What if I say I'm not like the others

/.../Sõprus on kui muistne regilaul.
Tekkimise ajendiks on tihti väga vähe vaja, piisab pilgust, äratundmisest. Hakkavad moodustuma salmid, kus koos käiakse Toomel lehtedes sahistamas, nõlvadel kelgutamas, matkadel-väljasõitudel, hubases kohvikus, naftareostusesse sattunud linde pesemas, esmakordselt doonoriverd annetamas, istutakse öös varaste hommikutundideni välja, sest kõnelda on palju... Salme on mitmekesiseid. Me mäletame oma Lugu, Meie Lugu:)
On hea, kui on kuulaja kõrv jagamaks sündinud muret, meelepaha või veel enam- rõõmu. On suurepärane, kui on nägija silm osa saamas hinge soojendavatest ettevõtmistest. Jagamine, osasaamine- mure kahaneb, rõõm saab kordi suuremaks. Budistlik Dhammapada 328. salm ütleb- kui Sa leiad aruka, kindlameelse ja hea eluviisiga sõbra, kes tuleb Sinuga kaasa, siis mine temaga rõõmsalt ja mõttekalt ning Sa ületad kõik ohud!
Sõprus on kui õrn hõbedane kangas- liikuv, muutuv, voogav ja lainetav. Niidid sõlmuvad, lõimed põimuvad. See kangas on soe, kui hing külmetab. See kangas mäletab ja mõistab Su mõistetamatut. /.../

/.../Kes valguses elab, ei vanu
Kes kuulub kõiksusse,
kõigile jagub,
ei kulu.

Ta on nagu kivi, mis laseb
end lainetel lihvida.
Ta on nagu peegel,
millele päikene paistab:

valgus, mis ei heida varju
tuli, mis ei põleta

Tema, Doris Kareva kirjeldatu, on olemas! Minu ja Sinu jaoks. Ta istub siinsamas. Tema pärast oled Sa tulnud, Tema annab Su mõttelennule tiivad. /.../

Kaks korda aastas on kindel, et sünnib häid asju. Tulevad kokku inimesed, saab loodud sõnulkirjeldamatu atmosfäär ja hinge jääb hea tunne, et kallista või katki:)

See tollane reede. Unustamatu. Elevus. Puhuti suisa palavikulisus. Joobumus ilma alkoholita.
Kuidas ma varahommikul, olles maganud kõigest 4 h, omaenda trepikoja kõrvalt end võõrasse (trepikojanaabri, heal juhul vist oleme teretanud selle aasta jooksul mõned korrad) autosse sokutasin suure hädaga, et jään tööle hiljaks. Ekstreemolukordades avaldub ikka uskumatu julgus. Põhjus, miks ma poolelt teelt koju tagasi keerasin ja seega end ise hilinemisele määrasin, oli vapisõrmus. Tundus väga oluline asi!
Kuidas mul päev otsa adrenaliin kõrvus vuhises, sest sekka töötegemisele valmis kõne (millest paar lõiku ülal toodud ja mida komplimenteeriti).
Kuidas ma ikkagi rongiga Tartu sõitsin, tulemata selle peale, et kindlasti on inimesi autoga samas suunas sõitmas. Oleks ju võinud koopereeruda, ent see vana isetegelasest hundi sund, mistõttu loodan esiti ikka ja ainult iseenese peale, enne kui märkan võimalikke abikäsi-teisi kompanjone kõrvalt...
Kuidas algselt kokku lepitud õhtusöök pöördus hoopis teiseks, kuid sai veelgi parem, kui oskasin loota. Üllatusi jagus. Elava tõestuse sai mu kunagine vastumeelsus üliõpilasena kusagil kohvikus ettekandjatööd teha, sest oleksin tundnud ebamugavust, kui oleksin pidanud teenindama oma tuttavaid. Nii väikeses kohas kui Tartu tuleks seda kindlasti ette.
Kuidas mind võeti vastu praktiliselt punasel vaibal ja ovatsioonidega. Esmakordselt. Kui rongilt maha astusin. Harjumatu. Ilus. Armas.
Kuidas kulges õhtu tipphetk meie kõigi seas. Pidulikkus. Pühalikkus. Sõbralikud silmad. Ilmselt mu viimane tähelend.
Kuidas öös sai külla mindud. Pisut piljardit, vestlusi, naeru, rumbat ja fokstrotti. Klaaside kaupa vett, hoolimata kättesaadavusest ei mingit alkoholi, sest olemine oli niigi piisavalt high. Vastu hommikut peatuspaigani... Nagu kunagi vanadel aegadel... Samad inimesed, uued inimesed, kõik kokku ja eraldi...Lilled, linnud, liblikad ja lumehelbed.
Kuidas toimisid efektiivsed koosolekud. Kuidas Pange teenindus on endiselt alla igasugust arvestust, ent road oma tuntud headuses.
Kuidas järgmine pidulik õhtu oli paljude silmarõõmustavate paaridega, liigutava eeskavaga, ehkki väsimus taaskord lühikeseks jäänud ööst (teine 4h järjest!) takistas oluliselt suhtlemaks kõigi toredate inimestega, kellega oleks tahtnud maha istuda ja küsida: "No kuidas Sul läheb?" või "Tere, mina olen...Kuidas Sinu nimi on?" Uusi oli palju, panustan nendega tutvumisse kõige tõenäolisemalt ületuleval nädalavahetusel, mil me kõik Tallinnas kokku saame- omamoodi eri põlvkondade lähendamisel, mis alati on mõlemapoolselt palju kasu toonud, aidanud võõrastust vähendada.
Kolmanda päeva hommikupannkoogid. Diivanisse uppumine ja unelemine. Magusalt laiali valguv rahulolutunne- asjadest, sündmustest, kohatud inimestest...
Ka siis, kui juba koju jõudnud, riietega voodis tukkudes.

Ma ei osanud seda ette tunnetada. Seda enam on meeldiv korduvalt ja korduvalt möödunus kümmelda...