisavalt finantsi. Aga ei, ma parem jään ilma, sest põhimõtteliselt ei laena. See on see ISE hakkamasaamine. Et kui ISE ei saa, siis parem ärgu olgugi... Rumal või? Mkm:D Ehkki ma juba murenen vaikselt, suudan pisut teiste pakutud tugesid usaldada;)

Oleks olnud harukordne "Charley inglite" ühisrinne. Seekord jäi Blond maha. Ent tulev aasta, TULEV aasta ehk ei valmista ma enam kurbust ega kahetsust ei teistele ega endale.

On, mida oodata. Igast asju on oodata- päriskevad, päike, sünnipäev(ad), puhkus, tantsukursus(ed?), jooga, jalgrattaga sõitmise ilma tekkimine, ujumine, inspiratsioon, et TEHA, reisimine(?), garderoobitäiendused (ise ja vbla ka poest), kapitaalne välimusevahetus (?), arendused ja õppimised ja tegemised ja..ja..ja...

Täna on energia. Hirmsuur.

Loodan, et püsib reedeni, mil taaskord üle vaheaja hääletamist saab katsetada. Teadagi, kuhu;)

Ole minu

Ettevalmistavalt homse päeva suhtes...

Ma ei saada sõnumeid.

Ma ei saada kirju ega kaarte.

Ma ei helista.

Ma ei avalda ülevoolavat ekstraemotsiooni msn-i kontaktides.

Ma hoopis mõtlen teile kõigile, kallid:)

Saadan teile eksklusiivse positiivse energia pakikese, teie asi on see hetk ära tunda ja saadetis vastu võtta. Mõtlen ühistele meeldivatele meenutustele; mõtlen hellusele, soojusele, mõistmisele, naermisele ja vaikimisele. Mõtlen, et edaspidigi kulgeksid rajad just nii nagu olete valinud- paralleelselt või risti või hoopis kuhuiganes. Et Teekond oleks huvitav ja Teeline püsiks igas mõttes vormis. Ja et meil oleks ikka kõik hästi:)

Aeg- ajalt on pit- stop- punktid vajalikud, ent pealesunnitud kommertslik külg jääb minust küll väga kaugele. Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju... Hell yeah! Võidab õhtusöögi Dante Põrgu sügavaimal tasandil...

Uu- duurist puukuuri

Olen udutuul- liigun kiiresti, aga silmade ees virvendab/esineb udujooni, lisaks on vaade viis sentimeetrit paremale ja kuupäevad (ja nagu täna selgus, ka aasta, milles hetkel elame!) on hajameelsusevihuris pihustunud, niiet täna ei ole täna, vaid hoopis tunaeile ja aasta on kah alles 2006. Minu uhkus ja au- täpsus ja korrektsus- nooh, seda ei ole enam:)

Tõnis Mäega läks kummaliselt. Palju sättimist ja asjatamist ja tuunimist, et kõik oleks viimase peal, aga... Midagi oli ikkagi puudu. Feeling, lavalt tulev tunne. Tulime, olime, nägime ja... tõkked olid ees. Justkui filtrid. Mulle meeldivad plaadid. Mulle meeldis lugeda tema raamatut ja vaadata "Tähelaeva" intervjuud. Meeldis etteaste Tohisoo mõisa pargis vabas looduses Kapa Rock'i Klassiakõhtul. Meeldib, meeldib, meeldib... aga tol laubaõhtul, lummust ei olnud... lahkusin peale üle tunniajase otsingu. Leidmata lummust sellest kohast, sellest hetkest...

Äraspidisel kombel sümpatiseeris oluliselt rohkem keegi vene lauljanna Rasputinis, kes oli ilmselt palgatud ühte piduseltskonda lõbustama. Laulud olid energilised, vene keeles(mida unustan üha enam, paraku) ja tänu üliheale võimendusele VÄGA hästi kõrva kuulmekanalisse poetuvad:)

...mine võta kinni, milles asi oli...

Kahekümneses miinuses polnud ma enne jäätist söönud. Nüüd... Tehtud!

Abakhanis sattusin vaimustusse kõigist üle ühe väljapakutud kaubaartiklitest- need pitsid ja paelad ja vardad ja mõtted ja... kodus ootab käsitöö;)

Fokusseeri end!
Konsentreeru!
Mäleta!

PS. egopildigalerii panin seinale, vaip on puhas ning pehme, kollased kardinad ootavad kollaseid tulpe....

Tulikuri

Alles see oli, kui ma sisimas keesin. Kui keegi tahtis peale panna päitseid minu vabadusele ja võimalustele. Kui põhjendus polnud minu jaoks põhjendatud.

Eksole, nüüd siis jälle. Pisut teise nurga alt, aga ikkagi... Hea, et ma juba voodist väljas ja pestud ja pea-aegu ilus olin. Valmis telefonikõne peale kohe välja hüppama ning objektile kihutama. Sest "riigikogulane" ja "ajakirjandus" on verejäljel. Ja mille pärast? HÄH!!! Varahommikust saati olen ma oma üldisest rahumeelsusest kilomeetrite kaugusel! Keegi kuskil üritab enda mainet külarahva silmis tõsta, et hakkab inimese turja, kellega külarahvas pea-aegu, et pelgalt kiusuks juba aastaid krillib. Võttes appi provintslikult uinuva ajakirjanduse, mis imeb grafiitpliiatsist teemasid ning kirjutab absoluutselt millestiganes justkui oleks kohe katastroof puhkemas, kui viga ei likvideerita. Viga, mida reeglina valgustatakse vaid osutaja näpust tuleva valgusinfovihuga. /Vannun siinkohal kurjade sõnadega, mis lahtuvad soojaks õhuks, loodetavasti viies ühes minu tulikurisuse "mõttetute meeste" vastu./ Oleks siis põhjust! Et tormata välgukiirusel. Nüüd! Kohe! Praegu!
..aga ei ole ju...
...asjaolud on ammmmmmmu teada...
...probleemi, kui sellist, lihtsalt ei ole...
...kui ainult hakata kinni mingist konksukesest ja seda maksimumiga vinti keerata, vaid siis leiab pisukese põhjuse. Ent kes meist vigadeta on! Ongi nii, et kel võim, sel õigus? No ...!
Kindlastimitte ei kaalu see pisuke põhjus üles sellist aplaavat, mis algas tänase varahommikuga.

Et jätku ma kasvõi Tallinnasse minemata, aga "riigikogulase" asi peab aetud saama. Ja punkt see ja see kell peab tagasi olema! Mis siis, kui mul oleks olnud olulisi asju ajada peale ametliku osa lõppu? Mh? Ah? Õnn kõigile, et need olid edasilükatavad. Aga põhimõtteliselt! Mis ÕIGUS on kellelgi teisel, võõral inimesel, MINU aega, minu VABA aega, minu ISIKLIKKU aega "kinni" panna. Võtta ära MINU VABADUS omi isiklikke asju ajada ühildades kasuliku meeldivaga?

Et siis... põhimõtteliselt olen tulikuri. Põhimõtteliselt põhimõttele sissesõitmise üle.

Isegi söögiisu läks ära. Hommikul ei jõudnud midagi, kl 12.30 kaks võileiba ja tilluke tass latte't. Teel tagasi mõtlesin teha peatuse ühes neis lugematutest bensuka/putkades, ent tempo oli nii kiire, et ei raatsinud pidurdada. /Hommikul loomulikult sõitsin ka kiiresti. Väga.../ Peagi oligi juba Urge mägi, viimane "toitlustuspunkt", aga siis olin ka pea-aegu juba kodus ning mõte lahkus:)

Ent nähkem asjas positiivsust:
*sain kõvasti oma läbitud kilomeetrite arvu kasvatada/lihtsalt nautida sõitu
*nägin päikesetõusujärgset karget sädelevat härmas metsa mööda tuhisemas, päikesekiirte mängu kilgendavate okste vahel
*täitsa omal käel ja päris üks sain Tallinna sisse ja jälle välja sõidetud ning sihtpunkt tuli ka kerge vaevaga kätte. Ilma ühegi mõlgi ja hirmuvärinata. Esmakordselt (üksi Tlna autoga siis)!
*tegus ja energiline tunne on... ja see meeldib mulle:)
/Viimati kahtlustasin endal talvetõbe- uni, uni, uni..., ent siiski vist mitte:D/

Aga ikkagi.... Põhimõte!!!

Headest emotsioonidest st. Helsingist... vbla hiljem;)