What if I say I'm not like the others

/.../Sõprus on kui muistne regilaul.
Tekkimise ajendiks on tihti väga vähe vaja, piisab pilgust, äratundmisest. Hakkavad moodustuma salmid, kus koos käiakse Toomel lehtedes sahistamas, nõlvadel kelgutamas, matkadel-väljasõitudel, hubases kohvikus, naftareostusesse sattunud linde pesemas, esmakordselt doonoriverd annetamas, istutakse öös varaste hommikutundideni välja, sest kõnelda on palju... Salme on mitmekesiseid. Me mäletame oma Lugu, Meie Lugu:)
On hea, kui on kuulaja kõrv jagamaks sündinud muret, meelepaha või veel enam- rõõmu. On suurepärane, kui on nägija silm osa saamas hinge soojendavatest ettevõtmistest. Jagamine, osasaamine- mure kahaneb, rõõm saab kordi suuremaks. Budistlik Dhammapada 328. salm ütleb- kui Sa leiad aruka, kindlameelse ja hea eluviisiga sõbra, kes tuleb Sinuga kaasa, siis mine temaga rõõmsalt ja mõttekalt ning Sa ületad kõik ohud!
Sõprus on kui õrn hõbedane kangas- liikuv, muutuv, voogav ja lainetav. Niidid sõlmuvad, lõimed põimuvad. See kangas on soe, kui hing külmetab. See kangas mäletab ja mõistab Su mõistetamatut. /.../

/.../Kes valguses elab, ei vanu
Kes kuulub kõiksusse,
kõigile jagub,
ei kulu.

Ta on nagu kivi, mis laseb
end lainetel lihvida.
Ta on nagu peegel,
millele päikene paistab:

valgus, mis ei heida varju
tuli, mis ei põleta

Tema, Doris Kareva kirjeldatu, on olemas! Minu ja Sinu jaoks. Ta istub siinsamas. Tema pärast oled Sa tulnud, Tema annab Su mõttelennule tiivad. /.../

Kaks korda aastas on kindel, et sünnib häid asju. Tulevad kokku inimesed, saab loodud sõnulkirjeldamatu atmosfäär ja hinge jääb hea tunne, et kallista või katki:)

See tollane reede. Unustamatu. Elevus. Puhuti suisa palavikulisus. Joobumus ilma alkoholita.
Kuidas ma varahommikul, olles maganud kõigest 4 h, omaenda trepikoja kõrvalt end võõrasse (trepikojanaabri, heal juhul vist oleme teretanud selle aasta jooksul mõned korrad) autosse sokutasin suure hädaga, et jään tööle hiljaks. Ekstreemolukordades avaldub ikka uskumatu julgus. Põhjus, miks ma poolelt teelt koju tagasi keerasin ja seega end ise hilinemisele määrasin, oli vapisõrmus. Tundus väga oluline asi!
Kuidas mul päev otsa adrenaliin kõrvus vuhises, sest sekka töötegemisele valmis kõne (millest paar lõiku ülal toodud ja mida komplimenteeriti).
Kuidas ma ikkagi rongiga Tartu sõitsin, tulemata selle peale, et kindlasti on inimesi autoga samas suunas sõitmas. Oleks ju võinud koopereeruda, ent see vana isetegelasest hundi sund, mistõttu loodan esiti ikka ja ainult iseenese peale, enne kui märkan võimalikke abikäsi-teisi kompanjone kõrvalt...
Kuidas algselt kokku lepitud õhtusöök pöördus hoopis teiseks, kuid sai veelgi parem, kui oskasin loota. Üllatusi jagus. Elava tõestuse sai mu kunagine vastumeelsus üliõpilasena kusagil kohvikus ettekandjatööd teha, sest oleksin tundnud ebamugavust, kui oleksin pidanud teenindama oma tuttavaid. Nii väikeses kohas kui Tartu tuleks seda kindlasti ette.
Kuidas mind võeti vastu praktiliselt punasel vaibal ja ovatsioonidega. Esmakordselt. Kui rongilt maha astusin. Harjumatu. Ilus. Armas.
Kuidas kulges õhtu tipphetk meie kõigi seas. Pidulikkus. Pühalikkus. Sõbralikud silmad. Ilmselt mu viimane tähelend.
Kuidas öös sai külla mindud. Pisut piljardit, vestlusi, naeru, rumbat ja fokstrotti. Klaaside kaupa vett, hoolimata kättesaadavusest ei mingit alkoholi, sest olemine oli niigi piisavalt high. Vastu hommikut peatuspaigani... Nagu kunagi vanadel aegadel... Samad inimesed, uued inimesed, kõik kokku ja eraldi...Lilled, linnud, liblikad ja lumehelbed.
Kuidas toimisid efektiivsed koosolekud. Kuidas Pange teenindus on endiselt alla igasugust arvestust, ent road oma tuntud headuses.
Kuidas järgmine pidulik õhtu oli paljude silmarõõmustavate paaridega, liigutava eeskavaga, ehkki väsimus taaskord lühikeseks jäänud ööst (teine 4h järjest!) takistas oluliselt suhtlemaks kõigi toredate inimestega, kellega oleks tahtnud maha istuda ja küsida: "No kuidas Sul läheb?" või "Tere, mina olen...Kuidas Sinu nimi on?" Uusi oli palju, panustan nendega tutvumisse kõige tõenäolisemalt ületuleval nädalavahetusel, mil me kõik Tallinnas kokku saame- omamoodi eri põlvkondade lähendamisel, mis alati on mõlemapoolselt palju kasu toonud, aidanud võõrastust vähendada.
Kolmanda päeva hommikupannkoogid. Diivanisse uppumine ja unelemine. Magusalt laiali valguv rahulolutunne- asjadest, sündmustest, kohatud inimestest...
Ka siis, kui juba koju jõudnud, riietega voodis tukkudes.

Ma ei osanud seda ette tunnetada. Seda enam on meeldiv korduvalt ja korduvalt möödunus kümmelda...

Sihtpunkt teadmata

Eesti filmi tuleb nagu Vändrast saelaudu, ole ainult agar ja jõua kaeda. Kaetamiseks ehk reaalelus ei lähe, ent "Kuhu põgenevad hinged?" tahaks ma küll teada. Järgmisel nädalal, peale palgapäeva, kes Talina satub võib kampa lüüa. Tüüpiline kuulõpu sendilugemise periood, vajalike ostude nimekirja järjestamine tuleviku tarbeks.

Sõpruse-teema kummitab--> muutumised, tasandid, minemised-lõppemised ja tagasitulemised, suured ja väikesed ringid.

Kõige selle keskel säilitada töömeeleolu....

Röntgeni kordus kõrvus.

Valge liblikas mustade voogude kohal

Mulle tuleb meelde…
… üks aastapäeva tähistamine, kevadine hetk konvendis, kus hulk õnnitlejaid, õdesid, pidulisi. Väike vaba sõõr ahju ja vapi vahel, kus riburadapidi käidi kõnelemas ja kinkimas. Tema kõne oli laul. “Ainult üks I on” . Laulul on pikkust oma kuus salmi kui mitte rohkem pluss refräänid vahele…Laulis pisut mööda ja omal viisil, kõrge falsetiga, ent soojalt ja südamest. Elusamat õnnitlust ei teinud keegi teine.

… üks ühine rebastund, kus kõik olid viksid ja viisakad ning viimase korra järgi riides “põlved koos ja käed teki peal”. Tema ilmus sõbralikult uksele tervitama, seljas plekiline pintsak, suvaline särk, varvaste otsas valgetest värviplekkidest träpsulised vana(aegse)d toatuhvlid. Pisuke ehmatus ja shokeering korratusest…ent see sõbralikkus ja siirus…

… mõni teeõhtu, põgusad viisakusvestlused uksel, ei enamat.

Side läbi ühiste sõprade, kes teadsid paremini hinge ja olemust. Tol ajal otsustasin ma välimuse järgi. Tema kui üliboheemlasega ma ühist keelt leida ei suutnud (patt jah, ei püüdnudki). Ent ikkagi…teade Teisele Poole jõudmisest puudutas mind.

Et kõik võib juhuslikult ühte langeda:
- juhuslikult valitud täismust riietus
- kõrvus Blutengeli sünge Labyrinth
- rongiraamatuks Lennart Meri “Poliitiline testament”

Verbaalsed lilled

Kes ei oleks na-tu-ke-ne-gi edev...
Minu look pühaba mööda Taaralinna ringiroidamisel- must velvetist ja mõningate pitsgarneeringutega kehasse lühike jakk, samalaadne maani seelik, paeltega karvakrae, mustade nõeltega ülespandud käsitsiteht' "soeng"- ja kompliment laekus pisukese delay'ga täna hommikul. No ikka rõõm ju, kui sust 5 minutit järjest ülivõrdes räägitakse...

Ei ole palju vaja, elementaarsetes asjades peitub õnn:) Väike sõna, väike tegu- tool laua alt välja tõmmata, istet pakkuda, uks avada sisenemisel-väljumisel, aidata mantel maha/selga, kohtumistervitus, lahkumiskallistus, kurbtusehetkel kaissu- soe ja hea hakkab. Mitte, et see peaks tähendama hommepäev registreerimislaua ette astumist, kõigest elementaarne dzentelmenlikus. Lihtsad väikesed head teod, mis raha ei küsi, ent mille mõju on suurem kui... Hall sügispäev hakkab kohe elama:)

Igavene...

Kuidas inimesed jutustasid lugusid Alma Mater'i pidupäevapühitsemisel.
Jah, ta oskab seda hästi...

Pudelipost

See nädalavahetus saab jälle rändamist olema, kindlasti Tartu, võimalik ka üks teine sihtkoht.

Kõnele peab mõtlema hakkama, ehkki tundes ennast, võib peaaegu, et kihla vedada, et teen sellega ilmselt algust alles 24, kui tuli juba kuklasse lõõmamas on. Häid konkreetseid mõtteid, et mitte liiga palju iseoma (sarkastilisi?) tähelepanemisi sisse põimida? Sõprus...no ei ole alati lilled ja liblikad ja vahukooretort. On ka kiluvõileib, piprapihv ja mõnikord repetama minevad hapukapsad. Kõige eksootilisem kõnekirjutamise kogemus- vaid mõned tunnid enne viksi ja viisakat koosolekule siirdumist paar korrust kõrgemal knaipelaua taga, olles mitte maganud öö jooksul, sellest päriselt väsinud ja kurnatud ning üleüldse endast suhteliselt väljas. Tulem oli- sisusem kui ma oodata oskasin, ent kas kõik alltekstid ka kuulajateni jõudsid...mõned vähemalt paistsid tabavat ja olid liigutatud. Ent see on erand. Reegel võiks olla rahulikumalt.

Viimasel ajal on deja vu- tunne alatine saatja. Olukorrad ja inimesed oleks nagu olnud juba kas samas või pisut nihkes kontekstis. Kuidagi tuttavlikud. Pelgan seda pisut...

Kõne minimaliseerub. Mõtted hüppavad uskumatutes amplituudides uskumatutes suundades. Luuletusiks ei vormu (miks mitte enam?). Mustaks auguks kosmoses. Täpiks.
Hirmus! Hirmus?
Niinii, paanikahoog.

Soe kaneeliõuna lõhn, mis ei ole kaneeliõun päriselus...

Kiusatus

Et siis...on taas võimalus. *
BFTV 06.10.07 Tallinnas, Rockstar'sis, kell 21.00. NIN'i spetsiaaltunniga.
Minna või mitte minna? Mis õhtuga saab? St. ööbimisega? Nii tahaks ju alati...

Üle mitme aja vaatasin oma kirjutisi Poognast. Keegi oli neid isegi alles hiljuti avastanud ja kommenteerinud. Tundusid nii...ebamaised. Eks sellest ole ka aega mööda läinud, sellest inspireeringust. Imelikul kombel on kõik uuesti ringiga (spiraalil, teisel tasandil) tagasi tulnud:) Ehkki kirjutanud ei ole ma sellest viimasest saati midagi...

*selline flaier seekord...rrrr;)

Puud,vesi ja päikesepaiste

Nädalavahetuse soojad suvepäevad eksisid ära koos meiega Meenikunno metsade ja raba vahele. Ligi 18 km metsateid, Rebasmäe rauaveeline allikas, Ilumetsa meteoriidikraater, kohalik pehmekarvaline valge-oranz kass, kes meiega sinna ja tagasi kaasa matkata otsustas, ülima järjekindlusega kusjuures. Tüütud ja jäledad põdrakärbsed- ilmumas särgile ja särgi alla täiesti kuuldamatult...brrr. Mis veel pisut morjendas- tempo. Ehk vbla võib seda taas võtta kui õppetundi kannatlikkuse osas. Nomaitea, kas mu kõndimistempo on t õ e s t i nii ülemõistuse kõrge? Või et ma ei suuda end linnatempost loodusesse enam ümber lülitada? Ma näen kullendavaid kaselehti, veripunaseid haavalehti, tumerohelisi kuuski ja sügisesi seeni ka kõndides kolonni eesotsas, jättes viimased sabalõpus poole kilomeetri taha...See ootamine, järgiootamine...eih. Vaade Päikeseloojangu majast rabale oli ülev, öised tähed eredad ning metsa tagant tõusev kuu hiiglasuur ja särav nagu ülesvisatud lõke. Kuumavad jalad pista raudkülma laukavette, peaaegu täiuslik. Teed ja süüa ja suht varakult õnnist und puhkama- mis teemasid laua ümber hilise öötunnini lahati, ei puutunud üldse minusse. Teisel päeval jõudsime rappa, kus liikus nii mõnigi seltskond veel, pidades silmas jõhvikaid, mida korilasegeeni omades oleks võinud küllaga kaasa korjata. Piirdusime kõhutäiega. Sinna ja tagasi Viipsaare vaatetornini ja kotto ää. Mõned jõudsid ka Võhandu paljanditeni.
Kõige otsa paar filmi (klassikud- "Marukoerad" ja "Trainspotting", millest inspireerituna väisasin taas raamatupoodi ning omandasin kultusteosed- Palahniuki sulest "Kaklusklubi" ning Welshi "T", originaalkeeles ja shoti murrakus, mida lugeda saab tõeliselt põnev olema) ja tagasi põhjarannikule alles esimeste päikesekiirtega esmaba hommikul...

See on see välisring, mis võib avalikuks saada. Sisering kipub üha enam lukku ja tsensori alla minema...See näib olevat üleüldine tendents siin blogiilmas, kõigile (kuhu olen sattunud) on äkitselt eraelu väärtus teadvusesse tõusnud. Vähem kollast elu ja teineteise lukuaugust piilumist- hakab igav? Võib-olla.